18.07.2016
Kell 6 on Külitselt Kristo juurest väljasõit. Jõuan 5.15 kohale. Kristo tuleb koos Liisi ja keskmise tütre Kertuga. Erkki tuleb 5.45 Merikese, noorema tütre Etriiniga ja matkabussiga. Kaheksakohalises bussis oleme niisiis seitsmekesi, Erkki ja Kristo juhivad kordamööda. Läti ja Leedu on nii nagu viimasel ajal ikka, Panevezyses jokutame pikalt tüütus liiklusummikus. Aga Poola piiril tuleb passid välja otsida, nii nagu kunagi aastate eest. Mõistame algul  piirivalvuri käemärke valesti ja sõidame passi näitamata riiki sisse- vilkuriga auto kihutab järgi ja käsib ringi pöörata. Trahvi me oma piiririkkumiskatse eest küll ei saa.
Südaöö paiku ületame Saksa piiri. Ja hommikul kell 7 oleme Saksamaa teises otsas, 1936.a. olümpialinnas Garmisch-Partenkirchenis.

19.07.2016
No kui kohvik avatakse, joome kõigepealt seal kohvi. Avalik naiste WC keeratakse lukust lahti täpselt kell 8.00, kuigi valges särgis soliidne kemmerguülem loomulikult jupp aega varem kohale tulnud... Selline on saksa ornung! Meestele mõeldud asutus on õnneks tasuta ning lukku ei käigi.
Hiljem teeme väikese jalgsimatka ümber Eibsee mägijärve, kus suured lõhe moodi kalad laisalt selges vees uimerdavad,  ja käime ujumas. Siis sõidame üle Austria piiri, mis hetkel  riigipiiri moodi pole, aga mingist varasemast ajast vedeleb siin okastraadijäänuseid.

Haus Marlene Lermoosis pole hotell, pererahvas elab siin ise ka sees. Garaažist võib tasuta jalgrattaid laenutada, seda me Erkkiga teemegi. Et ujulasse sõita ja tasuta ujuda. Mina eksin muidugi ära ning saan päris pika tasuta rattasõidu ülejärgmise külani. Seal on mälestustahvel 22 külaelanikule, kes 15.sajandil koos külakirikuga lumelaviini alla jäid.

Veidi üle tuhande elanikuga Lermoos ise on juba üle saja aasta olnud turismilinnake, kus kõik majad vist kodumajutust pakuvad. Heina tehakse siin ikka masinate abil mitte vikatiga, nagu teisel pool Itaalia piiri... Samas mesitarud on üsna ürgse välimusega. 15.sajandil naaberkülla Biberwieri rajatud tsingi-, hõbeda- ja pliikaevandus suleti 1921. a., 2004.a.-st saadik on see küll turismiatraktsioonina jälle avatud.

20.07.2016
Erkki on juba käinud jooksmas ja kuulnud metsas soku häält. Sööme ja läheme gondlijaama, et üles läänepoolsetesse mägedesse sõita. Mägedes  hakkame mööda rasket, kaardil mustaks värvitud matkarada kõrgemale  ronima.

Kitsal kaljuharjal tillukese tipu moodi asjandusel ootan perekonnainimesi järgi. Siin ei istu ma üksida - päris mitu inimest puhkab kaljudel veel ja üks sümpaatselt viisakas koergi. Lisaks trügib ringi jõuk vastikult pealetükkivaid euromärgistega lambaid, kellest kõige hullem on nr. 437484. Ei saagi aru, mida ta mu käsivartelt nii suure hoolega lakub, omast arust käisin hommikul pesemas küll. Kui nr. 437486 kah koonu lähemale küünitab, lükkan kogu jõugu toeka kepiga, mis mind juba Mont Blanci maratonil abistas, pisut eemale.

Tanel tüütute lammastega.

Siit edasi me parem ei trügi, sest olukord läheb pisut ohtlikuks - komistamise korral ootaks pikk kukkumine. Meil pole enne maratoni ka lühikest kukkumist tegelikult tarvis. Jätkame ringmarsruuti   Lermoosist ca 2 km kaugusel lõunas asuva Biberwieri suunas kergemat teed pidi, mis kaardil punaselt kujutatud.
Juba aastaid on Erkki alpiaasadel hoolega ringi vahtinud, lootes õnnekombel eedelveissi silmata, kuid ei leia seda nüüdki. See-eest pildistab ta huvitavat tegelast- Eestis vaid eksikülalisena kohatud päevasuru-nimelist liblikat. Mina aga leian eedelveissi asemel maast 15 EUR, mille tõenäoliselt mõni mägirattur ära kaotanud. Enne Biberwieri  jõuame kahes järves ujumas käia, mõlema vesi on mägijärvede kohta üllatavalt soe. Ilusama järve ääres on rahvast rohkelt, sh, üks meessoost nudist. Aga teise  järve ääres paterdab jälle parte ringi. Kertu üritab pikalt ühele silitamiskaugusele pääseda, kuid  ebaõnnestub napilt.

Macroglossum stellatarum , päevasuru kes nägi välja nagu imeväike koolibri. Minu jaoks reisi üks tipphetki kui nägin midagi sellist mida ma varem ei olnud näinud ja õnnestus seda kiiresti liikuvat olendid oma tavalise fotokaga tabada. Lisaks mõõtmetele sarnaneb päevasuru koolibriga sellegi poolest, et putukas käib pika imilondiga õite kohal nektariga maiustamas ja ei lasku toitumiseks õitele, vaid suudab end kiiresti tiibu siputades paigallennul hoida.

21.07.2016
Meie kolmepäevased turistipiletid võimaldavad lisaks gondlisõidule veel ühte-teist. Näiteks Biberwieris saab nautida tõukeratastel laskumist ja kelgutamist bobiraja moodi puust rennis. Tõukerattad ja kelgud viiakse üles muidugi gondliga. Plikadele meeldib kelgutamine hirmsat moodi, Liisile ka. 

2962 m kõrguse Zugspitze tipp jääb Lermoosist itta, üles sõita saab Obermoosis asuvast gondlijaamast. Seal üleval siis käimegi maastikuluurel. Sest kui näiteks Mont Blanci maraton Chamonix’s evib lihtsalt vaadet Mont Blancile, siis 3965 tõusumeetrit (+ 1993 laskumismeetrit!) sisaldav  Zugspitze maraton  sellesamuse Saksamaa kõrgeima tipu otsas lõpebki (peaaegu kogu trass asub siiski Austria poolel). /Esimest korda roniti Zugspitze otsa 34 aastat hiljem, kui 4809 m kõrgusele Mont Blancile, sellega said kolm sakslast Baieri sõjaväetopograafi Josef Nausi juhtimisel hakkama  1820.a. Aga esimene köisraudtee tippu ehitati juba 1926.a valmis./

Vaade tipust oletatavale maratonirajale on kõle ja lohutu. Videote põhjal otsustades oli finiš varem seal 350 m allpool suusanõlva alguses. Praegu on ta toodud otse tippu ja niiviisi rada 43,5 km-ni pikendatud. Kust täpselt siia üles saab, seda ei näe... Aga mingi osa kulgeb kindlalt mööda riigipiiriks olevat kaljuharja. Kohustuslikku varustust (seljakotti, vilet, esmaabipakki, mütsi, kindaid, vihmakeepi ja 1,5 liitrist veepudelit) ei nõuta kindlasti ilmaaegu. Kontrollaeg 11 tundi ja 30 minutit ei tundu enam üldsegi pikk. 

Vaade tipust mäeharjale mille ronimise ilmataat meil kavast välja jättis

Aklimatiseerumise mõttes olnuks kasulik tipus võimalikult kaua konutada, aga põgenesime hoopis ruttu alla. Nii et kui Liisi õhtul lastega ujulasse läheb, suundub neljaliikmeline maratonitiim veel tunnikeseks õdusatesse läänepoolsetesse mägedesse kõrgusega harjuma. Kristo ja Erkki tulevad sealt joostes alla. Merikese põlv valutab noorusaastate innukast sportimisest ja minu oma noorpõlve lolluste tagajärjel, niisiis piirdume kõndimisega.

22.07.2016
Kõik peale Erkki ja minu käivad hommikul Biberwieris kelgutamas. Lõunasöögiks sõidame jälle gondliga kõrgemale. Pärastlõunal saame Garmisch-Partenkirchenist oma numbrid kätte. Õhtupoolikul osaleb Erkki 3 km linnajooksus. Millegipärast on see eraldistardiga, jooksjad lastakse rajale 15-sekundiliste intervalliga ning joosta tuleb kaks ringi.

Erkki linnajooksul

Oletame huupi, et parim koht kaasaelamiseks on peatänava ääres.. kus siis veel!? Aga esimesel ringil ühmab mööduv Erkki, et oleme väga vales kohas. Et juba on hiljavõitu paremat kohta otsida, jäävadki nood õiged fotod tegemata. Pärast käime pargis vaatamas küll, kuidas võistlejad üle suurte kivirahnude kargavad ja ühe putka aknast välja kah. Sellepärast siis see eraldistart..

Pastapeopilet sisaldab täiskuhjatud pastataldrikut, magustoitu ja alkoholivaba jooki, nisuõlut peab juba raha eest ostma.

23.07.2016
Kell 4 toimub  äratus ja kell 6 maratoni start Ehrwaldis, ca 2km Lermoosist idas.. Kohustuslik varustus kontrollitakse pedantselt üle. Päike paistab. Krapist kõlab  AC/DC Highway to Hell. Startijaid on 306, enamasti kokkukäivate keppidega ja  ülekaalukalt saksakeelsed. Jooksu korraldus räägitakse üle kah ainult saksa keeles, mida meist keegi piisavalt ei valda /aga tõenäoliselt  öeldi, et äikesehoiatuse tõttu finiš  lähemale nihutatud, nimelt sinnasamasse suusanõlva gondlijaama, kus ta ka eelmistel aastatel olnud; ning tunni võrra karmistatud ka kolmanda joogipunkti kontrollaega/. 

Rada on vastupäeva kulgev ja vingerdava  kolmveerandellipsi kujuga. Sellel on kaks mäge ja neli joogipunkti, neist esimene Lähnis pärast esimeselt mäelt laskumist (11,5 km stardist). Kontrollajad joogipunktides on 9.00, 11.00, 14.00 ja 16.15 /vähemalt stardimaterjalides nii kirjas seisab/. Kell 17.30 finiš suletakse ning kell 6 õhtul sõidab viimane gondel alla.

Tüütu külavahejooks esimestel kilomeetritel on õnneks väheste pealtvaatajatega, kes muidu ergutaksid  reipaid liigutusi etendama ka neid, kes pigem eelistaksid jõudu säästa (see-eest lõpus on kaasaelajatest oi-oi kui palju kasu!). Jään oma suure kepiga täies rahus viimaseks, mis näib taktikaliselt õige - mäkketõusuks tuleb rivistuda Gorbatšovi-aegsesse viinasappa, kus viimasel tulijal pole vaja oodata ega trügida.

Üsna ruttu selgub, et olen vale distantsi valinud. Kui muidu mägimaratonide tõusudel ikka päris paljudest mööda lähen, siis siia pole naljamehi tulnud. Sellel tõusul möödun ainult neljast-viiest inimesest. Laskudes libisevad tossud kastemärjal rohul, nii et käin neli korda selili, langedes uuesti eelviimaseks. Asfaldile tagasi jõudnuna kiikan kella - see näitab 9.06.

Lähnis on kaks nukrat jooksjat juba enne mind rajalt maha võetud. Saabub veel viimanegi tulija - tibi, kes porine nagu Veskimetsa loomaaia tüügassiga. Siis viiakse meid Ehrwaldi tagasi. Selgitan korraldajale, et tahaksin poolel teel Lermoosis väljuda - mees noogutab küll arusaamise märgiks, aga maha mind ei lase. 
Jään siis stardipaika ootama, millal mu riietekott Zugspitze otsast tagasi laekub - rahakoti jätsin rumala peaga sinna jopetaskusse ju. Esialgu on ilm ilus. Eestikeelseid kirju mul pole ei särgil ega seljakotil (viimasel seisab hoopis suurelt Wolkswagen Prague Marathon) - niisiis tuhnin kompleksivabalt mööda prügikaste, leidmaks kuivi paberinutsakuid tossude kuivatamiseks. Pärast kella 11 kohtan kahte Biberwieris 22.kilomeetrilt maha võetud saatusekaaslast veel.
Pealelõunal hakkab sadama ja katkestanuid vedav auto saalib täistuubituna vilkalt kolmanda, 33.-ndal kilomeetril asuva kontrollpunkti vahet. Erkkit ma ei taha jooksu segada ajal segada, kuna ta end kõrgustes ebakindlalt tunneb.. võib-olla on ta just praegu sealsamas järsus kuluaaris kõrge kukkumise kohal, mida eile klantspildi pealt sünge näoga uuris. Püüan helistada Kristole, kuid seegi ei õnnestu. 

Vaade hotelli aknast kurule kust tuli üle ronida 25.-ndal kilomeetril

Pärast kella 14 saan mõlema sõbraga siiski ühendust. Erkki on just lõpetanud ja väga väsinud - aga lubab mu riidekoti mäe otsast kaasa võtta, kui see veel finišis alles on /tundis hetkel siirast  rõõmu, et helistajaks polnud Merike - naise kõne tähendanuks kindlasti katkestamist/ Kristo alles rügab kauge ja kõrge finiši suunas, teadmata veel, et see allapoole toodud. Merikesest pole midagi kuulda.. aga mõne minuti pärast näen teda näost näkku. Ta jõudis kolmandasse kontrollpunkti küll juba 13.30, kuid sealt enam edasi ei pääsenud. Ja et üleval mägedes polnud kuulus saksa ornung  sama kõrgel tasemel, kui all linnapeldikutes, siis oli sunnitud lihtsalt suunavaistu alusel allapoole kõmpima, kuni mingit bussi hääletades Ehrwaldi jõudis. Kõnnime ojaäärset jalgteed pidi Lermoosi tagasi. Ojas elutseb muideks kopraid /aga Kristo ja Erkki nägid Obermoosist bussiga tagasi sõites umbes samas kohas, kuidas kobe hirvepull bussiga võidu joosta üritas/. 

Mida napim ebaõnnestumine, seda suuremat kurvastust see põhjustab. Mina olen nukralt rahulik, umbes nagu tšuktš, kes äsja kaotanud Hiinale kuulutatud sõja. Aga Merike on kurb ja pettunud- tema võinuks ehk 11 ja poole tunniga finišisse jõuda küll, kui reegleid poleks muudetud.

Lõpuks Kristo ja Erkki tulevad, särgid seljas ja medalid kaelas. Klantspildikuluaar 35.kilomeetril enne Saksamaa piiri tundus neile tõesti pildil ohtlikum kui päriselus -  jooksjaid turvas seal paarikümnemeetrine raudahel, mis iga uue kinnihoidja lisandudes vastikult võnkus, aga siiski kindlalt kalju külge jäi / pärast kuluaari läbimist tervitas vapraid ronijaid korralik piirivärav kirjaga „Deutschland“/ . Pigem asus ohtlikem koht 18. Kilomeetril, kui rada läbis raielanki, kus töö parajasti just käis ning vints kuuse-ja lehisetüvesid kokku vedas.

Erkki ja Kristo peale maratoni lõpetamist

Äkilisim tõus tuli kohe pärast Biberwieri, kus kolmekilomeetrise lõigu jooksul 1000 vertikaalmeetrit tõusta vaja. Samas raskeim oli ilmselt seesama väravaga lõik  kolmanda joogipunkti järel, kuna esiteks 1,2 km jooksul tuli tõusta 400 m mööda rohtunud suusanõlva, mis kaardil musta värvi.. seejärel 600 meetri jooksul 100 m laskuda.. ning viimaks poolteise kilomeetri jooksul 300 m jälle tõusta.  Just see rajaosa võinuks olla paremini tähistatud, kuna eesjooksja järgimist segasid muidumatkajad. Puruväsinuna  järskudel libedatel kividel laskudes on ära eksida päris lihtne. Ja vett kulus seal röögatul hulgal - 200 m pärast joogipunkti tundis Erkki uuesti janu ning 6 km pärast oli kaasasolev poolteiseliitrine pudel tilgatumaks joodud. 

Ajaga 8.21 lõpetanud (ja võitjale 2.59 kaotanud) Erkki pääses suuremast vihmast - just siis, kui ta lõputõusuks seljakotist soojemaid riideid otsima hakkas, kukkusid pealtvaatajad plaksutama ning hõigati välja lõpetaja Eestist. Distantsile 9.54 kulutanud Kristo sai vihma küll. Ornungit  polnud ka finišis suuremat näha, igaüks pidi ise vaatama, kuidas alla pääseb. Sealjuures näisid gondlijaama töötajad küllaltki närvilised ja jooksjatest ilgelt tüdinud.

Aga las statistika ütleb ka midagi-  306 startinust lõpetas 199, neist naisi ainult 18.

Et finišis mu riietekotti polnud, sõidan jalgrattaga tagasi Ehrwaldi, leides koti lõpuks Ehrwaldi spordikompleksist, kus parajasti peetakse homse poolmaratoni pastapidu. Lohutuseks antakse ka 16 km mäkkejooksu medal / jah, täna kell 9 oli ka mäkkejooksu start - ajakontrolliga 6 tundi, finišiga sealsamas Zugspitze tipus ning päris rohke osavõtuga. Seda maratonist jõukohasemat üritust tahaksin kunagi  proovida, et saadud medal tagantjärgi ausalt välja teenida/.

Zugspitze maraton näib olevat Euroopa mägimaratonide kuningas - aga karm ja despootlik kunn, keda kummardada pole mingi rõõm. Raja esimene pool ei hiilga sugugi vaadetega ja Austria pori pole millegi poolest parem näiteks Ööbikuoru omast. Samas Saksa ornung tundub võru omast isegi kehvem.

Vahepealne tore lõbu kui oli võimalus korraga 2000 meetri pealt 1000 m peale sõita

24.07.2016
Algse plaani järgi pidi Liisi täna 10 km jooksma ja Erkki 23 km poolmaratoni. Aga et eile suht tühjade pihkudega jäin, siis proovin lohutuseks sedasamust poolmaratoni minagi. 

1023 vertikaalmeetriga poolmaratoni start on kell 10, 10 minutit enne Liisi jooksu algust. Stardis mängib jälle seesama AC/DC nagu eile. Ringikujulisest rajast on vastupidiselt eilsele iga meeter nauditav ja aega kah külluses, finiš sealsamas Ehrwaldis suletakse kell 15.30. Alguses oleme pikalt eelviimased-viimased koos ühe pikkades dressides daamiga, kes selle soojavõitu varustuse borrelioosi kartuses selga toppinud. Laskumistel vajun umbes kümnest eesjooksjast mööda, sest pikka ja tugevat keppi järgi lohistades on mõnus end tasakaalus hoida.  Lõpetan mõni minut pärast kella 14.  Liisi on oma 554 vertikaalmeetriga  jooksu lõpetanud  ajaga 1.46, Erkki  kah ammu finišis juba ajaga 2.30.

Loo autor poolmaratoni läbimas

25.07.2016
Läbi Saksamaa on päris tore sõita- kiirteedel edeneb see ruttu ning kahel pool maanteed leidub ka üht-teist vaadata. Saksa-Poola piir kubiseb kokkutulekul käinud noortest katoliiklastest. Ööbime Poolas Bolimow linnakese hostelis. Kristo räägib hosteli perenaisega vene keeles, see vastab poola keeles- kuidagi saavad nad üksteisest aru. 

26.07.2016
Aga sõit läbi Leedu on surmigav. Õnneks kõik ükskord lõpeb.