Kui viisakalt väljenduda, siis ma pole suurem asi suusamees. Kooliajal sai üksjagu mütatud aga nüüd pole juba tubli kakskümmend aastat suuski alla saanud, ehkki nad kuuri all täitsa ootamas on. Samas salamisi olen Tartu Maratonist ikka unistanud. Ja nüüd, keset karmistuvaid piiranguid, märkasin võimalust oma salaunistus teoks teha, sest on ka virtuaalse läbimise võimalus. Lühikese haudumisaja järel sai tehtud kiire otsus – homme lähen. Sest kõlekülmade ilmade vahele mahub üks vähekülm päev ja see on lisaks veel iidne Vastlapäev. Kolm head asja korraga!

See aasta on lumega helde ja iga tee ääres on mõnus lumeriba. Kulgen mööda neid kodust eemale ja siis pööran tagasi. Heal juhul siis 32 kilomeetri kaugusele, et põhidistants kenasti täis saada. Halval juhul pool maad.

Hommik on kõike muud kui kutsuv. Tugev tuul ja -5. Siiski sean seljakoti valmis – veepõis seljale ja termosega kuum tee taskusse. Lisaks veel soolast ja magusat sööki ning üksjagu varuriideid samuti. Pole hullemat tunnet, kui oled energiast tühi ja külm igast keha otsast sisse hiilib. Ja teele! Lähen Nõo poolt risti läbi Kambja kihelkonna Võnnumaile välja – need mõnusad väikesed teed on mulle Voorekal käimisest tuttavad – ja sama rada pidi tagasi.

Mõnikord kohe on selline tore päev, kui punakas päike tõuseb, kerge elevus teeb meeleolu ülevaks ja iga samm on nauding. Kahjuks on täna täpselt vastupidine päev. Paksult pilves, tugev tuul tuiskab hõredat lund ja mu liigutused on töntsid ja vaevalised. Juba teisel kilomeetril! Aga kõrvaklappidest kõlab rokiraadio saatejuhtide süüdimatu loba vaheldumisi parimate paladega – alustasin oma retke Billy Idoli „Dancing with myself“ saatel mis ju üsna rõõmsameelne on – ja kuidagi tulebki õige pikamaa lummus peale. Vaikselt tiksuvad kilomeetrid, aeg ajalt rüüpan joogipõiest seljasooja vett.

Kohati on tuul teeserva paksud lumevaalud ajanud. Need on vastikud, sest neist läbipressimise järel tuleb lund jalatsist välja koukida.

Just sellistena jäävad mulle meelde kilomeetrid 16 kuni 18 ja 22 kuni 25. Lagedatelt põldudelt on tuul lund korjanud ja justkui minu kiusamiseks teele raputatud. Varju kah pole. Õnneks hoiab tubli koorikjope kere sooja. Jätkuvalt on hea tunne ja pusin edasi minna. Ja ongi käes 30. kilomeeter, Võnnumaa piir. Siit kaugemale pole mu pikad jooksud ulatunud ja nii tulebki järgmised kaks kilomeetrit minna „sinna, kuhu inimese jalg veel pole astunud“. Loomulikult läheb sellesse „asustamata paika“ asfalttee ja künkatipul ootab vanaroosaks värvitud talukompleks. Huvitav, kas selle värvi hind oli tõesti nii palju odavam või haaras värvi ostjat moodne kunstiind? Noh, näengi ära, mis selle künka taga on.

Künka taga oli teine ja siis veel kolmas… Ilmselt jagub neid Võnnulastele veelgi, minu kaks kilomeetrit said täis. Mis muud kui ümber pöörata tagasi kodu poole. Esimese asjana lööb tuisk näkku. Seni oli ta enam-vähem tagant, nüüd siis samavõrra vastu. Tõmban kapuutsi pähe ja lähebki kodutee lahti. Üllatuslikult olen ikka veel reibas! Ju see siis ongi paljukiidetud Tartu Maratoni vaim, mis mind toetab. Või äkki Vastlajumal? Igatahes teen varsti, Unikülas, väikese peatuse, sest siin ootab mind pingi ja katusega bussipeatus. Saan hetkeks istuda, süüa ja varustust kohendada ja esimest korda kuuma teed võtta.

See sinder on ikka veel liiga kuum ja paneb hambad valutama. Pikalt istuda ei saa, külm hakkab.

Jälle vastutuult nühkima. Veel korraks teen Roiu bussipeatuses pausi, et süüa ja kuuma teed juua. Siit jääb 25 km koduni. Selja taga on 39. Pole paha. Veel kümneks kilomeetriks jätkub mõnusat indu. Siis algab võitlus iseendaga. Reied ja sääred, ala– ja ülaselg ning õlad muutuvad jäigaks, siis hakkavad pakitsema ja siis lähevad valusaks. Seda paganama lumepudi on liiga palju. Mäest üles minnes saab keppidele suruda aga allamäge lõigud ei too erilist leevendust. Nõtkuta põlvi ja kalluta ette palju tahad, ikka tuikavad põlved valusalt. Aga ega see mu meeleolu murra. Tuttavad lõigud, igaühel neist on joostud nii külmal kui kuumal ajal. Ja ometi rühin ühest teeotsast mööda. Mitte just palju aga kokkuvõttes pool kilomeetrit lisaks. Justkui enne oleks vähe olnud.

Hetkeks, kui taas lagedatele rajalõikudele jõuan, vaibub tuul ja lõpeb lumesadu. Päikest välja ei tule ja justkui hämarduma hakkaks. Veel 10 kilomeetrit jäänud, üks pikem tõus ja siis juba kodukandi rajad.

Kõrvus sumiseb ZZ-Top’i pala „Sleeping Bag„ ja küll tahaks juba pikali visata. Seda siiski ei tee, isegi mitte Kambja poe ees mitte, kus palavatel suvepäevadel ikka korraks külameeste kõrvale ennast poetan. Kodu ootab. Huvitav, et ma pole pea-aegu ühtegi inimest kohanud.

Ja ongi viimane kilomeeter, koduakendes põleb kutsuv tuli. Veel kõrvetab näkku puhuv tuul jäiselt huuli ja silmi, veel on sõrmed külmast tuimad aga kohe-kohe muutub see kõik ja mu pikk liug ja ühtlasi esimene Tartu Maraton saab läbi. Õngitsen veel postkastist lehed ja astun tuppa. 64,5 km, 500 tõusu-laskumismeetrit.

Tehtud. Oma kodu. Mõnus, soe. Söök ootab. Läks suts alla üheksa tunni.

Veel viimane mõte enne kuuma dušši ja puhkust: äkki oleks ikka pidanud suuskadega proovima, oleks kergem olnud kui joostes?

PS! Tõepoolest, kui märkasin, et juhendis polnud suusad otsesõnu mainitud, küsisin korraldajatelt järele. Saab ka ilma ja nii ma siis otsustasingi jooksmise kasuks. Kes nüüd arvab, et see pole õige ja nii ei tohiks teha – proovigu järele, kuidapidi parem on.

Aga kõigile kes veel minekus kahtlevad – jätke jama. Minge, nautige rada, suusavuhinat ja tundke rõõmu laskumistest. Söögipunktide lahket rahvast, finišimelu. Kõike seda, mida Tartu Maraton heldelt jagab. See on väärt iga senti.

Fotod: Ardo Säks