Ainult kaks nädalat Tallinna maratoni poolmaratonini, natuke hakkab ikka ärevus ka sisse tulema. Üldiselt ma pole eriti suur närveldaja, aga see aasta on ikka teistmoodi ju. Mõned inimesed ikka loevad ja jälgivad mu tegemisi ning ei tahaks ebaõnnestuda.

Augusti alguses käisin Peetri jooksul 10 km jooksmas, läksin sinna jooksma kindlasti kiiremini kui Virtsus. Olin suhteliselt kindel, et see mul õnnestub ja õnnestus ka. Jooksin seal kolm minutit kiiremini ja ajaks 47.06. Käib kah! Tegelikult olen nagu rahul aga samas ka pettunud. Rahul olen sellega, et ma olen jõudnud taas sinnamaale, et jooksen 10 km ajaga 47 minutit, mis ei ole ju paha. Olen treeninud aastakese ja olen sellises vormis nagu olen selle ajaga suutnud saavutada. Pettunud olen sellepärast, et mu isiklikust rekordist on puudu veel natuke rohkem kui minut. Vähe aga samas ka päris palju veel. Raske on joosta aeglasemalt kui isiklikud rekordid ja siis tunda selle üle rõõmu. Kindlasti on see väärt rõõmu tundmist, arvestades mu aastatetagust olukorda, aga sisimas ei ole seda õiget rõõmutunnet. 

Tundes seda tunnet ja mõeldes poolmaratoni peale ei ole see väga motiveeriv. Sinna lähen ma samuti ju jooksma rekordist aeglasemat tulemust. Sisimas ma siiski lootsin, et äkki ma suudan samasse kanti joosta aga 10 km tulemust vaadates ei tundu see siiski reaalne. Püüan selgelt mõelda ja minna samm korraga, ka poolmaraton ajaga 1.45 on minu jaoks praegu suur väljakutse ning järgmisse aastasse peavad ka mõned väljakutsed jääma.

Väga suur soov oleks ka maratoni joosta. Suured jooksupeod on siin üksteise järel tulemas, ikka ja jälle kuulen, kes jälle plaanib maratoni joosta ja mis ajaga ning see kõik teeb kadedaks. Mu peas hakkas ka kerkima väike mõte, aga mis oleks kui jookseks ka Tartus maratoni. Sinna on ju veel omajagu aega ja äkki isegi tasuks proovida. Viimane maraton sai joostud 8 aastat tagasi. Kavas oli hiljuti pikk jooks ja mõtlesin, et teen selle sutsu pikemaks ja vaatan mis tunne on joosta üle pooliku. Võtsin 5.20-5.30 tempo ja hakkasin minema. Jooksin pooliku ära 1.53ga ning juba seal viskas vahepeal korralike närvivalusid sisse. Edasi järgnev 5km koju oli juba päris piinarikas. Ühesõnaga kadus maratoni isu ära, äkki järgmine aasta proovin uuesti. Mu keha jaoks on poolmaraton hetkel ka väga suur ja piisav väljakutse. Samas ma kunagi ka lubasin endale, et enam ma maratoni üle 4h ei jookse - ma pean olema kannatlik aga see on mu kõige nõrgem isikuomadus. 

Kui mõned väikesed katsetused välja jätta nagu see eelolev, siis täidan päris ilusti kava. Tunnen tegelikult arengut palju. Kevadel peale lühikest rasket trenni olin oma krooniliste puusaprobleemide pärast sama siruli kui nüüd 26 km treeningu järel. Praegu õnneks tavapärastel treeningutel selliseid probleeme ei ole. Kui ma annan kehale piisava taastumisaja siis tundub kõik super hästi toimivat ja läheb aina paremaks. Vaadates seda arengut, mis mu keha on teinud selle problemaatilise aja järel siis see poolmaratoni aeg kellal polegi tegelikult kõige olulisem.   

Pildid: erakogu