Marathon100 jätkab Eesti kogenud maratoonarite intervjuude põhjal koostatud artikliteseeriat otsides seekord vastust küsimusele:

Milliseid vigu oled sa maratoniks ettevalmistamisel teinud?

Kui kamba peale on läbitud enam kui 500 maratoni, siis on just nii mitmeks maratoniks ka eelnevalt valmistutud.  Üllatuslikult teevad nii kiired kui aeglased, nii kogenud kui algajad maratoonarid maratoniks ettevalmistamisel täpselt samu vigu.  Vähemalt on nad oma intervjuudes seda tunnistanud.  Sama üllatuslik on see, et vaid vähesed neist ei mainisid veana vähest treenimist.  Treenimine on ju see, mida me kõik oskame.  Ja peamised veadki teeme selles vallas, mida me vähem armastame või oskame ehk siis puhkamisel ja mitte-treenimisel.  Ent – ka spordis on edukamad ikka need jooksjad, kes suudavad tegeleda enda jaoks ebameeldivate asjadega.

Ent mis siis on Eesti kogenud jooksjate hinnangul peamised vead maratoniks ettevalmistumisel?

Arulage üle-treenimine
Maratonile eelneva viimase kolme nädala jooksul on suurem töö maratoniks ettevalmistumisel juba tehtud ning treeningmahtude-koormuste vähendamine ehk teiper peaks siis aitama meil maitsta treeningu vilju. Ent väga sageli me põrutame samas tempos edasi ja seejärel maratonipäeval imestame – miks need viljad nüüd nii mõrud on?

Jooksjate endi sõnul:
Leili Teeväli:“1998.a. treeningul tundsin end väsinuna, jõuetuna, aga ei jätnud plaani täitmata. Jooksin veel mõne päeva ja siis läksin arsti juurde - oligi südame lihase põletik. Varasemat taset ei saavutanud enam.“
Eino Tolga:„Maratoni eelsel nädalal ei ole vähendanud treeningu mahtu.  4 päeva enne Stockholmi maratoni jooksin enese kontrolliks palava ilmaga 30 kilomeetrit ja ei taastunud maratoniks.“
Ilja Nikolajev:„Kaks aastat järjest olin ülekoormatud. Tahtsime (endise treeneriga) palju ja kohe. See tundub mulle kõige suuremaks veaks. Kõik peaks toimuma step-by-step.“
Contra:„Jooksin trennis liiga kiiresti, mitte ei nautinud, vaid arvasin, mida rohkem ma ennast trennis pingutan, seda paremasse vormi jõuan. Tegelikult nii ei ole.“
Ruth Kalda:„Treenimine kerge vigastusega, kuigi oleks pidanud hoopis aja maha võtma ja laskma jalal rahulikult paraneda. Tundus, et kõige olulisemal perioodil - paar kolm nädalat enne maratoni ju ei tohi lihtsalt jalgu “seina peale panna”.“

Vähemtähtsatel kontrollvõistlustel enda tühjaks jooksmine
Maratonile eelnevad kontrollvõistlused on olulised, kuna aitavad mõista, mis vormis sa parasjagu oled ning milline võiks maratonil tempovalik olla.  Ent neil võistlustel osaledes tuleb aru saada, et need on vaid ettevalmistustsükli üks osa ning põhivõistlus on ikkagi maraton.  Ehk seega – kontrollvõistlus ei saa maratonile ajaliselt liiga lähedal olla või siis ei tohi seal endast kõike anda.  Positiivseks näiteks on käesoleval hooajal Roman Fosti.  Roman jooksis 24. veebruaril Itaalias Terre Verdiane poolmaratoni igati korraliku tulemusega – 1:07:59.  Maratoni start oli kavas 7. aprillil Pariisis ehk täpselt kuus nädalat hiljem ning tulemuseks Eesti selle hooaja parim aeg – 2:21:43.  Kõik me ei ole Roman Fostid ent viimase korraliku võistluse teeme siiski nädal-kaks enne maratoni ehk jätame võistlusest taastumiseks tippudest kolm korda vähem aega. 

Jooksjate endi sõnul:
Margus Pirksaar:“2006.a. jooksin 6 nädalat enne maratoni väga raskel rajal Madriidis poolmaratoni (1:06). Kuna tunne oli hea siis andsin endast maksimumi. Võistlesin sellega enda maratoni ära – ehk, et enam maratoniks seda püssirohtu ei jätkunud.“
Lauri Valdmaa:„Eelmine aasta pingutasin nädal enne Riia maratoni Otepää-Elva 23,4km jooksul end ribadeks. Parandasin küll seal oma isiklikku rekordit 5 minuti võrra, kuid peaeesmärk Riias alla 3 tunni jäi täitmata, kuna ei taastunud ära. Organism oli tühi ja jalad valutasid juba enne starti. Seda arvestades mis seisus ma olin polnudki 3:13 väga aeglane.“
Villu Zirnask:„Eriti on meeles üks kord, kus sõitsin Tartu suusamaratoni, järgmisel nädalavahetusel Tallinna suusamaratoni (mis juhtus raske pehmel rajal sumpamine olema) ja nädal hiljem läksin Hispaaniasse maratoni jooksma – väsimus oli selgelt sees ja hea aeg jäi jooksmata.“
Janek Oblikas:„Paar korda olen kaks-kolm nädalat enne maratoni tundnud et vorm on igati hää ja prooviks seda vormi enne maratoni mõnel lühemal jooksul realiseerida. Tulemuseks on olnud see, et nn kontrollvõistlus või -treening on õnnestunud suurepäraselt, olen seal andnud endast kõik kuid maraton on läinud aia taha.“

Vähene puhkamine.
Väiksem treeningkoormus enne maratoni tähendab seda, et meil tekib järsku oluliselt rohkem vaba aega.  Kui sa ikka oled tavaliselt kõmmutanud nädalavahetusel 30km ja nüüd piirdud vaid poolega sellest, siis sealt see vaba aeg tulebki.  Ja proovi sa siis seda aega näiteks raamatu lugemisele kulutada! Keha tahab ikka vatti saada!

Jooksjate endi sõnul:
Tarmo Reitsnik:„Ei ole piisavalt puhanud enne maratoni – kas on jäänud napiks uneaega, on olnud vaimne töö suur või ei ole puhanud välja treeningutest.“
Villu Zirnask:„Mitu korda on ette tulnud, et pole ennast piisavalt välja puhanud.“
Margus Pirksaar:„Eks kindlasti oleks mõnel korral võinud rohkem puhata.“
Olav Mets:„Möödunud aastal katkestasin Valgehobusemäe rajal. Juhtus sellepärast, et ettevalmistus oli küll ülihea, vorm oli hea, lihased olid valmis aga sattusin eelmisel kuuma ilmaga päeval tööhoogu – lõhkusin kive, saagisin puid.  Raiskasin mõtlematult raske maratoni eel jõuvaru rasket tööd tehes ära. Järgmisel hommikul olin tühi. Järeldus: maratoni strateegia algab mitte rajal vaid ettevalmistusega. Kahjuks jah, kõik jõud ühe ööga ei taastu.“
Kristo Reinsalu:“Puhkus on olnud ja on jätkuvalt minu kõige suurem kasutamata reserv ja arenguvaru koht.“

Liigne patseerimine ja tuuritamine
Kui me isegi suudame treeningmahtusid maratonile eelnevatel nädalatel vähendada ja ka puhkuse osakaalu oma päevaplaanis suurendada, siis ründab meid ootamatu rännumehekirg maratonile eelneval päeval.  Jookseme ju nii mõnegi maratoni välismaal ning otsime jooksmiseks uusi ja huvitavaid kohti, kus me veel pole käinud.  Rooma, Pariis, Veneetsia! Eks me juba teame, et maratonile järgneval päeval on jalad enamasti üsna sodid ning vaatamisväärsustega suudame tutvuda vaid televiisori vahendusel. Ent maratonile eelnevaks päevaks oleme vähenenud treeningmahtude tõttu kogunud ikka arvestatava hulga energiat, mis lausa ootab ärakulutamist.  Seega – kõnnime enne oma peamist võistlust ja tutvume vaatamisväärsustega. Kui võimalik siis käime kõrgetes kirikutornides ja trambime treppidest üles ja alla. 

Jooksjate endi sõnul:
Tarmo Reitsnik:“Maratonireisidel olen mõnikord liiga palju maratonieelsetel päevadel kõndinud ja ringi käinud; seegi ei mõju hästi eelseisvale jooksule – väsitab.“
Villu Zirnask:„Maratonieelsel päeval – välismaal maratoni joostes – olen mitu korda teinud selle vea, et liiga palju ringi kolanud. Uus ja huvitav koht: mõtled, et lähed vaatad natuke ringi, aga lõpuks kukub välja nii, et oled pool päeva jalgade peal, ronid muuhulgas mõnda kõrgesse kirikutorni jmt.“

Toitumine ja vedeliku tarbimine.
Vale toitumine võib viia selleni, et oleme maratoni 30.-ndaks kilomeetriks kui tühjakspigistatud sidrun ning kusagilt pole enam midagi võtta.  Jalad kisuvad krampi.  Geel aitab küll minutiks-paariks, kuid siis lihtsalt ei jõua enam joosta.  100% ettevalmistus maratoniks tähendab ka süsivesikute ja vedelikuga tankimist maratonieelsel nädalal ja magneesiumi tarbimist paar-kolm päeva enne jooksu.  Krampide vältimiseks on hea võtta sisse üks magneesiumiampull paaril-kolmel õhtul enne maratoni, samuti üks stardis ning hoida üks igaks juhuks jooksul kaasas.  Samuti võiks viimasel nädalal pidevalt käepärast olla pooleteiseliitrine vee, mineraalvee või spordijoogi pudel.  Pasta, kuivatatud puuviljad, jm süsivesikuterikas toit võiks asendada tühje kaloreid.  Uuringud on tõestanud, et kui tarbida kaks nädalat enne maratoni igapäevaselt peedimahla, siis tunnetad väsimust vähem ent jubeda maitsega peedimahlaga tankimine on ju suurem eneseületus kui kaheminutised mäkkejooksud või viiekilomeetrised intervalltreeningud?

Ent vale toitumine võib tähendada ka eelmisel õhtul või stardi hommikul uute maitseelamuste hankimist, mis kõhul lihtsalt põhja alt ära löövad või siis lihtsat kõhu liigselt täis söömist.  Sest vähenenud treeningmahud tähendavad ju seda, et su organism kulutab energiat tavapärasest vähem ja ka sööma peaks seetõttu natuke vähem.

Fotod:
Janek Oblikas ja triradar.com