Ranno Erala (fotol peale 2015.a. Ultravasani autasustamist) püstitas nädalapäevad tagasi Los Alcazares, Hispaanias uue Eesti tipptulemuse 100km jooksus ning tuli seal toimunud MM-võistlustel oma vanuseklassis hõbemedalile.  Senine Eesti rekord sai löödud enam kui kolmveerand tunniga.  Samasugune rekordiparandus oleks võrreldav näiteks maratonis Eesti rekordist 2.08.53 kaheteist minuti kärpimisega . . .

Ranno Erala keskmine tempo 100km pikkusel võistlusmaal oli selline, et oleks toonud korraliku tulemuse ka oluliselt lühematel distantsidel.  Näiteks jõudis Ranno 40km vaheajapunkti ajaga 2.33.41 ning maratonidistantsi (võistlusmaa esimesed 42km) läbis 2.41-ga . . . Tema 50km vaheaeg 3.12.18 on 27 minutit parem selle distantsi ametlikust Eesti tipptulemusest.

Vaatamata saavutusele, mis on tõenäoliselt tänavuse jooksuaasta üks tipptulemusi, jääb Ranno meie kokkusaamisel lihtsaks ja tagasihoidlikuks.  43-aastane Erala on ratsionaalne ja hea analüüsivõimega jooksja, kellel on jooksmisega seonduv hästi läbi mõeldud.  MM-võistluste hõbemedal pole Eralat muutnud, ta mõistab, et 100km ei ole selline võistlusdistants, mis suudaks massimeedias konkureerida bikiinifitnessi või jalgpalliga.

WMA 100km MM-i hõbemedal ja 100K IAU World Championchips osavõtjamedal

Kuidas nädalatagusest võistlusest taastunud oled?

Ma ei mäleta, et mu jalgade erinevad lihasgrupid oleks peale võistlust varem nii läbi olnud. Pisut alahindasin asfalttee põrutuse efekti jalgadel, eriti eesmistele reielihastele ja säärelihastele. Taastumine on olnud pisut vaevaline. Eks sellel on ka võistlusvälised põhjused - peale võistlust olime kaks päeva Londonis, vantsisin seal päris pikalt ringi ja kui Eestisse tagasi jõudsime, olid säärelihased täiesti läbi. Isegi pühapäeval kodus diivanilt tõustes tundsin, et jalad ei ole veel korras.

Oled midagi teinud ka peale võistlust?

Ei. Olen oma lubaduste juurde jäänud – kaks nädalat ei tee mitte midagi.  Võib olla jalutan natuke. Minu jaoks on hooaeg läbi.

MM-võistluste avaparaadil

Mis mees on Ranno Erala? Mis su ellu veel peale jooksmise mahub?

Olen pärit Pärnumaalt, Tootsi alevist. Olen 43-aastane ja jooksnud üle kolmekümne aasta. Pereinimene – elukaaslane ja kolm last. Tööinimene - töötan Tele2-s. Hobiks ongi jooksmine. Kõige pikem paus, mis on jooksmises vahele tulnud, on poole aasta pikkune.  Jooksmine mulle sobib ja meeldib.

Miks sa jooksed? Mis jooksmine sulle annab?

Ma leian endas rahu, kui saan metsa jooksma minna.  Igapäeva pingetest tuleb eemale saada ja minu tee selle saavutamiseks ongi jooksma minek. Peale trenni on alati parem tunne kui minnes - seda teavad kõik spordiinimesed.  Ma ise tunnen samamoodi, kui pikem paus tuleb sisse, siis lihtsalt pead minema.

Peale 100km MM-võistlust teen kahe nädala pikkuse pausi jooksmises.  Selline sunnitud paus on raske.  Näiteks eilegi – elukaaslane läks jooksma ja küsis – kas tahad jooksma minna?  Muidugi tahan jooksma minna, aga ma teeks endale lihtsalt liiga, kui praegu läheks.  

MM-võistluste rada kulges tuultele avatud rannapromenaadil, mistõttu grupis jooksmine andis eelise

Jooksed üksi?

Päris paljud treeningud teen koos elukaaslasega või üksi. Harvem koos sõpradega, olen üritanud neid ikka kord nädalas jooksma meelitada, kuid kahjuks alati see ei õnnestu. Võistluste lähenedes tuleb üksi treenimist rohkem ette.

Kelle nõu kuulad?

Praegusel hetkel treenin varem õpitu ja elu jooksul saadud kogemuste alusel. Mingit treeningplaani mul kirjas ei ole ja pingsalt ei jälgi.  Kondikava on küll välja mõeldud, mida üritan järgida, kuid trenni tehes lähtun pigem enesetundest.

Aastaid tagasi oli minu treeneriks/nõuandjaks Ain Käärt, kes 80-ndatel on olnud Eesti kergejõustiku edetabelite tipus sprindi erinevatel aladel (100m ja 60m jooksus). 100 meetris jõudis Ain ajani 10,5. Samuti viis ta tippu oma tütre - Katrin Käärt´i, kes valitses Eesti naiste sprindi alasid 2000-ndate aastate alguses. Minu teada peaks Katrini nimel siiani olema üks Eesti rekord (siserekord 200m jooksus). Peale Aini surma 2006-ndal aastal pole mul treenerit/nõuandjat olnud. Vahel tunnen küll nõuannetest puudus, kuid seni olen jätkanud üksi.

Hetk MM-võistluste avamiselt.

Millise alaga nooruses tegelesid?

Kuna olen maalt pärit, siis tegelesin kõigi spordialadega, millega Tootsi koolis tegeleti – kergejõustik, korvpall, jalgpall, võrkpall, suusatamine, orienteerumine jne. Kõigil nendel aladel olen Tootsi kooli esindanud kunagise Pärnu rajooni meistrivõistlustel.

Trenni – kergejõustikurenni – läksin esmakordselt kolmandas-neljandas klassis, kuid sporti tegin kindlasti juba enne seda.

Kuidas pikamaajooksu juurde jõudsid?

Hea küsimus. Kooliajal sai osaletud paljudel kooli jooksu võistlustel, 60 meetrist mitme kilomeetrini. Tootsi koolis oli selline traditsioon, et igal sügisel toimus kõigile õpilastele (alates 4. klassist) kohustuslikus korras üks ca 9 kilomeetri pikkune jooksuvõistlus (nn katsevõistlus). Selle võistluse põhjal saadeti paremad õpilased rajooni võistlustele kooli esindama. Tootsi alev on selline ummikalev, kuhu üks suurem tee läheb sisse ja sama teed saab välja. Sellel samal ainsal asfaltteel see kooli katsevõistlus toimuski - 4,5km ühes suunas ja siis tagasi. Mäletan, et seda võistlust ei õnnestunud mul kordagi võita, kuid samas ma alati (erinevalt paljudest teistest lastest) ootasin seda pikka jooksu. Võib olla selle võistlusega pikamaajooksu juurde jõudsingi. 

Päikese ja kuumusega võitlemas

Jooksid 1998.a. 25-aastaseselt maratonis 2.42.12 ja siis tuli sellel distantsil ligi 10 aasta pikkune paus. Järgmise maratoni läbisid alles 2006.a. Amsterdamis. Mis juhtus?

Esimene maraton oli suhteliselt karm kogemus. 1998 a. Tallinna maraton toimus südasuvises kuumuses juunikuus. Ega ma endale eriti armu ei andnud, 32 kilomeetrit oli korralik jooksmine, viimased kümme vaevaline liikumine.

1997 sügisel, oktoobri lõpus tulin sõjaväest ja siis sai treeneriga otsustatud, et prooviks maratoni ära. Kuus kuud valmistusime, kuid ilmselt polnud ettevalmistus ikkagi piisav. Peale maratoni tekkisid vasaku põlvega tõsisemad probleemid, mis päädisid 1998 aasta lõpus operatsiooniga.

Praegu, kogenenumana, poleks ma 1998 aasta ämbrisse astunud. Nüüd juba tead kuidas taastuda ja missuguseid nõkse kasutada, aga peale esimest maratoni läks nädal-kaks mööda ja juba tegid lolli peaga raskeid trenne otsa. Hooaeg ju alles jätkus. Nii see ülekoormus põlves tekkiski.

Seepärast jooksingi vahepealsetel aastatel lühemaid distantse. Mõne aasta võtsin ka lihtsamalt, tegelesin aktiivsemalt teiste aladega (korvpall, ratas, tennis). Jooksumaratonidele ei mõelnud. Kindlasti treenisin vähem kui praegu.

Läks aastaid mööda, enne kui jälle maratonile julgesin mõtlema hakata.

MM-võistlused avati pidulike kõnede ja kultuuriprogrammiga

Kuidas praegu maratonist taastud?

Kõik oleneb sellest, millise tempo ja eesmärgiga maratoni jooksen.  Kui jooksen maratoni ilma ajalise eesmärgita, võiks ju iga päev joosta ühe maratoni. Sellisel juhul ei ole vaja erilisi taastumise protseduure. Piisab energia, vee ja mineraali varude taastamisest ja kergest lihashooldusest (nt. venitused) ning oledki järgmiseks päevaks valmis.

Maailmas on mitmeid jooksjaid, kes jooksevad aastaringselt iga päev ühe maratoni – minu arvates pole see mingi utoopia. Kõik oleneb siiski sellest, millise tempoga sa maratoni läbid.

Kui valmistusin MM-iks, siis tegin 3 nädalat enne võistlust 44,5km pikkuse pika otsa – maratoni vaheaeg sel treeningul tuli pisut alla kolme tunni.  Samas – tegemist ei olnud tühjendava treeninguga ning järgmisel nädalal läksid treeningud planeeritult edasi. 

Ultravasanil kaotasid meestele, keda Hispaanias 100km MM-võistlustel edestasid?

Need on kaks täiesti erinevat võistlust. Ultravasan on maastikujooks, kuigi kulgeb kergemal maastikul, mida ei anna võrrelda mägimaratonidega.  Hispaania võistlus oli puhtalt asfaldijooks.

Ma tean, et mulle sobib asfaldil ja kõval pinnasel jooks paremini.  Küsimus on ainult selles, kuidas jalad sellel pinnasel vastu peaksid. See on peamine põhjus, miks ma Hispaanias neid jooksjaid edestasin, kellele Ultravasanil kaotasin.

Viimasel kahel aastal olen 85-90% treeningutest jooksnud maastikul (pehmemal pinnasel), mitte asfaldil. Seda kõike jalgade säästmise nimel.

Jooksjad MM-võistluste mereäärsel rajaosal.

100km distantsil oled nüüdsest Eesti tipptulemuse valdaja, mis järgmised eesmärgid on?

Ma ei ole endale seda selgeks mõelnud. 

Kui ma 2010 aastal hooaja „lõpetamise üritusel“ jooksin Haanjas esimest korda 100km distantsi, siis ultrajooksja Peeter Vennikas tuli ja küsis, kas oled nüüd ultrausku? Ütlesin – ma ei ole ultrajooksja ja ma ei tea mis distantse tulevikus jooksen! Hetkel olen täpselt samas seisus. Ma ei saa öelda, et ma kindlasti pikemaid distantse (100km, 12h, 24h) tulevikus ei jookse. Need distantsid ilmselt tulevad, kuid millal, seda hetkel küll ei tea. Pigem arvan, et järgmisel aastal tahaksin Ultravasanit veelkord proovida. Mulle meeldib selle jooksu feeling.

100km Eesti tippmargist olulisemaks pean seekord MM-võistluste medalit, kuigi mul on kahju, et ma kullast iseenda lollusest ilma jäin. Läksin liidrite grupiga kaasa ja jooksin distantsi esimese poole pisut liiga kiiresti.  Kuid me ei saa kunagi teada, kas pisut aeglasem algus oleks kokku andnud parema tulemuse. Samas olen kindel, et olin seekord võimeline 8-10 minutit kiiremaks jooksuks, kui kõik oleks ideaalselt välja tulnud.

Tulemus sõltub väga paljudest pisiasjadest, mis võivad viltu minna ja selles ma varu näengi. Näiteks ettevalmistuse poolelt jäi pisut vajaka. Treeningutel oleks pidanud rohkem rõhuma asfaldil jooksule, et mu reie- ja säärelihased oleksid pikemalt asfalditambile vastu pidanud. Võistlus näitas, et  viimasel 30-40 kilomeetril oli jalalihastega juba tõsiseid probleeme, „pakkudega“ tempo säilitamine ei ole lihtne. Samuti tundsin, et mul pole piisavalt kogemusi 100km distantsilt. Varasem kogemus oli siiski kuus aastat tagasi. Tiitlivõistluse kogemus mul üldse puudus.

Lisaks panin taktikaliselt puusse. Mul ei olnud plaanis nii kiiresti alustada (plaan oli 4:00 kilomeetri tempoga joosta), aga kuna suurem grupp liikus pisut kiirema tempoga, ei jäänud mulle muud valikut.  Võistlus kulges rannapromenaadil, mis oli tuultele avatud ja seetõttu tuli võimalikult kaua püsida grupis. Ent selle arvelt maksin viimasel kahel ringil lõivu. Tavaliselt suudan ennast viimaseks 10-ks kilomeetriks koguda (kahe Ultravasani kogemus). Kannatad ära, juba selle arvelt, et kohe saab võistlus läbi! Sel korral oli ka viimane ring raske. Jooksin küll ca minuti kiiremini võrreldes eelviimase ringiga, aga lootsin veel kiiremat minekut.

Ranno Erala varustus võistluste teeninduspunktis

Distantsil söömine-joomine – seekord ei olnud see minu jaoks kõige paremini lahendatud. Me olime 100km MM-võistlusel kahekesi – mina ja mu elukaaslane.  Olin arvestanud, et esimene ring võtan selle joogi/geeli, teine ring teise joogi/geeli, jne. Pudelid olid vastavalt tähistatud. Ringil oli kaks joogipunkti. Naine ei saanud rajal mõlemas joogipunktis korraga tegutseda. Seepärast saatsin korraldajatega teise teeninduspunkti oma joogid/geelid ette, nagu ikka suurvõistlusel.  Ostsin mineraalvett, sool sisse ja geelipakid kleepisin pudeli külge – ja korraldajate kätte. Probleem tekkis joogipunktis nende pudelite kätte saamisega, õigemini üles leidmisega. Teises joogipunktis ei olnud kedagi mulle pudelit ulatamas. Esimesel ringil sain sealt oma joogi/geeli kätte, kuid järgmine kord sain selles punktis oma planeeritud joogi alles viimasel ringil, kui ütlesin ringi alguses olnud joogipunktis Evele, et jookse nüüd teise joogipunkti! Kui jooki laualt kätte ei saanud, siis oli ainuke variant ise kinni pidada ja oma joogi järgi tagasi minna või leppida korraldajate vee/spordijoogiga. Kuna jooksin 65 kilomeetrini grupis või kellegagi koos, siis valisin teise variandi, et mitte maha jääda.  Eks sealt väike energiavõlg tekkis, mis distantsi lõpuosas kätte maksis. 

Eesti jagas teeninduspunkti Horvaatia tiimiga

Tavainimesele võib see tunduda pisiasjana, kuid tiitlivõistlusel on kindlad reeglid, mille kohaselt ei ole lubatud, et toetustiimi liige jookseb joogipunktist möödudes võistlejale järgi ja ulatab joogi kätte. Jooke tohib anda ainult oma laua vahetus läheduses (kuni 1m kaugusel lauast). Kui seal ei õnnestunud, tuli oodata järgmist ringi või joogipunkti. See oli mulle uudne kogemus.

Lisaks, amatöörid nagu meie tiim oli… . Hotell, kuhu sportlased majutati, pakkus korraliku hommiku-, lõuna-, õhtusööki ja pastapartyt… ilmselgelt sõin võistluseelsetel päevadel üle. Võistlushommikul kõige kergem tunne just ei olnud.

Kokkuvõtteks - tulemus sõltub nii paljudest pisidetailidest, mis pealtnäha tunduvad tähtsusetud,  kuid hea tulemuse saavutamiseks peavad need klappima.

Eks pika võistluse eel kipud üle sööma ning sama võib korduda ka peale pikka võistlusdistantsi.

Ma arvan, et olen peale võistlust nädalaga 3-4 kg juurde võtnud, kuid ma ei  näe selles probleemi. Ma ei ole selline joone peal käia. Hetkel on pea kõik söögid-joogid lubatud. Eks ma olen selle ju ära teeninud. Elu vajab elamist.

Fotod Ranno Erala erakogu ja Bertram & De Bie Fotografie.