Jooksmine meeldib? Aga kuidas oleks iga päev joosta? 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas. Sellise tegevuse kohta on inglise keeles termin „running streak“, mille kohta võiks siinmail öelda jooksujada. Rahvusvahelise igapäevajooksjate assotsiatsiooni koostatud nimekirjades on pikima jooksujadaga ameeriklane 81aastane Jim Pearson, kes on tänaseks jooksnud 20 445 päeva ehk pea 56 aastat järjest.

Eestlasi on nimetatud assotsiatsiooni nimekirjas vaid üks, kuid neid, kes igapäevaselt jooksevad on kahtlemata rohkem, lihtsalt me ei tea neid.

Maarja Žugova (avafotol aprillikuisel Janeki maratonil) on üks Eesti igapäevajooksjatest, kelle jooksujada on nüüdseks enam kui 900 päeva pikkune. Sellest, kuidas üks jooksujada alguses saab ning mida see tähendab, Maarjaga rääkisimegi.

Kuidas sinu igapäevajooksmine alguses sai?

„2023.a. esimesel augustil leidsin Facebookis Hommikujooksjate grupi,“ räägib Maarja sellest, kuidas pealtnäha juhuslikest asjadest võib alguse saada pikem traditsioon. „Augustis jooksin igal hommikul, alustasin 2.08 ja kui august sai läbi, siis mõtlesin, et jätkan igapäevase jooksuga.“

Maarja on kohal ka paljudel jooksuüritustel, ülal fotol Maarja märtsikuise Love Run'i finishis

Millised reeglid sel tegevusel on?

„Eesmärk on iga päev joosta, vähemalt 1 km (selle reegli olen ise endale seadnud, ametlik reegel on vähemalt 1 miil päevas), maksimumpiirangut ei ole,“ jätkab Maarja. „Ühe kilomeetri jagu jooksu on paar korda vaid tulnud, kui olin haige näiteks. Tavaline jooks on 3-10 km, vahel tuleb kaks jooksu päevas, vahel kolm, näiteks kui osalesin Saaremaa Sun Run’il, kus tuli ühe päeva sees mitu etappi joosta.“

Loomulikult tuleb ka neil, kes igapäevaselt jooksevad ette väiksemaid või suuremaid probleeme, kuid oluline on mitte lasta end neist häirida. Haigused ja vigastused mõjutavad meid ju kõiki, täpselt nagu pikemad sõidudki.

„Probleeme on ikka ette tulnud,“ lisab Maarja näidates, et temagi on luust ja lihast inimene. „Kõige suurem vigastus oli augustis, kui öövägilasel jäin mutta kinni ja põlves käis plõks läbi ja tekkis vigastus. Siis tuli teha kõnd-jooksu vaheldumisi.“

„Kuna mul on jooksulint kodus, siis kui on palavik, saab kodus joosta. Ka peale tööd on vahel kergem lindi peal joosta, näiteks praeguste suurte külmadega. Valik on alati olemas.“

Maarja suvisel sõõrikujooksul

Reisid ja sõidud loomulikult jooksmist ei takista. „Esimesed asjad, mis reisile minnes kotti lähevad, on jooksu asjad.“

„Kui tekib liiga pikk vahe, siis tekib imelik tunne,“ lisab ta märkides, et pikim vahe kahe jooksu vahel on siis, kui ühel päeval jooksed hommikul ja teisel õhtul.

„Teisi eestlasi, kes igapäevaselt jooksevad on ka,“ räägib Maarja igapäevajooksjate väiksest kogukonnast. „Allan Jaakson on teinud vist 5 aastat iga päev jooksu. On neid, kes on alustanud ja katkestanud ja uuesti alustanud.“ Igapäevajooksjate liidu nimekirja on Eestist end ainsana lisanud Dominik Sklyarov, kelle enam kui viie aasta pikkune jooksujada sai alguse vahetult enne 2020.a. jõulupühasid.

Mida igapäevane jooksmine sulle andnud on?

„Rutiini ja distsipliini kasvatamine,“ kommenteerib Maarja seda, mismoodi igapäevane liigutamine teda muutnud on. „Lihtsalt iga päev liigutad ennast.

Peale jooksmist on palju kergem olla, on rohkem energiat.

Ei anna alla, see kandub ka tavaellu ja tööellu.

Tekib harjumus raske asjaga tegeleda, ei jäta näiteks liikumist põlve pärast vahele, ei ütle, et jätan vahele.“

Garda järve ääres poolmaratoni läbinuna

„Vahel teen enda jaoks miniväljakutseid, näiteks jooksen iga päev 10 km,“ räägib Maarja sellest, et igapäevane jooksmine võib olla ka vaheldusrikas. „Väikseid probleeme on ikka olnud, peale Heavy Metal Ultrat tuli kerge luuümbrise põletik ja oli ülekoormus, kuid taastusin ära ja probleem kadus. Igapäevane jooksmine sunnib ka venitus- ja jõuharjutusi tegema.“

Ent mida jooksmine sulle annab? Mida sa teistele mõttena kaasa annaks?

„Jooksmine on rahu iseendaga, puhastab kõik mõtted peast ära, on aeg iseendale. Peale seda on alati nii palju parem olla. (Kui ei saa joosta) mine kasvõi niisama jalutama.“

Avafoto autor Ave Põlenik, teised fotod: erakogu