Või siis pigem ikka joostud. Kui täpsem olla, siis on selja taga 84 tundi ja 658 kilomeetrit jooksmist ja jooksutrenne. Lisaks veel kõik see, mida numbrites mõõta ei saa: emotsioonid, uued teadmised, kogemused.

Ümber Viljandi järve

Kõige parema ülevaate vormist või vormitusest saab ikka võistlustelt. Kolmas treenimiskuu algas kohe 1. mail ümber Viljandi järve jooksuga, distantsi pikkuseks 12 km. Kui esimesed kaks võistlust sel hooajal kulgesid üsna raskelt, siis Viljandis oli juba teine tunne, esimene pool rajast möödus kergel sammul, teine pool oli juba raskem ja tempo veidi langes. Tolmune põld ja jalge ümber laperdavad kapsalehed pidurdasid hoogu ja kulutasid energiat. Viimastel kilomeetritel leidsin endas veel veidi jõudu, et tempot pisut tõsta, aga tunni sisse ikka napilt ei mahtunud - lõpptulemuseks kujunes 1:01.51.

Treener Kaupo sõnul on hooaja esimesed kolm starti nö mustad, õige tunde saab kätte alles neljandast stardist. Ootame ja vaatame.

Trenn, trenn, trenn…

Võistluste vahele käib ikka tavapärane trenn  - eri pikkusega kiiremad lõigud, tõusud, jooksuharjutused ja nädalavahetusel pikemad jooksud. Kusagil mai keskpaiku tekkis tunne, et midagi on muutunud, jalgadesse on tekkinud jõudu, jooksusamm on stabiilsem ja justkui uus hingamine oleks.

Mõnel teisel päeval jälle nii hästi ei lähe, väsimus murrab ja jalad on tinarasked.  Samas ei ole ma pärast õhtust trenni enam surmväsinud ja ei suundugi joonelt voodisse, vaid jaksan veel suhelda, raamatut lugeda või koeraga jalutamagi minna.

Rapla - raske õppustel, kerge lahingus

Nüüd siis see neljas start, ilm on külm ja tuuline, pikki riideid seljast võtta tundub ületamatult keeruline. Samas on selline ilm (kui tuul välja arvata) jooksmiseks väga hea, saab siiski rajale minna kergete lühikeste riietega ning kuumus ei keri pulssi üles.

Enne sarti teeme veel klubikaaslase Raimondi juhendamisel mõne kilomeetri jagu sörki ning jooksuharjutusi soojenduseks ja rajale.

Kui ma tavaliselt kippusin  ikka alguses kohe tempo peale panema ja jooksu teises pooles  oli jõud otsas, siis selleks jooksuks valmistusin põhjalikult. Tegin plaani, mis tempoga alustan, millal tõstan ja kui palju. Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest kohe alguses olin ikkagi kiirem kui plaanisin, küll aga tõstsin jooksu edenedes tempot ning sain aru, et ma suudan seda ja hoida ja veel tõsta. Ja nii viimase kilomeetrini välja.

Kui hooaja esimene jooks oli 10 km kannatust (10 km distantsil), siis nüüd oli kannatus ehk ainult viimane kilomeeter ja sedagi suuresti tugeva tuule tõttu. Jooksu märksõnaks sai stabiilsus, kilomeetri aegades ei ole enam suuri kõikumisi ja ka see on minu jaoks märk edenemisest.

Finišisse jõudsin ülevas meeleolus ja naeratus näol, nii hea enesetundega ma ei olegi vist veel ühtegi jooksu lõpetanud. Lõppajaks kujunes 46,43, keskmine tempo 4.40 - kõik mu senised tulemused on ümber lükatud

Treeneril oli taaskord õigus, neljas start on õige.

Narva kuumus

Pärast õnnestunud Rapla 10t jäin lootusrikkalt ootama Narva poolmaratoni, projekti esimene tõsisem verstapost poolel teel eesmärgini. Kuid soojakraade muudkui ülespoole keriv ilmaprognoos erilist lootust ei anna. Lubab kuni 30 kraadi, treeneri selge sõnum on, et sellises kuumuses aega joosta pole mõtet.

Ilmaportaal sai mõneks ajaks kõige vaadatuimaks veebileheks lootuses, et ilm siiski muutub, aga see lootus ei täitunud, stardihetkel näitas termomeeter +29 kraadi ja päike säras rõõmsalt lagipähe. Korraldajad pakuvad lahkelt võimalust sama osalustasuga joosta järgmisel aastal, no hetkeks on hirm naha vahel küll, ei ole enda vastupidavuses veel nii kindel.

Aga klubikaalsaste lõbus olek ja veel vahetult enne starti selga saadud uus trükisoe Nike särk panevad hirmud unustama ja lähen rahulikul meelel strati oma jooksu jooksma, just sellises tempos, et oleks hea olla. Ainus eesmärk on lõpuni joosta.

Seda ma ka tegin, oli raskemaid hetki, kuid katkestamise mõtteid ei tulnud kordagi. Lõpetasin väsinult, kuid siiski hea enesetundega ja sõna otseses mõttes veest tilkuvana. Veega Narvas ei koonerdatud, seda jagati ohtralt nii topside kui ämbritega

Ajast rääkida pole küll mõtet, kuid saadud kogemus oli siiski iga hetke väärt ning järgmisele poolmaratoni distantsile, pooleteise nädala pärats toimuvale  Võidupüha jooksule lähen vastu juba märksa kindlamal sammul.

3 kuud eesmärgini

Tänase treeningu juhendaja Einar Kaigase sõnul nüüd alles tõsine treening algab, hmm, mida ma siis siiani küll teinud olen?

Kristiina valmistub Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel.

Fotod Mallor Malmre ja Marathon100.