Joostud!!! Selleks korraks Tallinna Maratonil poolmaraton läbitud neto ajaga 2:03. Kas tegemist on läbikukkumisega? Sai ju eesmärgiks seatud, et poolmaraton alla kahe tunni. Õigemini olin märkinud kahe tunni kanti, mis hiljem sujuvalt muutus kaheks tunniks. Nüüd kõigest lähemalt.

Poolmaratoni start oli 10.septembri hommikul kell 9.00. Eelneval päeval läksin oma numbriümbrikku võtma, et võistluspäeval ei peaks sellepärast muretsema. Jõudes Toompea ja Vabaduse väljaku kanti tabas mind ootamatu hirm ja emotsioonidetulv. Kui ma nägin Toompea jalamil stardikoridori, siis kuidagi jõudis kohale, et siit enam tagasiminekut ei ole. Õnneks nägin sekretariaadis ühte tuttavat, kes just õigel hetkel kallistusega kohal oli. Olenemata reaalsuslaksust, kui nii võib öelda, siis magasin öösel päris hästi ja ärkasin hommikul täies valmisolekus.

Poolmaratoni päeva hommik oli mul läbi mõeldud. Äratus kell 6.00, hommikupuder kell 6.30 ja asjad, mis ma kaasa tahtsin võtta, pakkisin juba eelmisel õhtul ära, et hommikul suures tuhinas midagi maha ei ununeks.

Jõudsin võistluspaika ka kena varuga, tegin sooja, paar klõpsu teiste osalejatega, veel mõned venitused ja oligi aeg stardikoridori minna. Olenemata kõigest suutsin kuidagi C- stardigrupi uksest mööda joosta ja siis, kui ma seda taipasin olin juba peaaegu D-grupi lõpus. Hakkasin tagasi Toompea mäelt alla kiirustama, aga C-grupi ukse juurde oli tekkinud inimestest tropp ning sellel hetkel, kui stardipauk käis, saan öelda, et olin ainult ühe jalaga stardikoridoris.

Igatahes loll olukord minu poolt ja eriti kahju oli sellest, et tahtsin joosta koos 2 tunni tempomeistriga, aga nüüd oli see õhupall minust nii palju ees, et ma ei saanudki neid lõpuks kätte.

Kellele on poolmaratoni alla 2 tunni jooksmine matk ja kellele pingutus ehk seda teab igaüks ise, aga mina andsin endast sel päeval kõik. Jooks algas väga hästi ja püsisin kenasti esimesed 15 km omas tempos. Nüüd tagantjärele tean, et oleksin pidanud jooksma natukene kiiremini, nii-öelda väikse puhvriga, et juhul, kui (mis saigi teoks) lõpus on jaks otsas, siis alguses tehtud töö aitab selle tasa teha. Niisiis alates 16.km algas võitlus, piin ja tõsine mentaalne pingutus sealhulgas. Õnneks ma ei kõndinud, jooksin hambad ristis distantsi lõpuni ja ajaks tuligi seekord 2 tundi ja 3 minutit.

Kas ma olen pettunud? Ei ole, vastupidi. Terve see poolaasta, mis ma projektis olin, on olnud väga lahe aeg ja ma arvan, et mul ei ole mingit põhjust pettunud olla. Ma olen väga uhke, et julgesin kandideerida, kõik trennid, mis sain, kaasa teha ja võistlustel osaleda. Kindlasti jätkan jooksmise lainel, aga esmalt tuleb jalgadele natukene puhkust anda. Eelmisel kuul oli mul siiski veel luuümbrise põletik, mistõttu tekkis oht, kas üldse saan poolmaratoni joosta.

Siit tuleb väike Oscari nimekiri inimestest, kes on mulle terve aja vältel toeks olnud ja kelle ma olen väga tänulik: projektijuht Janek Oblikas, treener Toomas Tarm Spartast, teised projektis osalejad, elukaaslane, pere ja sõbrad.

Suur tänu, et muutsite selle kogemuse unustamatuks!