Mis on jooksmise kasu? (hiljuti oli selline artikkel Marathon100-l) - tugevdab südant ja kopsusid, lihaseid ja luid jne. Minu jaoks jooksmine on muutunud efektiivseks integratsiooni vahendiks.

Kohe ütlen, et tunnen end eestlasena, võib-olla isegi rohkem kui Mart Helme. Jah, ma sündisin ja kasvasin Narvas, minu emakeel on vene ja rohkem venekeelset nime kui mul on raske leida. Kuid ma olen kogu elu elanud Eestis, olen Eesti kodanik (ja mu vanaisa oli esimese Eesti Vabariigi kodanik) ja üldse, millal rahvus määrati selle järgi, millist keelt sa räägid?

Mis mind tõeliselt eristab "päris eestlasest" on kultuur. Mul on raske aru saada, miks "Kõik teed on katki" on naljakas, kes on Mihkel Mattisen ja kuidas kirjutada õigesti sõna "oskarlutsuliku". Vot siin on vaja integratsiooni!

Sellise taustaga elasin kuni 2022. aasta suveni - Narvast pärit venekeelne Lasnamäe elanik, omandan B2 keeletase ja kõik on korras(töötada saab ju inglise keeles!). 

Aga siis algas minu jooksmise teekond.

Tipust topini, foto autor Aldis Toome

Esimest poolaastat jooksin üksi või koos abikaasaga, mõnikord osaledes rahvajooksudel. Jaanuaris 2023, kui õues jooksmine muutus külmaks, otsustasin liituda klubiga, millega hallis treenida. Tallinna klubidest meeldis mulle kõige rohkem FB Jooksmine - kõige sobivamad tingimused minu jaoks, aga siin on üks aga - trennid on eesti keeles. Integratsioon on minu jaoks alati olnud raske protsess, kuna mina olin veidi laisk aga ka eestikeelsed seltskonnad siiamaani võtsid mind ainult osaliselt vastu. Aga ma jooksen ikka enda jaoks ja trennin enda jaoks, mis vahet seal on, kas keegi suhtleb minuga või mitte. Kui üllatunud ma olin, kui juba esimesel treeningul hakkasid klubiliikmed minuga rõõmuga suhtlema. 2-3 kuu pärast sain juba paar inimesega päris head sõbraks. Ja asi ei ole ainult minu klubis. Selgus, et jooksjad on väga avatud inimesed - hooaja jooksul sain tuttavaks suurepäraste inimestega otse jooksude ajal, kasutades ainult oma vigast eesti keelt. Võtta näiteks "Tipust-Topuni", ma osalesin meeskonnaga, kust tol hetkel tundsin ainult ühte inimest ja muidugi keegi meeskonna liikmetest ei rääkinud minuga vene keeles, ent veetsin sellel jooksuseiklusel suurepäraselt aega. Järsku integreerumine võttis ülikiire tempo ja sellega koos hakkasin paremini mõistma ka eesti kultuuri.

Praegu mul on eestikeelne Instagrami konto @jooksu.jegor, kuhu ma kirjutan oma jooksudest(ei ole hetkel palju jälgijad, kuid see saab olla uus väljakutse) ja viimasel ajal mõnikord märkan, et räägin eesti keeles palju rohkem kui teistes keeltes.

Hiljuti sain "Eesmärgiks Tallinna Maraton" projekti osalejaks. Muidugi venekeelne keskkond andis hääletusel väga palju hääli, aga ka paljud eestlased toetasid mind ja ma väga hindan kõiki minu toetajaid. Nüüd minu eesmärk on joosta Tallinna maratoni 3 tunniga, aga samal ajal see projekt saab järgmiseks etapiks maratonis nimega "integratsioon", mida ma jooksen terve elu.

Ma ei taha siin kritiseerida ei riigi integratsioonipoliitikat ega kohalikke vene inimesi, kes ei soovi integreeruda.  Ma ei tea ka, kuidas tuleks seda õigesti korraldada. Aga minu jaoks sai jooksmine selleks vahendiks, mis murdis integratsiooni seina.

P.S. 25. veebruaril (järgmisel päeval peale Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva), jooksin mina Napoli City Half Maratonil ja minu särgi tagaküljel oli kirjas "Estonia". Ja uskuge mind, ma kandsin seda särki sel päeval uhkusega.

Jegor valmistub Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine ja teda juhendab Kaupo Tiislär.