Juba on möödas ilmatuma aeg kui viimati andsin endast märku. Aeg lendab ja iga päevaga tuleb lähemale Tallinna Maraton. Jäänud on veel napid kaks kuud ja veidi peale aga sees on juba ärevus. Peas on mitmeid mõtteid. Kas võistlus toimub oma tavapärasel kujul, või on virtuaalne? Kas ma ikka jõuan joosta ja püstitada oma eesmärgi, mille olen endale seadnud? Peab jõudma. Kuigi treenida on veel kõvasti. Mida ligemale tuleb tähtaeg, seda rohkem mõtlen, et oleks pidanud ikka rohkem pingutama.

Laupäeval oli Sparta virtuaaljooks, 5 km. Eelnevalt oli juba väga pikk ja väsitav päev seljataga ennem kui läksin jooksma üheksa ajal õhtul. Päeval korra käisid mõtted, et ma vist ei jõua minna jooksma peale pikka ja väsitavat tööpäeva ratsavõistlustel. Aga see pole ju mingi vabandus, eks?! Kes teeb see jõuab ja kui on eesmärk siis on kohustus. Hiljem pole heietada, et kui oleksin käinud, siis oleks olnud ehk hoopis teine tulemus. Samuti on ilus ilm jooksmiseks. Ning kui Toomas on kirja pannud treeningkavasse virtuaaljooksu siis ei ole viilimist. Tegin ära! Jooksin oma elu kiireima aja olenemata sellest, et jaksu polnud võib olla nii palju kui tahtsin aga ikkagi, sai tehtud. Kui esimese kilomeetri jooksin 4:54 minutit siis võtsin eesmärgiks, et sellest ei saa joosta aeglasemalt mitte ühtegi kilomeetrit. Mis mõeldud, see tehtud. Ja lõpetasin oma jooksu all 24 minuti. Viimased 700 m jooksin mitu lisakurvi, kuna tee lihtsalt lõppes ära ja ka sealt tuli mitu sekundit kaotust.

Üldjuhul ei tee mingeid plaane, kus suunas jooksen. Üritan valida vaid raja, kus on võimalikult vähe valgusfoore, et ei peaks seisma ja ootama rohelist tuld. Sel korral siis jooksin kogemata tänaval, kus olid kaevetööd, mis veidi raskendasid jooksmist. Sinka-vonka jooksmine ikka väsitab ja võtab tempot alla. Aga, raske õppustel, kerge lahingus :-)

Sel aastal oli see minu neljas virtuaaljooks ja kohe sel nädalavahetusel Pärnumaa Võidupüha. See jooks on mul olnud mõttes juba aastaid aga kuidagi pole sobinud kuupäevad. Nüüd sobib, jooksen Pärnumaa asemel Harjumaal. Kuigi sisimas jookseksin ikkagi originaal rajal.

Samas ongi hea joosta virtuaaljookse, kuna saan valida ise koha ja aja. Siiski, on ka miinuseid, pole seltskonda kellega samas tempos joosta. Pole füüsilist finishit, kus on lõpetamine, sest ise joostes seda lõppu kuidagi ei tule ja tule. Tegelikult suur roll on ka raja valikul, nt liiga tuuline.

Haapsalu maantejooku jooksin hoopis Tallinnas. Mööda Reidi teed Piritale ja tagasi. Minnes oli mõnusalt soe ja kerge jahutav tuul. Kui Piritalt tagasi jooksin, oli meeletu tuul vastu. Punnitasin, mis ma punnitasin, aga lõpetasin oma jooksu. Lubasin, et enam sel rajal võistlusjookse ei tee. Ühekorra tegin veel ja ka siis oli tuul vastu ja siis oli kõik :-) Rohkem virtuaaljooksu seal ei plaani.

Naudin igat korda kui lähen jooksma. Vahel on alustada raske, aga siis muutub see juba nauditavaks. Mõtlen omi mõtteid, kuulan ümbruse hääli, naudin ja olen hetkes. Peale jooksmist on selline rahulolu tunne ja pakatan energiast. Võimalusel käin jooksmas hommikul. Siis kui tänavatel on minimaalselt liiklust. Praegu on hommikud ja õhtud veel valged, seda hetke peab ära kasutama. Pole paremat tunnet, kui peale jooksu saad endale õelda, et tubli olin, tehtud! Tegelikult polegi oluline, kas joosked või kõnnid, tähtis, et liigud. Seega, jooksususs jalga ja välja ilma nautima :-)

Inga valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel.

Inga avafotol keskel.