Iga kogemus muudab ja kasvatab meid, mille tulemusel olemegi täna täpselt sellised nagu me oleme. Kas me oleme imetillukeste juhuste summa või on need teadlikud valikud, eks see sõltub juba maailmavaatest. Ent seda, et juhustest tekib loogiline jada ja ühel maratonil osalemine viib järgmisteni, mõistad alles hiljem. Vahel isegi 11 aastat hiljem. Ent tagantjärele oleme ju kõik targad. Täna saan ka mina öelda, et minu Tokyo maratoni lugu sai alguse mitte 1. märtsil 2026 vaid 11 aastat tagasi New Yorgis.

Nimelt jooksin 2016.a. lõpuks maratonis ära tulemuse, mis mind 2006.a. jooksmise juurde tõi – 3.29 tähendas minu jaoks maagilise kolme ja poole tunni piiri alistamist. Kõik järgmised maagilised piirid jäid minu jaoks juba kättesaamatusse kaugusesse, mistõttu oligi aeg maratone tulemusele mõtlemata nautima hakata. New Yorgi maraton tundus olevat puhas nauding: kõige glamuursem, suurejoonelisem ja ekstravagantsem jooksupidu üldse sel planeedil. Oligi. Nii ma käisingi 2016. oma esimesel Marathon Majors’il New Yorgis ära. Jooksin ja nautisin. Ajale ja kohale mõtlemata. Õhkasin ja ohkisin, sest nii mõnus oli. Kõik karjusid ja elasid kaasa. Mulle! Mingile suvalisele tüübile Eestist.

Iga kala unistus on suurest peast saada sushiks

Tahtsin joosta ka maailma kiireimal, Berliini maratonil. Panin nime loosirattasse ning saingi stardikoha Berliini. Maratoni küll ei võitnud. Eliud Kipchoge oli kiirem, kuid vähemalt olin medalil. 2017.a. võitsin ka Chicago maratoni stardiloteriis, ju siis oli üks tuvi mulle märkamatult pähe sittunud, sest muidu mul ju kunagi ei vea. Järgmise aasta Londoni maratonile ma küll enam loosiga kohta ei võitnud, mistõttu otsustasin sinna 2018.a. hoopis Sporttraveli pundiga minna.

Sedasi olidki hoomamatult, vaid kolme aastaga need kõige kättesaadavamad suurmaratonid kogetud. Nimetatud neli maratoni ehk New York, Berliin, Chicago ja London olid küll ka Marathon Majorsi (ehk vabalt tõlgituna Suurte ja Tähtsate Maratonide) sarja osaks, kuid see sari polnud kunagi mu eesmärgiks. Sest ma teadsin, et ma lähen enne katki, kui Bostoni maratoni, mis samuti üks Majors, ajanormatiivi täidan.

Muidugi tahtsin ma ka Bostonis joosta, ent andke andeks: need, kes jooksevad 30selt 2.55 (Bostoni norm) või 35selt 3.00, neil on lisaks tossudele ka lihased süsinikkiust. Mina olin ju tavaline kehalise kasvatuse vihkajast asjaarmastaja, kel võttis isegi kolme ja poole tunni piirini jõudmine aega 10 pikka aastat. Iseõppija. Isekukkuja. Isetõusja. 

Ent kui ei saa Bostonisse, jääb ka Marathon Majorsitest üks täht puudu. Pole mõtet unistada, saati siis eesmärke seada.

Kuidas ja miks ma 2022.a. 50selt Bostoni normatiivi ära jooksin on mulle siiani suur mõistatus. Kas oli põhjuseks kolm vigastusvaba aastat või lisandunud ujumistreeningud? Või koroonakriisi järgne maratonijooksu madalseis maailmas. Või oli seesama tuvi mulle teinegi kord pähe sittunud. Ilmselt kõike seda korraga, sest Bostonisse ma pääsesin. Nii oligi viiel suurmaratonil kuuest käidud.

Märtsi algus pole Jaapanis veel kirsiõite aeg, kuid otsides mõne Facebooki väärilise õitsva puu ikka leiab.

Kui viis kuuendikku on koos, siis see kuues on ju nagu kohustuslik programm, või kuidas? Nagu rittberger iluuisutamise lühikavas. 

Nii et Tokyo maratoni idee kristalliseerus eesmärgiks alles 2023.a.

Muidugi, eesmärke võib ju olla igasuguseid, kuid Tokyo maratonil stardikoha saamine on üks väga keeruline võrrand, mida gümnaasiumis küll ei õpetatud lahendama. Siinuste ja koosiinustega pole siin midagi teha. Lihtsustatult on Tokyosse saamiseks kolm võimalust. Esiteks, samasugune loosiratas nagu Chicagos ja Berliinis, ainult oluliselt väiksemate võiduvõimalustega. Nii umbes 5%se võiduvõimalusega. Teiseks, sporditurismifirmad. Ent ükski Eesti sporditurismifirma Tokyo maratoni pakette ei paku, Soome või teiste riikide omad küll pakuvad, kuid nemad eelistavad kohalikke jooksjaid ja hinnadki on kättesaamatus kõrguses. Ja kolmandaks, heategevusjooksjana osalemine.

Tokyo

Proovisin mitu aastat seda esimest võimalust, võimalust saada stardikoht loosiga. Osalesin Tokyo maratoni virtuaaljooksudel, millest igaüks maksis 30 eurot ja mis pidid väidetavalt tõstma loosiga võitmise võimalusi. Maksin küll raha, kuid midagi ei võitnud. Ilmselt teised võitsid. Osalesin Marathon Majorsi sarja loosimistes, mida korraldati neile, kel oli neli või viis suurmaratoni juba läbitud. Kuid tulemuseks oli ainult osalemisrõõm, mis tasapisi muutus osalemiskurbuseks.

Seetõttu hakkasin vargsi vaatana heategevusprogrammide kaudu stardikoha saamise poole. Tokyo maratoni korraldajatel on nimelt koostöö umbes neljakümne organisatsiooni-mittetulundusühinguga, mida siis maratoonaritel stardikoha saamise eesmärgil toetada on võimalik. Ma oleks kohe valmis toetama Jaapani maapiirkondade lasteaedadele mänguasjade ostmist, kui ma saaks seeläbi stardikoha Tokyo maratonil. Kahjuks selgus peatselt tõsiasi, et 38 heategevusprogrammi 39st teevad valiku selle järgi, kes on valmis rohkem raha heategevusse panustama. Valitakse need, kes on valmis rohkem panustama. Summad, mis meeleheitlikud maratoonarid on valmis Jaapani heategevusprogrammidele kinkima, on ebamaised. Tuhat eurot, kaks tuhat eurot, kolm tuhat eurot.

Pulga otsa pandud kurk, loomulikult.

Ent õnneks oli see 39s heategevusprogramm, kes tegi valiku selle järgi, kes ilusama sooviavalduse kirjutab. Jah, ka neil oli miinimumtoetus, kuid see oli täiesti talutavas suuruses. Või umbes kaks korda suurem sellest, mis ma algselt olin valmis panustama. Ent lõpuks võidavad ju need, kel on surres suuremad laenud, mitte rohkem asju. Suurt osa riikidest juhitakse ju selle põhimõtte järgi. Annetame siis heategevusse ja teeme Jaapani lapsed rõõmsaks. Oma lapsed küll ilmselt natuke kurvemaks, kuid vähemalt on isa rõõmus. Isa peab olema zen.

Kuna kirjutada ma oskan, siis valisingi heategevusprogrammi, kus kirjutamisoskusel oli suurem roll. Ilmselt ma kirjutasin midagi õieti, sest stardikoht Tokyo maratonile mulle mullu igatahes anti.

Ent ega minu katsumused sellega veel läbi olnud. Kolm aastat tagasi kukkumise tulemusena tekkinud kõõluse vigastus on sisuliselt välistanud jooksutreeningud. Jah, ma olen võimeline jooks-kõnniga nii pikki treeninguid, kui maratone läbima, kuid aeg-ajalt hakkab tagumiku alune kõõlus hoopis teist laulu laulma ja isegi pikemad jooks-kõnnid muutuvad valulikuks. Muidugi, kui oled jooksnud 20 aastat, siis trenni polegi enam teab kui palju vaja teha, kuid liikudes võiks ikka linnulaul kõvema kisaga olla, kui valu perses.

Jooksjaid jagus Tokyos ohtralt igale meetrile, kogu 42 kilomeetri pikkuses.

Olen proovinud nii plasmasüste, lööklaineravi, kui tuhandeid harjutusi, kuid lõpuks hoiavad need kõik olukorda vaid kontrolli all. Kuni järgmine spordiarst mainis blokaatorsüsti, mis vahel olla hästi mõjunud. Teeme ära, mul kindlasti eelmine süstiauk veel nähagi, nii et sihtimisega ilmselt probleeme ei ole. Ei olnudki. Polnud isegi valus. Valu tekkis alles siis, kui spordiarst ütles, et nüüd peaks jooksmisest hoiduma. Nii pikalt kui võimalik. Tokyo maratonini jäi siis 3,5 nädalat. Guugeldasin ja küsisin tehisarult nõu, kuid tarka nõu ikka ei saanud. Öeldi, et krooniliste vigastuste (ehk minu vigastuse) puhul võib tavapäraste tegevuste juurde naasmine venida nii kuue-kaheteist nädala peale. Ahsoo, sedasi. Chat GPTile ma Tokyo maratonist loomulikult ei rääkinud.

Ja siis, nädal enne lendu Tokyosse jäin ma haigeks. Esimesel päeval lihtsalt lamasin voodis. Köhisin kopse puhtaks ja nuuskasin terve köögipaberi rulli banaanikarva tatti täis. Süüa ei tahtnud. Juua ei tahtnud. Midagi ei tahtnud. Neli päeva köhisin, ähkisin ja puhkisin kuni viiendal päeval polnud enam palavikku. Kehakaal kukkus küll kahe kilo jagu ja jaks kadus koos sellega.

Enne äralendu viskasin veel ibuka ja sudafedi sisse, sest äkki tõstavad stjuuardessid mu poolel teel Tokyosse muidu lennukist maha.

Jaapanis olid õnneks apteegid olemas, proviisor soovitas midagi, mille pakend läikis väga lootustäratavalt, kuid vaatamata sellele – jaapani tabletid mõjusid. Õnneks. Päev enne maratoni köhisin vaid hommikul, kuigi nohust päris lahti ikkagi ei saanud.

Jaapanlased on väga korrektsed inimesed. Saksa ordnung pole Jaapani reeglitega võrreldes mitte kui midagi. Ajalimiit on Tokyos seitse tundi. Maratonirajal peal on mitmeid vaheajapunkte, kus nohused ja aeglased ilma vabandusi kuulamata lihtsalt maha võetakse. Stardikoridoris tuleb olla hiljemalt 8.45, kuigi start antakse alles 9.10. Oli mitmeid jooksjaid, kes jõudsid stardialale 8.50 või 8.55 ja keda ei lastudki rajale. Stardiväravad olid kinni ja kaputt.

Maratoni juhendis oli ka eraldi peatükk pealkirjaga „Kombed.“  Ma olen viisakas inimene nii või teisiti, kuid lugesin peatüki ikkagi hoolega läbi. Näiteks prügi ei tohtinud maratonirajal maha visata. Ja eks Tokyo maratoni rada oligi üks puhtamaid, mida ma näinud olen. Pissida tohtis ainult WCs. Ma olen isegi New Yorgi maratoni stardis sealseid pöösaid Eesti vitamiinidega väetanud ja nüüd järsku ei tohi. Diskvalifitseeritakse. Õigusega. Sest põõsaid on Tokyo raja kõrval väga vähe, märtsi alguses pole need lehteski veel ja kui 38 000 jooksjat end seal tühjendama hakkavad, siis on kõigepealt kole, teiseks ebaviisakas ja kolmandaks ei ole see neile vähestele põõsastele ilmselt ka hea.

Pealtvaatajad olid maratoniks ilmselt ka väga pikalt valmistunud.

Ent samamoodi nõudsid korraldajad ka endilt väga kombekat käitumist. Tokyo maraton on neist 141st maratonist, kus ma käinud olen, üks kõige parema korraldusega maratone. Ma pole kusagil nii palju vabatahtlikke varem näinud. Siltidega suunda näitamas. Küsimustele vastamas. Sinu prügi oma prügikotti püüdmas. WC-dele lähenedes oli sealsamas suur silt, mis ütles, et järgmise WC-ni on 800 meetrit või 1,6 km. Kõik oli üliselge. Ainult, et need WC-d olid maratonirajast nii umbes 50-100 meetri kaugusel. Ju siis polnud vahetult raja ääres ruumi.

Muidugi, see et sa Jaapanis suhtud respektiga sealsetesse kommetesse on ju lõpuks lihtsalt elementaarne viisakus. Sa oled Jaapanis külaline. Nende kodus. Suhtu siis kohalikesse austusega.

Ja muidugi – Tokyo maraton on eriline. Täpselt nagu Tokyo ise oma neoonreklaamide üleküllusega ja jaapanlased oma anime/koomiksitegelaste armastusega. Enam kui 30 miljoni elanikuga Tokyos on maja maja küljes kinni, eramajade krundid on meetri laiused ja loodust ja rohelust nende vahel minimaalselt. Ent selle kõige vastukaaluks on jaapanlastel tõeline nunnugeen. Kohvikud, kus külastajate vahel kõnnivad kapivaarad, minisead või kassid, keda paitada. Multifilmitegelaste kujud ja mänguasjad. Loomulikult oli ka Tokyo maratonil oma kaisukaru, Tokyo maratoni vest kenasti seljas.

Sõna "nunnu" pärinev algselt jaapani keelest.

Raja ääres jooksjatele kaasa elanud inimesed, keda korraldajate hinnangul oli nii kaks miljonit, olid küll Super Mario kostüümis, küll jänesemütsi või roosa südamega pea peal või lihtsalt erkrohelise parukaga. Täiesti tavaline oli kohata 60-70 aastast vanameest raja kõrval kostümeeritult maratoonaritele kaasa elamas. Ja miks ei võikski ka vanemad inimesed elurõõmsad ja ekspressiivsed olla?

Jaapanlaste maratonikultuur on muidugi esiletõstmist väärt. Näiteks 2.50 tempogruppi (jah, Tokyo maratonil oli ka selline tempogrupp) vedas ilmselt tuntuim Jaapani tippmaratoonar Yuki Kawauchi. Vaatamata suurmaratoni kohta suhteliselt lühikesele ajapiirangule oli rajal mitmeid pimedaid, tugiiisikuga jooksjaid. Üks ühe jalaga mees võttis maratoni ette karkudel. Tõstis kargud kehast ettepoole ja lükkas ennast ühe jalaga meetri jagu edasi. Kaasatus on sõna, millel on Jaapanis vähemalt maratonirajal väga tugev sisu. Maratoniga samal ajal toimus näiteks ka 10,7 km jooks erivajadustega inimestele, kes tahavad samuti liikumisrõõmust osa saada.

Rõõmsad värvilise parukaga inimesed meeldivad ilmselt igale jooksjale.

Liikumine on privileeg. Vahel on liikumine siiras rõõm, vahel võib olla ka kohustus, kuid mida aeg edasi, seda rohkem on liikumine privileeg. Kõik ei saa. Sina saad. Oma tingimustel. Oma keha piire jälgides ja austades, kuid ikkagi liikudes. Ikka edasi.

Sedasi Tokyo melu endasse õhkides ületasin ka mina umbes 21 tuhandena keisripalee lähedusse jääva finišijoone ja sain kaela medali. Kuuenda Marathon Majori medali. Võtsin vastu korraldajate pakutud märjad lapid, šampoonipakikese, banaani, vee- ja energiajoogipudeli, maratonirätiku ja kõndisin Marathon Majorsi telgi juurde. Seal sain lõpuks, peale 11 aasta pikkust teekonda kaela ka Six Stars Finishers medali, 34nda eestlasena.

Finishis, kaelas kaks medalit, Tokyo maratoni ja Six Stars Finisheri medal

Eks see teekond on olnud pikk ja eriline, õpetanud nii alandlikkust, kui oskust tunda rõõmu väikestest asjadest, kuid õnneks oli mul aimu teha täiesti ebaratsionaalseid valikuid ja noppida välja need juhused, mis minust on just sellise inimese vorminud. Sest liikumine on imeline. Vahet ei ole kas sa liigud Tallinnas, Tokyos või Tamperes. Liigume siis.

Täna on hea päev jooksmiseks.