Kui me poleks uudishimulikud oleks kõik Netflixi seriaalid üheosalised. Vahet pole, mis Robin Hoodi või Harry Hole'ga järgmises osas juhtub. Juhtub, mis juhtub. Ilma uudishimuta poleks ei Newtoni esimest, teist ega kolmandatki seadust ja füüsikatundegi mitte.

Võib olla on see äkki rahulolematus, mis sunnib meid aina nurga taha piiluma. Nii raske on ju elada hetkes ja olla õnnelik ilma uudishimule ja rahulolematusele voli andmata. Ikka klikid ja piilud. 

Maratonireisidel käimine täidab nii meie uudishimu kui rahulolematuse karikat. Isegi kui maratonireis viib sind ammu tuttavasse Riiga. Ikka ootad põnevusega, et mitu silda lätlased nüüd on maratoni rajale pannud. Kas sel korral on pluss kaheksa ja vihm või pluss 25 ja rannapäike. Ajast ette rutates – sel korral oli pluss 13-14 ehk mõnusasti kahe äärmuse vahepeal.

Olen nüüdseks Riia maratonil käinud üheksa korda ning selgi korral kui kuulsin, et Sporttravel teeb sinna mugava maratonireisi, panin end kohe kirja. Riia kesklinn pole küll teab kui suur, kuid hotelli ja maratoniexpo otsimine võtab aega ja energiat ja seda viimast läheb jooksurajal teadupärast ikka vaja.

Mugav Lux Expressi charterbuss ootas meid Ülemiste keskuse juures parklas laupäeva hommikul kell 10 ja sõit Läti suunas võiski alata. Moonika, Sporttraveli reisijuht ja isegi teada-tuntud jooksja, jagas meile veepudelid ja kõrvaklapid ning ütles, et võime endale sobivad istekohad ise valida. Lobisesime tuttavate jooksjatega ning istusime lõpuks bussi. Pärnu sõitsime läbi Järvakandi, kust võtsime kaks maratoonarit peale, esimesel nimeks Margus ja teisel samuti Margus. Ei hakanud uudishimutsema, kas kõik Järvakandi maratoonarid kannavad nime Margus või hoopis kõik Järvakandi Margused on maratoonarid, kuid mõlemad mõtted käisid korraks tühjast peast läbi küll.

Pärnus tegime poole tunni pikkuse sirutuspausi, mille sai kenasti täita Kalevi kommipoes käimise ja Eesti Ekspressi ostmisega.

Liiklusummikud algasid Lätis juba mõni küla enne Riiat, ühel hetkel oli autosid tee peal lihtsalt rohkem, kui neid sinna oleks laupäevasel päeval mahtunud ning veeresime rahulikus tempos oma sihtpunkti suunas. Hea, et ei pidanud ise roolis olema ja teiste sabas jõnksutama. Riiga jõudes suundusime kohe maratoni expole oma rinnanumbrite järgi. Lätlaste soov saada suuremaks ja paremaks oli ka expol hästi näha. Sportland, Nike, Läti kommid ja sokipood olid expol eksponeeritud ja suur ruum oli midagi täis, kuid väga isegi ei meenu, mida. Kahjuks ei saada aru sellest, miks eestlased Lätti sõidavad. Meil on ju ka Sportland ja Nike. Pangu parem Valmiermuiza ja Cesu Alus välja ja läheb kohe lõbusamaks. Piiril, Iklas, oligi ajast ette rutates oluliselt suurem expo. Kuid eks tuleb ka korraldajast aru saada – spordikraami läheb jooksjatel ikka vaja, vahet pole, mis rahvusest need jooksjad on.

Riia maratoni sümboliks on kahtlemata rahvatantsijate rivi, millele järgneb võimas koorilaulu lava

Hotell, mille Sporttravel oli välja valinud, asus Riia maratoni stardijoonest umbes 200 m kaugusel. Ei mäleta millal viimati nii lähedal mõne maratoni stardijoonele majutusin. Stockholmi maratonireisil ööbin näiteks Arlanda lennujaama terminalis number 5, otsekui Tom Hanks oma kahekümne aasta taguses filmis. Riia hotell oli maratoni finišile isegi lähemal, kui pakihoid nii et polnud mingit vajadust vahetusriideid pakihoidu jätta. Kõndisid kaks minutit starti ja kolm minutit pärast finišit hotelli tagasi.

Hotelli asukoht ja grupireisi plussid tulid esile ka maratoni ajal. Nagu ikka, arvasin, et mul hakkab joostes külm ja panin jooksusärgi peale õhukese vesti ja tõmmanud kätte kätised. Ent juba esimesel kilomeetril selgus, et nii üks, kui teine on üleliigne. Kuna möödusime stardialalt veel viiendalgi kilomeetril sain liigse nodi Moonika kätte hotellist möödudes anda ja kergema kandamiga edasi joosta.

Riia maraton oli taas kord suurem kui mullu, täpselt nagu tunamullu oli suurem kui mullu. Jooksubuum ju ikkagi. Korraldajad raporteerisid 46 000 osavõtjast, mis on tõeliselt muljetavaldav number võrreldes näiteks Londoni maratoni 59 000 jooksjaga. Ent erinevalt Londonist jagunesid Riia osavõtjad mitme distantsi peale ära, sest kavas olid ju nii lastejooksud, miilijooks, 6 km, 10 km, poolmaraton ja maraton ning lõppeks ka maratoni teatejooks. Maratoni põhidistantsi läbis Riias näiteks 2984 jooksjat, võrdluseks mullusel Tallinna maratoni sama distantsi lõpetas 2264 osalejat ehk kaks üritust olid vähemalt sel distantsil samas tuhandes, kuid loomulikult, Riias oli pea kolmandiku jagu rohkem maratoonareid.

Eks osavõtjate arv oli ka distantsiti erinev ja seetõttu ka rajal mõnikord ruumi rohkem ja mõnikord vähem

Mida selline osavõtjate arv jooksja jaoks tähendab? Eks ikka seda, et pea kogu aeg on keegi sinu kõrval, ees või taga. Lõpuks võistled muidugi ainult iseendaga, kuid selline õlg-õla tunne on ka positiivne.

Erinevalt Tallinnast mahutavad lätlased Riias suurema osa distantsidest ühe päeva sisse. Seetõttu oli ka maratoni viimasel kümnel kilomeetril jooksjaid rajal natuke rohkem, sest poolmaratoni ja maratoni rada läksid kokku, umbes nagu Tallinna maratonil mõni aasta tagasi. Ent kitsaks otseselt ei läinud. Riia maraton joostakse kesklinna laiadel magistraalidel. Mõned kilomeetrid tiirutab maratonirada Daugava ääres, sildu pidi sel korral ületama kuus korda, kuid muidu on rada ikkagi lauge. Ligi kümmekond kilomeetrit tiirutab rada Mežaparksis ja selle ümbruses ehk loomaaia kõrval asuvas suures pargis, kus toimub ka kontserte ja väliüritusi. Maratoonaritele pakub Mežaparks loomulikult rohkeid pissimiskohti. Riia maratoni rada on läinud iga aastaga tegelikult ilusamaks, võib olla ka Riia linn on läinud iga aastaga ilusamaks, võta nüüd kinni.

Rajal toimuv on Riias standardselt hea. Sagedased joogipunktid, vesi, spordijook, banaani- ja apelsinilõigud ning isegi kolm geelipunkti. Vabatahtlikud hõigetega sulle joogitopsi ulatamas on abivalmid ja rõõmsad. Ainult ühekordsete topside kasutamisest jooksjate jalge alla tekkiv prügi on see mis riivab silma. Läbipaistvad katkised plasttopsid tähendavad ju ka mikroplasti, mis ringiga lõpuks meie kõhtu tagasi jõuab.

Ent lõpuks määrab mulje maratonist ikkagi see, kuidas endal läheb. Ega mul õigupoolest viimasel paaril aastal maratonis ühtegi ajalist ootust pole olnud. 2022.a. jääl kukkumisest saadud kõõlusetrauma paraneb visalt, sest kõõlused uuenevad ju visalt, nii 1,5-2 aastaga. Viimase maratoni läbisin algusest lõpuni joostes 2024.a. märtsis Torunis toimunud Euroopa veteranide meistrikatel. Sealt edasi on kõik 42,2 km pikkused distantsid läbitud kas jooks-kõnniga või ainult kõnniga. Keha tuleb hoida ning paranevat kõõlust vähem jooksusammuga koormata. 

Ent jooks-kõnd on tasapisi ka meeldima hakanud, sest see ju väsitab vähem ja võimaldab tempot paremini sättida ja vajadusel ka tõsta.

Sel korral läksin rajale plaaniga joosta 300 meetrit ja seejärel kõndida 200 meetrit ja nii esimesest kilomeetrist viimaseni. Jooksutempo on neil lõikudel nii 5 min/km ning kõnnitempo keskmiselt 8.30 min/km. Ligi 20 kilomeetrit püsisid kaks Soome poissi minuga enamvähem samas tempos – joostes läksin eest ära ning kui nad kõnnijupil mulle järgi jõudsin, siis teadsin, et ongi aeg uuesti jooksma hakata. Sedasi jõnksutades jõudsin nii kahe tunni ja 17 minutiga poolele maale. Kuna tunne oli hea ja tempomatemaatika keeruline, siis mõtlesin, et miks mitte proovida end lõpuks nelja ja poole tunni sisse mahutada. Kaks korda 2.17 on ju umbes 4.30. Ega ma sel hetkel küll adunud, et ma pean siis maratoni teise poole esimesest viis minutit kiiremini läbima.

Ent jooks-kõnni puhul on hea see, et tempo tõstmiseks pole vaja kiiremini joosta, vaid lihtsalt pikemalt joosta ja lühemalt kõndida. Lühendades kõnnijupid 200 meetrilt 160-le tõusis ka keskmine tempo 6.30 min/km nii 6.00 min/km-le. Minu tempomeistritest soomlastele see muidugi ei sobinud, sest kes see siis maratoni teises pooles tempot tõstab. Ikka vastupidi käivad need asjad ju.

Järjekordne kõnnilõik

Kaasjooksjatele jääb selline jooks-kõnni värk ka sageli arusaamatuks. Üks poolmaratonijooksja näiteks nägi, et ma kõnnin ning eeldas et olen väsinud. Proovis mind ergutada ja kui ma siis jooksma hakkasin proovis mind omakorda tagasi hoida. Jookse aeglasemalt, muidu pead jälle kõndima hakkama. Aga mul oligi plaanis ju nii! Ei, ma ei ole väsinud.

Veidral kombel ei olnud tõesti väsinud. Ega ma viimasel paaril aastal palju jooksutrenne pole ju teinud. Tavaliselt nii kaks korda nädalas ca 5 km jooks-kõndi ja nädala lõpus äkki natuke pikemalt, 10-12-15 km. Võib olla on ka jõusaalis tehtud jalatrennid tegelikult aidanud jooksukiirust hoida.

Riia maratoni lõpusirgele jõudsin igatahes plaanipäraselt. 41 kilomeetri lõpus loomulikult kõndisin veel. Plaan ju selline. Ja lõpujoone ületasin 4.28ga, mis on küll minu paremuselt 104-s maratonitulemus, kuid võrres arvesse, et ma jooksin ju tegelikult vaid 26 km, jäin vähemalt ise rahule.

Rahulolevate nägudega medalipilt Sporttraveli grupiga 

Seejärel söök-jook-soe vann hotellis, sest Sporttravel oli meile hilise checkoudi orgunninud. Tagasiteel tegime veel poolkohustusliku peatuse piiripunkti expol, sest arooniaõlu vajab ju ära proovimist. Uudishimu on ju inimlik.

Fotod: korraldajad, Sporttravel, Sportfoto, Kristo Parksepp, Kein Theodor Merilai