Jooksmine võib tunduda imelihtsa ja loomuliku tegevusena, millest on ainult positiivsed küljed. Ent nagu kõigel, on ka jooksmisel kaks külge, hea ja halb. Ühel küljel on energia ja emotsioonid, teisel küljel traumad ja vigastused.

Kaks aastat tagasi raamatut „Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks.“ kirjutades lõi mulle tõde näkku sama selgelt nagu septembrikuine superkuu. Olin 15 aasta jooksul käinud spordiarsti juures nii tihedalt, et mulle oleks võinud kliendikaardi anda. „Sulle, Janek, on reedeti plantaarfastsiidi ravi -15%!“

Otsustasin, et ei taha enam kahte vigastust ühe hinnaga ja tegin selged muudatused.

Esiteks, maksimaalselt 1 maraton kuus. Muidugi, mõnele võib seegi number tunduda keha kiusamisena ent kui sulle maratoni jooksmine meeldib, on see ikkagi piirang.

Teiseks, nädalas maksimaalselt maratoni jagu jooksukilomeetreid.

Seadsin endale väga selged piirid.

Muidugi, aeg-ajalt kippus kalendrisse ikka mõni erand. Vahel tuli nädalas jooksukilomeetreid 55. Vahel jäi kahe maratoni vahele 3 nädalat. Ent üldiselt suutsin end talitseda, sel aastal on näiteks keskmine jooksukilometraaž olnud 35 km nädalas.

Enamvähem samal ajal lisandus treeningrutiini ujumine. Mullu ujusin ca 50 km, sel aastal ca 150 km. Ega ma ujuda siiani hästi ei oska, kuid poolpika triatloni läbimiseks tuli 1,9 km jagu vee peal püsida ning täispika Ironmani jaoks läheb vaja poole rohkem. Proovisin ületada oma piire ja õppida 50selt ujuma.

Triatloni jaoks läks loomulikult ka rattasõitu vaja, kuid seda ma olen siiani vältinud. Kahjuks enam seda luksust pole, sest täispikas triatlonis tuleb 180 km sadula peal istuda. Perse jääb juba teisel tunnil valusaks, jalgadest rääkimata. Tuleb midagi ette võtta.

Inglise keeles on tore termin „cross training“, mis tähendab teiste liikumisviiside lisamist treeningplaani. Eesti keeles sama selget ja lühikest sõna selle kohta ei ole, „alternatiivtreeningud“ kõlab ju nagu punaste, kollaste ja roheliste kuulikeste neelamine.

Alternatiivtreeninguid soovitatakse ikka jooksjatele, eriti vanuse kasvades, kuid see on minu jaoks alati tundunud alla andmisena. Paremaks jooksjaks saadakse ju ainult joostes! On ju nii! Aga selgus, et ei ole.

Esimese üllatuse osaliseks sain mullu Tallinna maratonil, kui suutsin maratonis ühtäkki uue isikliku püstitada. 3.27. Sel kevadel läksin talviste ujumistreeningute pealt Riiga maratoni jooksma ning ilma ühtegi sihti seadmata suutsin rekordist veel kolm minutit kärpida. 3.24.

Suvel otsisin vastuseid spordiarsti juurest koormustestilt. Kopsumaht oli sama. Puhkepulss oli sama. Kõik oli sama, välja arvatud anaeroobse läve kiirus, mis oli paranenud ca 4.20 minutilt/km 4.00 minutile/km. Anaeroobse läve kiirus on siis väga lihtsustatult sinu 10 km võistluskiirus.

Samas, kõik minu ujumistreeningud olid 100% aeroobsed ehk madala pulsiga tehtavad (aeglased) treeningud.

Kuna jooksukilometraaž kukkus, muutsin ka treeningute ülesehitust. Ma ei tee ühtegi klassikalist pikka jooksu, mis on maratoniks valmistumisel tavaliselt võtmetähtsusega. Nädalavahetusel jooksen maksimaalselt 21-23 km, kuid teen seda vahel kiirenevas tempos (viimane kolmandik maratonitempos) või ühtlaselt kiires tempos (maratoni tempos poolmaraton). Muidugi, mul on selja taga 17 jooksuaastat ja 100+ maratoni ehk ma olen aeglaseid pikki jookse teinud ka omajagu.

Alternatiivtreeningu vilju noppisin ka nädala tagusel Tallinna maratonil, kus kärpisin taas kord maratoni rekordist natuke. Pool minutit. 3.23. Distantsi esimeses pooles läksin küll kahjuks üle piiri, hindasin oma võimeid üle, mistõttu jäi jalas olnud tulemus kätte saamata, kuid ma ei muretse selle pärast. Ma ju jätkan ujumistreeningutega.

Kokkuvõtteks. Universaalset tõde ei ole olemas. Me oleme ju kõik erinevad. Lihtsalt tahtsin kogemust jagada. Piiridest, nende austamisest ja ületamisest.

Foto: Jevgenia Kolk