Raivo Plumer, sündinud 24. detsembril 1961 Tallinnas.
Matkasportlane. Harrastanud aastast 1982 matkamist ja mägironimist. Tõusnud kahele üle 8000 meetri kõrgusele mäele (1998 Cho Oyu, 2001 Broad Peak, jõudis eeltippu). Tulnud 1986–88 mägimatkatehnikas ning 1987 ja 1999 mägimatkamises Eesti meistriks. 1999 ja 2001 Balti riikide mägironimise kõrgtõusude klassi meister. Korranud 1991 ja 1998 Eesti kõrgtõusude rekordit. Kaugmatkajuht (1985), Pamiiri Lumeleopard (1991; aunimetus, mis anti endise NSV Liidu territooriumil paikneva kolme Pamiiri mäetipu alistajatele. Tipud, kuhu pidi selleks tõusma, olid Ismoil Somoni (endine Kommunismi mäetipp), Abuali ibni Sino (endine Lenini mäetipp) ja Korženevskaja). Eesti aasta matkaja 2001, aasta mägironija 2001, aasta matkategelane 2010 ja 2013. Aastast 1987 tegutsenud matkakoolides lektorina, õppustel treenerina (EKR 6. kutsetase) ning matkatehnika võistlustel rajameistri, kohtuniku ja peakohtunikuna. 1987–89 Matkaföderatsiooni presiidiumi liige, 1989–91 Eesti mägimatkakomisjoni esimees, 1997–2001 Matkaliidu juhatuse liige, aastast 2001-2011 asepresident, aastast 2013 kutsekomisjoni esimees, aastast 2001 MTÜ Mägiekspeditsioonide Klubi esimees. Matkaliit valis ta 20. sajandi Eesti 100 silmapaistvaima matkaja ja matkategelase hulka. Teinud kaastööd „Matkaseletussõnastiku” (2002) ja „Matkaspordi käsiraamatu” (2004) koostamisel. Töötab Maksu- ja Tolliametis. Kirjutanud koos Tõivo Sarmetiga raamatu “Everesti päevik” (2005).

Raivo Plumeri isiklikud jooksurekordid: 800m - 2.04; 1000m - 2.44; 1500m - 4.24; 3000m - 9.53; 5000m - 17.39; 10 km - 36.57; 21,1 km - 1.35.39; 42,2 km - 3.44.56

Kergejõustikutreeningutelt mägimatkade juurde

Raivo Plumeri tee mägimatkade juurde algas tudengina 1982.aastal, kui kergejõustikutreeningutega koondise lävele enam ei jõudnud. Mägedes hakkas talle meeldima ja jätkab siiani. Pikamaajooksu harrastus on tulnud viimastel aastatel lisana. „TPI-s II kursusel õppides jätsin tõsisemad kergejõustikutreeningud unarusse, polnud mõtet ponnistada, kuna nägin, et koondise uksele ei ulatu koputama. Tulemas oli pikk suvi, mis ilma tavapärase treeninglaagri ja võistlusteta kippus tühjavõitu tulema. TPI-s õppiv klassivend kutsus mind siis algajate mägimatkakooli. Oli aasta 1982, aprilli lõpp, koolitus toimus TPI ruumes õhtuti kord nädalas. Kool alustas juba jaanuaris, seda juhatas vitaalne Edgar Haavik, nüüdseks juba manalamees. Jõudsin paarile viimasele loengule, kahtlesin, kas mind, kui õppetöös mitteosalenut üldse suvisesse matkagruppi võetakse. Kuid võeti, ilmselt tehti meesterahvastele erand. Mulle oligi suurim üllatus, et õppuriteks (neid oli kokku umbes 120) polnud mitte habetunud mehepojad, vaid noored piigad, kes moodustasid kogu seltskonnast neli viiendikku! Meie suvine Kaukasuse matkagrupp tuli 15-liikmeline, neist 5 meest, keskmisest seega tunduvalt rohkem. Nii suure seltskonnaga pole ma hiljem enam mägedes käinud. Suurte gruppide põhjuseks oli tollal kogenud matkajuhtide puudus. Esimene matk meeldis mulle sedavõrd, et mul ei tekkinud jätkamise osas mingeid kahtlusi. Ja meeldis eelkõige seetõttu, et me ei läbinud lihtsalt etteantud marsruuti, vaid rajalt eksimise tõttu läbisime tunduvalt keerukama marsruudi, kui algajatele lubatud. Läbisime Elbruse külje all Suur-Asau liustiku jäämurru, kõrgusvahega 600 meetrit. Jäämurrus läbipääsu otsimine ja köite paigaldamine võttis aega 11 tundi, sain oma võimed täies ulatuses proovile panna ja läbimine õnnestus. Tavapäraselt piirdub algajate marsruut radadega alpiaasadel, millele lisandub mäekurude piirkonnas veidi laugeid lume- ja rusunõlvu. Erinevalt minust mitmetele tehnilised keerukused ei meeldinud, umbes kolmandik meie grupist loobus edaspidi matkamisest. Minul käib aga praegu 33. matkahooaeg, mägedesse pole ma jõudnud vaid 3-4 aastal.“

Raivo Plumeri mäetipud:
Pamiiri-Alais Energia 5105 m (1983)
Pamiiris Estonia 6211 m (1990); Lenin 7134 m (1990); Korzenevskaja 7105 m (1991) ja Kommunism 7495 m (1991)
Alpides Matterhorn 4478 m (1995); Mont Blanc 4807 m (1995); Grossglockner 3798m (2002); Ortler 3905m (2004); Jungfrau 4159m (2009); Weissmies 4023m (2009); Allalinhorn 4027m (2009); Strahlhorn 4190m (2009) ja Dufour 4634m (2009)
Andides Aconcagua 6960 m (1997); Chachan 6079m (2007) ja Huascaran 6768m (2007)
Himaalajas Cho Oyu 8201 m (1998); Mt Everesti nõlval kuni 7580m (2003) ja Island Peak 6189m (2013)
Alaskas McKinley 6194 m (1999)
Kaukasuses Elbrus 5642 m (2000) ja Kazbek 5033m (2008)
Karakorumis Broad Peak 8030m (2001)
Mehhikos La Malinche 4460m (2011) ja Orizaba 5650m (2011)
Atlases Ras 4083m (2013); Timezguida 4089m (2013) ja Toubkal 4167m (2013)

Nii mägimatkamises kui ka pikamaajooksus tuleb tegutseda ökonoomselt

Põhiliseks mägimatkamise ja pikamaajooksu ühisosaks nimetab Raivo ressursside säästmise -tegutseda tuleb ju ökonoomselt! Mõlemal alal on tähtis pikaajaline vastupidamine. Anaeroobses režiimis ei tasu nendel aladel midagi teha. “Jooksutreeningud ja teiste vastupidavusalade treeningud sobivad mägimatkaja üldfüüsilisse ettevalmistusse hästi. Lisaks tuleb teha erialaseid treeninguid (ronimine, köietöö) ja täiendada end teoreetiliselt (ohud mägedes, nende vältimise võimalused, piirkonnaga tutvumine, uue varustuse ja uute tehniliste võtetega tutvumine jmt). Kõik need treeningud ja tegevused on ühtlasi vaimseks ettevalmistuseks. Laias laastus kestab ettevalmistus konkreetseks matkaks või ekspeditsiooniks mägedes umbes 10 korda kauem kui on matka või ekspeditsiooni enda kestus. Kuna mägimatkamiseks sobivad kõrgmäed on Eestist suhteliselt kaugel (lähimad on Alpid ja Suur-Kaukasus), siis lühikeseks ajaks pole mõtet sinna sõita (sõidukulud ajaksid matkapäeva hinna liiga kõrgeks), nii algab matka kestus tavaliselt kahest nädalast ja kõige levinum kestus on 3-4 nädalat. Väga kõrgetele tippudele (8-tuhandelistele) korraldatavate ekspeditsioonide kestus algab 1,5 kuust. Ettevalmistus hõlmab lisaks treeningutele ja teoreetilisele õppele kõiki korralduslikke tegevusi: ajakava ja marsruudi kokkuleppimist ja paikapanekut, sõiduvahendite/piletite hankimist, viisade, piiritsoonilubade, kindlustuste jmt hankimist, vajadusel kohapealsete reisikorraldajate ja giididega kokkuleppimisi, vaktsineerimisi, varustuse hankimist ja korrastamist, toiduainete hankimist, vigastuste ja haiguste väljaravimist jmt. Võib öelda, et see 10-kordne ettevalmistusaeg on parim vaimne treening, sinna tuleb kaasata kõik grupi liikmed. Tihti juhtub, et mõni ei pea seda "treeningut" vastu ja loobub osalemisest. Ja hea ongi, kuna ebakindel kaaslane võib matkal muutuda suureks ohuks nii iseendale kui kaaslastele. Ja õnne peab olema! Minu hea matkakaaslane ja õpetaja Tõivo Sarmet ütleb ikka, et edukaks matkaks on vajalik hea ettevalmistus, head kaaslased ja õnn!“

Alpides 2009.a.

Õnnestumistes on tähtis osa heal ettevalmistusel, headel kaaslastel ja õnnel

„Õnnestumiste jadas on ka ebaõnnestumisi. Viimased on hädavajalikud, et end mitte eksimatuks pidama hakata. Mägedes tuleb vältida ülemääraseid riske ja teada, et mägi on alati sinust üle. See, et sul õnnestub vahel mäe tippu ronida, ei tähenda, et see alati õnnestub. Enda jaoks oluliste tähistena võin välja tuua esmakordse tõusu üle 5000 meetri (Energia mäetipp Pamiiri-Alais 1983), tõusin sinna tippu üksinda; esimese grupijuhtimise (1985 Lääne-Kaukasuses), esmakordse tõusu üle 7000 meetri (Lenini mäetipp Pamiiris 1990), mis õnnestus meil peale 4-päevast tormivangis istumist; tõusu Kommunismi mäetipule 1991. aastal (NLiidu kõrgeim, 7495m), tõusin sinna peale 3-päevast tormivangis istumist üksinda, kaaslased järgnesid paar tundi hiljem. Seal tundsin, et suudan veelgi kõrgemale tõusta. See õnnestus 1998. aastal, kui tõusime Himaalajas Cho Oyu'le, maailma 6. mäetipule (8201m). Tähisena võin välja tuua ka Mount Everesti ekspeditsiooni 2003. aastal, mõnes mõttes tekitas sinna tippu mittejõudmine tugevamaid emotsioone, kui oleks tekitanud edukas tõus. Hea sõbra Margus Proosiga juhtunud õnnetus pani tõsiselt mõtlema oma ambitsioonide ja elu põhiväärtuste üle. Õnnestumiste põhipõhjustena võin nimetada samu asju, mis Tõivo Sarmet: hea ettevalmistus, head kaaslased ja õnn. Suur roll on ka kannatlikkusel: soodsaid tingimusi tippujõudmiseks on harva, vaim peab olema valmis nende võimaluste äraootamiseks. Selleni välja, et jätad tagasisõidupiletid ostmata. Ostad siis, kui tipus on käidud!“



Vaade Kommunismi mäetipult mittekommunistlikule Venemaale

Raivol on eredalt meeles esimese inimesena Kommunismi tipust mittekommunistlikule Venemaale ülalt alla vaatamine. Ja see pole mingi kalamehejutt! „Olime tipus 22. augustil 1991, jõudsin sinna paar tundi enne teisi. Eelmised ronijad olid tipus 4 päeva enne meid, 18. augustil. Tõusu alustasime kümmekond päeva varem, ajad olid segased, kui ei osanud arvata, et nii segased. Vahepealsest riigipöördest, tagasipöördest ja NLiidu kokkukukkumisest kuulsime alles laskudes, 25. augustil. Mitmesaja osalejaga baaslaager oli selleks ajaks praktiliselt evakueeritud, saime minema viimase kopteriga, järgmist tulnuks ilmselt paar nädalat oodata. Läbi kääriva Venemaa saime ilusti koju.“ Meenutuseks, et Eesti taasiseseisvus 20.augustil 1991.aastal!

Soov jätkata matkamist ja parandada maratonirekordit 3:44

Raivo jätkab mõlema harrastusega- nii mägimatkamise kui ka jooksmisega. Hetkel ta veel ei tea, kas võtab veel mõne 8000- meetrise mäetipu ette, eks aeg näitab. „Üks plaan on tõusta kõigi Euroopa riikide kõrgeimatesse tippudesse. Riike on hetkel 45, neist 31 kõrgeimasse tippu olen tõusnud. Üldiselt valin külastamiseks uusi piirkondi, harva lähen mõnele mäele tagasi. Suureks erandiks on Suur Munamägi, selle tippu olen üle 20 korra roninud. Jooksmises on eesmärgiks oma senine maratonirekord 3:44 üle joosta. See eeldab järjepidevat treenimist, loodan et leian matkamise vahel selleks piisavalt aega.“

Jostedalsbreem, Norra, 2009

Jooksurõõmu avastamine

„Kõigepealt poisina, umbes kuueaastasena, kui tahtsin sportlaseks saada: jooksin koduõues enda jaoks väga pika maa, 10 umbes 80 meetrist ringi. Rohkem ei tahtnud, ind läks üle. Siis 13-aastasena, kui läksin kergejõustikutrenni. Harrastasin TPI esimese kursuseni lühemaid distantse ja mitmevõistlust, pikim jooksudistants trennis oli 20 km. TPI ajal treenisin paar aastat Olav Karikose jooksjate pundis, siis sain ka aru, et jooksjat minust ei saa: trennis läks tihtipeale valusaks andmiseks, ilmselt kannatasin ületreeningu all. 10 km jooksin vaid korra, tulemus oli 36.57. Seejärel käisin palju aastaid enda veidigi vormis hoidmiseks kevaditi ja sügiseti 2-3 korda nädalas jooksmas-sörkimas, maksimaalselt 10 km, tavaliselt 5-7 km. Aastane jooksukilometraaž kõikus 250 ja 600 vahel. Talvel suusatasin, suvel tegelesin matkamise ja maatöödega. Tõsisemalt alustasin jooksmisega uuesti 2007. aastal, sõprade innustusel, nemad läbisid tol aastal oma esimese maratoni. Esimest korda poolmaratoni ja maratoni jooksin 2010. aastal.“

Raivo Plumeri esimene poolmaraton

Jooksmine on ju lihtne, ei sõltu eriti varustusest, kohast, ajast ega ilmast, pole vaja kaaslasi, maandab pingeid, annab mõnusa lõõgastunud tunde. Aegade jooksul on jooksmine talle tähendanud võistluslikkust, eneseületust kui ka tervislikkust.. Kunagi kartis Raivo 400m ja 800m jookse: distantside lõpuosa oli üks kannatuste rada, kuid pärast jooksu oli rahuldus eneseületusest seda suurem. „Kipun nüüdki liigselt noorematega konkureerima, ei taha vanust arvestada. Kuid viimasel ajal pööran siiski üha rohkem tähelepanu tervislikkusele. Ülekaaluga pole mul kunagi probleeme olnud, seega jooksmist vaatan eelkõige kui hea toonuse ja enesetunde saavutamise vahendit ja hea on tunda, et pikad distantsid on jätkuvalt jõukohased ja enesetunne on pärast hea.“ Samas on Raivol põlvedega probleeme olnud ja jooks on koormuste tõustes raske ning mõõduka jooksu korral isegi aidanud. „Keskkoolieast peale on mul põlvedega probleeme olnud ja 6 aasta eest soovitas spordiarst mul opile minna ja jooksmisega lõpetada. Pidasin mõne kuu vahet, sõitsin rattaga, kuid peagi jätkasin jooksmisega. Paraja koormuse korral on enesetunne kõige parem, liigesed toimivad, opile pole läinud. Treeninguid võtan investeeringuna tulevikku, mõne võistlusega olen endale ka häda teinud: liiga hasarti läinud, pole keha signaalidele tähelepanu pööranud. Meeldib joosta koduuksest koduukseni, sama ka maakodus. Nii on riietumise ja pesemisega kõige mugavam ja kõige lihtsam on valida jooksmise aega. Päris paduvihmaga välja ei kipu. Mul on mitmed eri pikkusega rajad välja mõõdetud.

Head vormi hindab Raivo enesetunde järgi

Viimasel ajal seostab Raivo hetkevormi eelkõige enesetundega. „Teen aeg-ajalt tervisejooksu sarjas kontrolltreeninguid, jooksen kindla kilomeetritempoga ja jälgin pulssi ning enesetunnet. Mul on aastatepikkune võrdlusmaterjal olemas. Hea vormi korral on taastumine ka tugevast treeningust kiire.  Ebatervislik on jooks siis, kui trenni teha väsinult ja liigestes valu tundes. Üldiselt tunnen ära, kui tegu on laiskuse ja mugavusega, tavaliselt suudan end siis trenni sundida, tean, et pärast tunnen end oluliselt värskema ja puhanumana, lisaks saan rahulolu eneseületusest. Enamasti tunnen ära, millist kohta kehal ei tasu jooksmisega rohkem koormata. Siis leian võimaluse teisel viisil piisava koormuse saamiseks (rattasõit, võimlemine, füüsiline töö). Piisavalt treeninuna töötab keha väga hästi ka peale 10 ja 15 km läbimist, seda on mõnus tunda.“


Esimese maratoni võlud ja valud

Paar kuud enne maratoni jooksis Raivo oma elu esimese poolmaratoni, pikim trenn oli tal tookord 4 aasta tagusel ajal 26 km. „Arvasin, et kui tempo on 20-25 sekundit km kohta aeglasem kui poolmaratonis, siis on OK. Esimesed 30 km oli kõik hästi (aeg 2.29), tunne oli hea. Kuid peagi tundsin lihastes kergeid krampe. 8 km enne lõppu läks asi hulluks, krambid tekkisid kogu keha lihastes (kätes, seljas, rinnalihastes), olin sunnitud seisma jääma. Tagantjärele tean, et kulutasin kogu oma „kiire“ energia ära, ei taastanud seda piisavalt joogi-söögiga ja ka treenitus ei olnud selle tempo jaoks piisav. Rasvapõletusrežiimis vaheldumisi kõndides ja sörkides tiksusin lõpuni. Peale maratoni tundsin end väga hästi, oluliselt paremini, kui varem lõpetanud sõbrad.“

Raivo Plumeri esimene maraton

Eks Raivolgi on jooksu alguses teatudmoodi hasart ja ärevus, eesjooksjaid jälgides kipub samm liiga pikaks. Kui on tuttavaid läheduses, lobiseb nendega. Mõne kilomeetri järel loksub asi paika, ta leiab endale sobiva tempo. „Umbes kolmandiku distantsi peal on tavaliselt kõige parem tunne, energiat jätkub, mõtted lähevad loodetava lõpptulemuse peale, jälgin jooksutehnikat, tempot ja pulssi, vahel liiguvad mõtted omasoodu. Kahe kolmandiku järel läheb enamasti raskeks, siis enam suhelda ei taha. Tekivad pessimistlikumad mõtted: kas jaksan selle tempoga lõpuni või peaks kohe tempot alla laskma, kas pärast on väga piinlik, et ei suutnud enda valitud tempot hoida jmt. Mõni km enne lõppu tekib kindel veendumus: kasvõi kõndides, aga lõpuni! Kohe peale lõpetamist on hea kerge tunne. Jalgade kangus saabub umbes veerand tunni pärast. Janu on suur ja söögiisu hea. Lihasvalu tuleb teisel päeval ja on kõige tugevam kolmandal päeval, siis ei taha hästi treppe kasutada. Tavaliselt annavad ka liigesed veidi tunda, hea, kui midagi tõsisemat pole. Lihasvalu kaob umbes viiendal päeval, kuid lihased on jätkuvalt tuimad, uuesti jooksmise alustamisega tasub ettevaatlik olla. Kogu keha väsimust on veel paar nädalat hiljemgi tunda.“

Jooksuta muutume närviliseks

Nagu paljudel jooksjatel tekib ka Raivol pikalt jooksmata kehv enesetunne. „Muutun närviliseks, keha hakkab higistama, ei ole head isu ega und. Kui mingi vigastus ei võimalda joosta, siis otsin muid võimalusi koormuse saamiseks, ka saun sobib siis hästi.“ Muusikat või uudiseid Raivo jooksu ajal ei kuula, kuid tehnilistest abivahenditest kasutab pulsikella. Tervist kontrollides on ta käinud ka Vomax uuringul ja enne võistlusi jälgib toitumist tavalisest enam. Võistlusperioodiks teeb ka treeningplaanid ja jälgib koormuseid. Viimasel ajal statistikat eriti ei analüüsi, hindab oma seisundit kontrolltreeningute põhjal. Lähemate sõpradega arutab ja võrdleb oma plaane ja treeninguid. Palju ta treenida ei saa, kuna siis hakkavad liigesed kuskilt tunda andma. Samas vähe treenides muutub pikkade distantside läbimine problemaatiliseks. Mõõdukus eelkõige.

Meelisharrastus siiski matkamine

„Kipub olema nii, et muud hobid ja tegemised mõjutavad jooksmist rohkem kui jooksmine neid. Matkamise ja jooksmise vahel valides valin matkamise, suvised füüsilised tööd maakodus ja talvel suusatamine suruvad samuti jooksmise tagaplaanile. Pere ja sõprade poolt takistusi pole, sõbrad pigem innustavad rohkem harjutama ja võistlema. Mitmed jooksjatest sõbrad ja tuttavad on juba kooliajast, kohtume võistlustel, konkureerime, arutame tulemusi, treeninguid. Kõige rohkem suhtlen ja arutan treeningplaane kahe matkajast sõbraga, kel juba üle paarikümne maratoni läbitud ja kes ka mind maratoni jooksma ärgitasid.“

Fotod: erakogu