Olen jooksuvõistlustel kaks korda näinud vaatepilti, mis jääb natuke pikemaks ajaks kummitama ja mida võistlusel kogeda poleks tahtnud. Noh, tegelikult kolm korda, kui lugeda selliste miraažide hulka ka Müncheni maratonil raja kõrval võpsikus pissivad Saksa naisjooksjad.  Ei ole ilus vaatepilt ...

Teine kord oli paar-kolm aastat tagasi Helsinki maratonil, kus südamerike leidis noore jooksja ca kolmekümnenda kilomeetri paiku.  Kiirabibrigaad tegi küll jooksjale südamemassaaži, kuid nagu pärast selgus – edutult.  

Risnjak Traili stardis oli sooja 27 kraadi ning erinevalt linnamaratonidest puudus särgi kandmise nõue - sooja ilmaga kasutati selle piirangu puudumist päris palju.

Kolmas kord pani mind jooksuga seotud riskidele mõtlema laupäevane Horvaatia mägijooks Risnjak Trail.  Jooksurada oli kolm kilomeetrit järjepidevalt ülesmäge tõusnud, misjärel tekkis rajal laugema tõusunurgaga ja paremini joostav lõik.  Sellise lõigu peal too ca kolmekümnene tütarlaps lamaski ilmsetes valudes kõvahäälselt nuttes.  Kaasjooksjate katsed šokis neiut rajal aidata keerasid jooksja häälele volüümi ainult juurde – tõenäosus, et mõni luu tema jalas kivist nõrgemaks oli osutunud, oli päris suur.  

Kuigi me seda ei taha, kaasneb jooksmisega väiksemaid ja suuremaid riske, mis aeg-ajalt ennast meelde tuletavad.

Kõik jooksjad pidid rajale kaasa võtma sellise varustuse - juua, süüa, sidet, telefoni, jope, jms - tavaline kord Euroopa maastikujooksudel.

Mulle endale lõppes Risnjak Trail ainult kergelt väljaväänatud ja paistes jalaga ning sellele vaatamata positiivsete emotsioonidega, kuigi oleks võinud minna ka hullemini.  

Sellest, mis ees ootab, oleks pidanud aimu saama esimestel Horvaatias veedetud päevadel, kui linnatänavatel sildid „15% tõus“ üsna sagedasti vastu tulid. 

Jooksurada oli mõne koha peal märgistatud siltidega, enamasti aga punaste lindikestega.

Risnjak Traili nimelise võistluse avastasin lihtsalt – guugeldades, et näha, kas puhkusereisi ajal Rijeka kandis ka mõni jooksuvõistlus toimub.  Mõneti ootamatult ei leidnud guugel sealtkandist ühtegi linna- või tänavajooksu, küll aga mitmeid maastikujookse.  Näpp jäi pidama Risnjak Trailil, kus oli valikus kaks jooksudistantsi – üks, mil pikkust 16km (kõrguste vahe 800m) ning põhidistantsina 30km (kõrguste vahe 1300m).  Lühemal distantsil oli väga lihtne rajaprofiil – 8km jooksed ühtlast Nõmme mäge mööda üles ja seejärel seesama 8km sama mäe teist nõlva pidi alla.  Pikem distants tegi rajal veel paar lisajonksu.  Kuna puudus varasem kogemus, ei osanud tõusumeetritesse kuidagi suhtuda – 800m ja 1300m tundusid vaid numbritena.  Valisin seekord sprindidistantsi, kuigi laupäeva hommikul numbrit välja võttes pani adrenaliin korraks pähe ka mõtte, et regaks ennast pikemale distantsile ümber.  16 km rohkem nagu lastejooks ju.  Õnneks sai mõistus adrenaliinist võitu ..

Võistluse rajaprofiil oli lihtne, sellise profiiliga rajal jooksmine aga kõike muud kui lihtne..

Risnjak Traili puhul oli tegemist tüüpilise askeetliku maastikujooksuga, kus 16km rajal oli ainult üks, kuigi rikkalikult kaetud lauaga teeninduspunkt.  Medalit ja muud kila-kola jooksjatele ei jagatud, aga järjekordse särgi sai ikka.  Rada oli enam-vähem märgistatud, stardi-finišiteenindus oli suhteliselt olematu – pesemiseks pidi korraks hüppama parditiiki.  Ühesõnaga – põhirõhk oli pandud jooksu emotsioonile, mitte jooksuvälisele mugavusele.  

Selline toidulaud (lisaks veel pildile mitte mahtunud keeksid ja datlid) ootas jooksjaid kaheksandal kilomeetril.

Ent sellistel võistlustel, kus loodus on veeretanud rajale väiksemaid ja suuremaid kive, mille vahel turritavad maast puujuured, õpid nii mõndagi.  Näiteks seda, kuivõrd madalad on Nõmme mägi ja Vanaka nõlv.  Või seda, et isegi 15 min/km mäest üles kõndides võib pulss 180 ligi tõusta.  Ning seda, kuivõrd oluline on mägisel maastikujooksul tehnika – kui sinust oluliselt paremas toitumuses ja märksa austusväärsemas eas jooksjad allamäge lõikudel mööda tuiskavad nagu Rosberg Räikkönenist, siis peab vahe olema tehnikas.  Muidu oleks Räikkönen mitmekordne maailmameister ja mina seisaks Risnjak Traili autasustamispjdestaalil.  Õnneks saabub igal võistlusel kord ka lõpp, mis Risnjakis osutus üsna laugeks.  Saite nüüd, kõik te mägijooksjad, kes te minust eelmistel kilomeetritel mööda tuiskasite! Kättemaks on magus nagu vahtrasiirup ning 10 aastat vanematest naisjooksjatest möödajooksmine pole kunagi nii mõnus olnud.  

Loomulikult oli rajal ka hingematvalt kaunist loodust ja vaateid, kuid tervise seisukohast vaadates oli kõige praktilisem vaade sinust pool meetrit eespool olev.  Eriti peale esimest kergemat jalaväänamist ja paari komistamist.

Mäest alla ja üle kivide joostes pidi käsipidur pidevalt peal olema.

Mägine Kesk-Euroopa maastikujooks ei ole klassikaline linnamaraton. Tegemist on teise spordialaga, kus kahkja nahaga eestlasel pole suurt midagi teha.  Mina olin tulemusega 2:16.51 225 jooksja seas lõpuks 59. positsioonil, keskmine kilomeetri läbimise aeg oli lõpuks 8.33 min/km, kuid vähemalt olid luud-kondid terved.  Minust tahapoole jäid mõlemad Norra naisveteranid, kaks belglast, üks venelane, mõned itaallased-austerlased ning lõpmata hunnik sloveene-horvaate.  

Sama punt korraldab Rijeka lähistel ka teisi võistlusi, sealhulgas ühes teises rahvuspargis toimuvat mägimaratoni.  Mine tea, äkki leian end ühel hetkel ka selle stardijoonelt.  Kuid enne tuleb seda va Nõmme mäge ikka oluliselt rohkem rünnata . . .

Fotod: Paulo Dukic, korraldajate veebileht ja Facebook, Marathon100