Projekti tegelik väärtus ei seisne üldse eesmärgi täitmises

Maratonist on möödunud mõned päevad ja esimesed emotsioonid on nüüd juba veidi rahunenud, jäänud on mõnus rahulolutunne. Uskumatu, et projekt Eesmärgiks Tallinna Maraton saab läbi või täpsemalt – on juba saanud.

Mul on veidi kooli lõpetamise tunne. Kas võtsin sellest veidi üle poole aasta kestvast ettevalmistusest maksimumi?

Alustades ja eesmärki seades ei teadnud ma jooksutreeningust mitte midagi. Olin käinud iseseisvalt sörkimas, aga ettevalmistusest, kuidas päriselt tugevamaks ja kiiremaks saada, ei olnud mul õrna aimugi. Samuti puudus mul kogemus, kuidas käib koostöö treeneriga. Näiteks grippi haigestudes ei saanud ma algul aru, miks ma pean sellest ka temale teada andma.

Projektis osalemise tegelik väärtus ei seisne minu jaoks üldse eesmärgi täitmises, kuigi ei saa salata, et see oli väga hea tunne. Palju jooksutrenne tegin üksi, treeneri ette antud kava ja näpunäidete järgi muidugi. Juhtus seda, et olin liiga laisk ja tegin ettekirjutatust pool, või sedagi, et pingutasin üle.

Minu lemmikuks on pikk jooksudistants. Üksi olemine ja rahulik jooksurütm aitas nii mõnegi elulise probleemi lihtsaks mõtestada ja mõjus kui meditatsioon.

Treeningutega alustades kuulasin joostes muusikat. Suvel kolisin linnast maale ja tihti kulges jooksurada kitsa autotee pervel, kus klappide kandmine oleks olnud liigagi ohtlik. See muutis päris palju. Algul oli raske, aga hiljem õppisin lihtsalt enda keha rohkem kuulama. Tundsin, usaldasin ja hakkasin paremini aru saama, millal võin pingutada ja millal teen endale liiga.

Tavaliselt siis, kui treeningud sujusid ning motivatsioon oli kõrge, tulid erinevad takistused: nohu, köha, gripp, vill kannal, migreen, põletik, luumurd ja mõnikord mõni häbiväärne vabandus, mis kriitikat ei kannata.

Treeningkava juurde tagasi pöördumine oli raske... aga enamus kordi isegi väga raske. Nüüd olid abiks teised projektis osalenud jooksjad. Neil juhtus samuti palju ja kui nägin, et nemad ei andnud alla, siis oli edasi treenimine ka endal kergem.

Lisaks leidsin tänu takistustele päris mitu head nõuandjat. Üheks neist on füsioterapeut Kristiina Puusepp, kelle tugiteibid, esmapilgul kummalised harjutused ja soovitused aitasid luumurrust kiiremini taastuda.

Maratonil koos sadade teiste jooksjatega rajal olla on üks soojemaid tundeid, mida olen tundnud. Silmad olid märjad mitte niivõrd pingutusest kui kaasjooksjate tähelepanelikkusest ja üksteise motiveerimisest. See oli midagi sellist, mida ma ühelt spordivõistluselt ei oodanud. See jooks oli joostud suurima mõnuga!

Kogu teekonnast ja maratonist võiks kirjutada terve raamatu, aga olen sõrme andnud jooksule ja õhtune rada kutsub!