Monte Rosa on Alpide suurim mäemassiiv. Selle kõrgemad tipud jäävad alla vaid Mont Blancile kuid ta tippudel katkematult laiuv igijääst müts on suurim Euroopas. Nimi Monte Rosa on sajandeid vana ja see tuleneb kohalikust walseri-saksa keele murdest. Hoolimata nüüdisaegsest tähendusest (roosa) tähendab see „valget mäge“. Nagu ka Mont Blanc. Nime panemist pole siin keeruliseks aetud. Näiteks on kõik kõrgemad tipud „hornid“ ehk sarved. Ümber Monte Rosa massiivi on võimalik matkaradu mööda 170 kilomeetriline tiir teha – põhjapoolne rajaosa jääb Šveitsi, lõunapoolne Itaaliasse. Rajad on rasked, vaid viies-kuues kohas läbivad suuremaid asulaid. Selle tiiru saab ka treilijooksu võistluse käigus läbida – kas siis ühe jutiga 60 tunni vältel 11.000 tõusumeetrit läbides või sama maa neli päeva kestva etappvõistlusena, kus iga päev läbitakse maratonijagu kilomeetreid ja üle 2500 tõusumeetri. Kuri katk muutis selle aasta eriliseks: kuna Itaalia ei suutnud viirusetõrje reegleid korraldajatega kooskõlastada siis läbiti 170 km ja neli päeva ainult Šveitsi radadel. Meie Ruthiga läbisime sedapuhku 4-päeva-võistluse ja sellest järgnev lugu pajatabki.

Prelüüd: enne algust

Õigupoolest peaks olema vaid üks-kaks lauset võistluse sissejuhatuseks. Ometi moondus see ühe ametimehe tõttu tunde kestvaks närvipingeks, mis omakorda kujundas kogu järgneva võistluse. Nii heas kui halvas.

Šveitsi minnakse meie kandist lennukiga ja sealt saab kenasti kahe rongi ja ühe bussiga stardipaika – mõne minutilise jalutuskäigu kaugusele hotellist. Meie rihtisime reisi viimasele rongile, et kenasti keskööks kohal olla. Siis jääks järgmine päev kohanemiseks, varustuse sättimiseks ja ülejärgmisel olekski start. Nii siiski ei läinud.

Viimaselt rongilt maha astudes bussi ei olnud. Pidi olema – seda kinnitas ka seinal olev sõiduplaan. Ootasime, et küll ta kohe-kohe tuleb. Vaatasime pimeduses väikeseid jaaniusse, mis pimeduses allapoole laskusid – just meie eest läks läbi parasjagu käimas olev Swiss Peaks 360 km rada. Arutasime, kas meie kandi mees Olle võiks ka praegu siit läbi tulla. Ergutasime mööduvaid tuhmi pilguga võistlejaid, kel ca 36 tundi ja 120 km seljataha jäänud. Arutasime, kui palju maad aega võtaks jala üles Grärhenisse minek - sinna jalutaks kohvreid vedades vast umbes kaks-kolm tundi. See tegi nalja.

Siis saime aru, et bussi ei tule. Mis iganes bussijuhil ka vahele ei tulnud, sel õhtul jäi just tema tõttu kaks inimest St. Niklausi lõksu. Õnnetuseks olime need meie Ruthiga. Järgmise kahe tunni jooksul töötasime läbi kolm alternatiivset plaani: leida takso, leida siin ööbimiseks mõni hotell või jääda raudteejaama sooja ooteruumi pinkidele magama. Plaanide elluviimiseks peatasime üksikuid tänaval kõndinud inimesi ja helistasime paarkümmend telefonikõnet. Saime teada, et Šveitsi öises väikelinnas on rahu ja vaikus. Et tehasesse öisesse vahetusse tõttav neetide ja tätoveeringutega karm hevimees on üks sõbralikumaid ja abivalmivaid inimesi. Et kell üks öösel telefonidele üldjuhul ei vastata või kui, siis selleks et öelda üsna pahaselt „ei“. Et keegi paha inimene keerab südaöösel raudteejaama ooteruumi ukse lukku. Nende teadmiste saamiseks kõndisime kogu Niklause (ilma St – sest mida pühalikku on sellises kalgis linnas) mitu korda risti-põiki läbi. Siis saime aru, et ainus ratsionaalne valik ongi minna jala 600 tõusumeetrit ja kümmekond kilomeetrit kohvreid vedades ülesmäge Grächenisse ja proovida järgi, kas ikka läheb kahe tunniga ära. Pealampe ühes varupatareidega meil ju jagus.

Grächeni poole pöörates sai selgeks, miks mägedes elavad inimesed on head. Kohe esimene auto pidas kinni! „Jah, muidugi viin, ma just lähen sinna!“ Noor mees, tõstis natuke kola pinkidelt pakiruumi ja varsti olime õdusalt Grächeni keskväljakul. Teel jutustades selgus, et ta on ka meie võistlust vabatahtlikuna abistamas. Vahva! Veel natuke ekslemist öises linnakeses ja olimegi hotellis. Soe. Dušš. Voodi. Mida paremat on tsivilisatsioonil pakkuda?

Hommikul pikalt magamine ei õnnestunud. Rütmid olid lootusetult sassis. Uni kehvemapoolne ja napp. Söögiisu nadi. Ruth kurdab pearinglust ja tasakaaluhäireid. Magamatus, mis muud. Pärastlõunal näitame ette kohustusliku varustuse ja saame vastu kiibi, GPS-träkkeri, pisut nänni ning kopsakama ümbriku. Sellest pudeneb tavapärane number, haaknõelad ja kotike COVID-kiirtestidega. Alates teisest päevast algab iga hommik testi ja negatiivse tulemuse ettenäitamisega. Rasked ajad, mis seal ikka. Õhtul kaunis isutu söömaaeg, varustuse pakkimine ja plaani tegemine. Kuna Ruth on laskumistel palju kiirem ja homme on kohe pärast starti pikk laskumine, siis lepime kokku, et kui ma just pikal tõusul talle järele ei jõua, siis ta mind enne finišit ei oota.

1.päev – Grächenist Zermatti.

41.1 km, tõuse 2,902m, laskumisi 2,912m. Aeg 8:19.

Rahutu ja katkendlik uni, vaevaline tõusmine kell 4:00. Kerge ja isutu hommikueine, seljakotid selga ja varustusekotid kätte ning starti minek. Karges hommikus koguneb vaikselt meie jooksuseltskond. Lambid on peas aga stardi hetkeks on just nii valge, et neid polegi vaja. Stardipauk. Hakkame jooksma, väike tiir linna vahel ja siis mööda üha kitsenevat matkarada allamäge. Ruth jookseb minu ees ja ühel hetkel ütleb, et ta pea käib ringi ja tasakaal on nii häiritud, et peab vist katkestama. Otsustame, et püsime koos ja kui orus asuvast külast läbi läheme, siis otsustame. Jõuame sinna kanti umbes pooleteise tunni pärast aga külla rada ei viigi, pöörab enne üles. Pikale, 1200 tõusumeetrisele ülesmäge rühkimisele. Püsime koos, liikudes üsna vaevaliselt. Mida kõrgemale, seda jahedam on. Õnneks on päike juba nii kõrgel, et soojendab. Puud jäävad seljataga, vaid samblikustel kividel kulgev vonklev kitsas rada. Imelised vaated vastasnõlvale, kuhu jääb terve trobikond horn’i-nimelisi tippe: Augustbord-, Dreixehnten-, Shwarz-, Steital-, Rot-, Stelli-, Barr- jne hornid. Tipud lumised, nõlvad kaljused. Varsti ongi pea ainus majake sel rajal – Europahütte. Selle ees terrassil saame korraks istuda ja süüa-juua. Katkestamiseks pole minna kuskile. Ikka edasi. Ruth joob pisut teed aga süüa ei saa. Pool esimest päevateed on seljataga, neli tundi läinud.

Algab imeilusate vaadetega üsna konarlik ja järsk rada, metsapiiri kohal. Varsti ületame kuulsa Kuoneni rippsilla – 600 meetrit ainult jalakäijatele, vägev! Ja siis ilmutab end Mettelhorni õla kõrvalt esimest korda kuulus Matterhorn. Ikooniline mägi, mida igaüks Toblerone šokolaadi tõttu hästi teab. Ta on piiriks Itaaliaga ja sealtpoolt tuprub sinitaevasse valgeid pilvekesi – küll moodustavad nad Matterhornile salli ümber kaela, siis jälle mütsi, vahepeal oleks nagu kampsun seljas. Korraks on isegi aura pea kohal. Õnnetuseks saan ainult mina ringi vaadata, Ruth peab kogu aeg pingsalt pilku rajal hoidma, muidu kaotab tasakaalu. Täshalp’i nimelises mõne majaga külakeses on tagasihoidlik joogipunkt. Siit pole enam palju minna. Rada on sile, all orus paistabki juba ööbimispaik Zermatt ja tunnikese pärast pöörab rada allamäge. Hoolimata peapööritusest on Ruthi samm lõdvestunud ja nõtke, minu oma aga puine ja kramplik. Nii kaob Ruth nõlva taha ja minu jaoks algab viimane piinarikas tund. Alla jõudes tulitavad põlved hullupööra, kuid õnneks pole reied valusad ega ühtegi hõõrdumist jalgadel. Ruth ootab sillakesel, sealt edasi on vahefinišini veel mõnisada meetrit majade vahel minna. Milline mõnu on jalad välja sirutada, nautida kohvi – üks Zermatti sponsor on meile välja töötanud spetsiaalse rösti, mis imeliselt maitseb. Saame oma ette saadetud varustusekotid ja otsime hotelli üles. See on üsna lähedal. Paraku on meie tuba kuuendal, katusekorrusel ja üles tuleb ronida kitsest treppi pidi.

Õhtusöögil on Ruthil veel vähem isu kui enne. Pearinglus pole vähenenud. Siiski jalutame Zermattis ja katsume vara magama minna. Õnnetuseks selgub, et „vaikses linnas Zermattis“ on küll keelatud mürisevad autod, kuid diskotümakas ja karaoke on lubatud. Raske südamega sulgeme aknad ja katsume magada. Mul õnnestub, Ruthil mitte.

Järsul rajal laskuda pole naljaasi.

2.päev – Matterhorni radadel.

36.2 km, tõuse 2,657m, laskumisi 2,657m. Aeg 9:08.

Hommik algab COVID-kiirtestiga, mille peame stardis ette näitama. Näpuga pingsalt juhendis järge hoides saab see tehtud – negatiivne. Tore. Sööme juustu ja saia – meie põhikütust järgnevatel päevadel. Ruthil ei lähe ikka veel suurt midagi alla. Jama muidugi. Aga ehk on õhtu targem, elaks vaid selle päeva kuidagi üle.

Taas start koidikuhämaruses, kus tõusev päike juba Matterhorni kullendab. Imeline vaade. Ja tema poole me kohe teele asumegi. Alustuseks tuleb tõusta poolteist kilomeetrit, 3000 meetri kõrgusele, liustikuni, mida ületades jõuaks Itaaliasse. Siin on Gandegghutte nimeline majake, kus saame pisut kosutust – soe tee sobib hästi. Kuna Itaalia-poolsele küljele polnud lubatud minna, siis jookseme pisut tõustes ja taas laskudes läände. Samm  on vaevaline ja ajab sügavalt hingeldama – kolm kilomeetrit pole naljaasi. Liigume ümber Matterhorni kõhult pudenenud raasukestest moodustunud avara platoo ja asume järske kaljuradu mööda tõusma ta õlal asuvale Hörnlihüttele. Siin on tõsist vaeva nähtud ja püstloodis kaljusse rammitud talad, millele trepid ehitatud. Taban ära, et just siit lähebki põhitee neile, kes Matterhorni tippu tahavad tõusta. Selliseid on tänagi astumas, raskete matkasaabaste, paksult riides ja suurte seljakottide-kirkadega. Moodustame paljasääri ja tillukeste jooksukottidega nendega omapärase kontrasti. Hütini me ei jõua, enne pöörab järsk rada mööda rusukallet alla. Ühe ropsuga laskume oma kolmveerand kilomeetrit – kivide kuningriigist puude ja alpiaasadeni ühte Zermatti kõrvalorgudest. Põlved on taas tulivalusad, no ei klapi mu samm nii järskude langustega kohe kuidagi. Alla söögipunktis ootab mind Ruth. Endal tal isu pole aga mind innustab takka.

Algab taas vaevaline tõus järgmisele – Unter Gabelhorni nõlvale. Sügaval meie all, pea kilomeetrise püstloodis kalju all laiub Zermatt. Meie pöörame talle selja ja laskume järgmisse kõrvalorgu. Selle põhjas kontrollpunkti saame juua – jäänud on vaid 6 kilomeetrit. Selleks tuleb tõusta järgmise mäe Wisshorni nõlvale. Ainult selleks, et tubli kilomeeter ülijärsku radasid pidi alla Zermatti laskuda. Poole laskumise pealt tunnen, et enam põlved joosta ei luba. Kõnnin. Ruth hõljub kui haldjatiivul käänaku taha. Tubli tund hiljem, linna servas, kui laskumine on lõppenud, ootab ta mu päikese käes suure kivirahnu otsas istudes ära ja lõpetame päeva jälle koos. Tuttav melu, nüüd puutume esimest korda ühe-jutiga-jooksjatega kokku, kelle start oli täna hommikul ja kes nüüd pärastlõunal siia oma esimesse suuremasse vahepunkti jõuavad. Meie läheme linna sööma ja magama, nemad jätkavad jooksuga öö läbi.

Väsimus on nüüd juba suurem. Samuti on päike mind üksjagu põletanud. Pole tavapärast söögiisu. Katsume vara magama minna. Kui vaid seda nn karaoket poleks.

Ruth imelise Matterhorni ees, mille siluett on inspireerinud kümneid siitkandi logosid ja Toblerone šokolaadi kuju.

3. päev – Visperterminenist Saas Fee’sse. 38.5 km, tõuse 2,404m, laskumisi 1,960m

Hommikul olen mina reibas ja isukas. Rutil seljataga unetu öö ja isu ikkagi pole. Näksib vaid õige pisut. Tassime oma tagavarade kotid starti, kus saame negatiivse covid-testi vastu rongipileti. Kuna bussid Zermatti siseneda ei tohi, siis sõidame kõik rongiga järgmisse külakesse, kus istume bussidesse, mis meid siit paarkümmend kilomeetrit eemale, Monte Rosa idapoolse oru vastasnõlvale Visperatamininisse viivad. Väike tukastus ja olemegi kohal. Tilluke parkimisplats saab rahvast suisa täis, kui me kõik bussidest välja valgume. Lipsan korraks WC-sse ja kui ma taas välja tulen, siis ootab vaid pisut ähmis Ruth, kes ütleb, et kõik läksid „sinnapoole“. Läheme siis „sinnapoole“ meiegi aga ei näe kedagi. Lõpuks aitab meid segadusest välja üks teine hilinenu, kes on oma kella raja salvestanud ja selle abil suuna stardi poole kätte leiab. Peatselt asumegi koos teistega teele. Päev algab kilomeetri jagu tõustes. Samm on raske, ajab hingeldama. Umbes kahe tunni pärast oleme üleval ja nüüd saab mööda umbes 2200 meetri kõrgusel kulgevaid kruusatee-traaverseid mõnuga joosta. Oleme rõõmsad, et vahelduseks ka üks kergem päev ees ootamas on! Jõuame joogipunkti – kuidagi vara, janu veel polegi – ja kohtame nüüdseks ca 30 tundi rajal olnud ühe-juti-jooksjaid. Siit edaspidi meie rajad suuremalt jaolt kattuvad ja me oleme teel läbisegi. Kergel sammul tõttame taas mööda kruusateed laugelt ülesmäge… kuni lipukeste rida pöörab järsule-kivisele matkarajale.

Ja nii jääbki – kilomeetrite viisi ülimalt konarlikud-järsud rajad mis vahelduvad kivikalletega, kus saab vaid kivilt-kivile hüpelda ja rada polegi. Kui alguses nägime veel kaugel üle oru ida pool oma lõppeesmärki – Grächenit, siis vaikselt jäävad seljataha erinevad Monte Rosa massiivi „hornid“: Lammen-, Gemsh-, Ulrich-, Nädel- jt. Katsun ära arvata, milline neist võiks olla massiivi keskosa kõrgeim tipp Dom (4476m) – selle all väikeses kõrvalorus on meie tänane lõppsiht Saa Fee linnake. Aga ei tunne ma seda Dom’i nägupidi ja Fee-ni on veel aega. Mööduvad tunnid. Kõht läheb tühjaks ja nõrkus kipub peale. Ja ennäe! Olemegi jõudnud väikse orukese nõlvale, mille kohal kõrgub täiesti erandliku nimega mägi Weissmies (4017). Silma hakkavad suusaliftid ja oru põhjas liftijaama ümber asuvad söögikohad. Kõrgel oru vastasnõlval on tilluke tikutopsi suurune majake. Tõttame mööda serpentiine alla, lihapottide poole ja viskame nalja, et kes see loll küll tahaks sinna üles majakesse ronida. Alla jõudes selgub, et need lollid oleme meie ise, sest lipurada läheb just sinna suunduvale ülijärsule rajale. Kõht on tühi ja joogipudelid tühjad – istume löödult mägioja äärde, täidame pudelid ja sööme ära kohustusliku toiduratsiooni. Turgutust saanuna vantsime ülesmäge. Läheb terve igavik, kuni jõuame mornilt Weissmieshütteni. Siin saab sooja puljongit ja muudki süüa. Istume. Söögipunkti perenaine on nagu tulesäde – tervitab meid kella helistades. Viuh – puljong pihku pistetud, viuh, pleed õlgadele pandud - siin on jahe ja tuuline. Tema sarm nakatab meid ja teisi jooksjaid. Muutume elavamaks, juba teeme nalja. Südames soojus astume uuesti rajale. Perenaine saadab meid teele heade sõnadega ja tormab järgmisi morne saabujaid turgutama. Imeline inimene!

Järsud-kivised rajad jätkuvad ja hea kui neidki on. Vahele satub ikka ja jälle kivikülve. Kaugel all on Saas Fee, kuid me läheme edasi. Päike hakkab juba vaikselt loojuma. Algab selle päeva Suur Laskumine – paraku jääb Fee selja taha. Üle pikkade tundide saab joosta ja ma naudin seda. Jõuame Almagellalp’i nimelise majakeseni. Siin saab juua ja info, et jäänud on veel seitse kilomeetrit. Alguses allamäge kuni Almagelli külani. Hoolimata konarustest saan tippiva sammuga joosta ja põlved ei lähegi valusaks! Silmside Ruthiga ei katke ja all peab ta mind vaid loetud minutid ootama. Almagelli’st Fee’sse on kolm kilomeetrit ülesmäge. Õnneks lai ja laudsile kruusatee. Astume reipa sammuga. Päike loojub Monte Rosa taha, varjud venivad pikemaks. Pisut veel linna vahel käimist ja oleme kohal. Saab sooja süüa ja me otsustame, et enam välja ei lähe. Kohe magama, ehk õnnestub lõpuks välja puhata. Hotellis selgub, et minu kott on ilmselt mõnda teise hotelli reisinud. Hetkeks mõtlen, et kas mul seda üldse vaja on, kuid Covid-test ja telefoni-kella laadijad on seal ja tuleb minna tagasi asja uurima. Õnneks laabub kõik sujuvalt ja varsti on kott käes. Sätime ennast unele. Viimase päeva eel avastan, et mu reie kompressioonsidemed on higist tekkivad soolakristallid naha sisse hõõrunud ja ühele reiele on moodustunud villide rida – nagu oleks keegi hõõguva rauaga kõrvetanud. Ometi on see köömes Ruthi olukorraga võrreldes, kes on pea-aegu söömata, unevõlas ja pahasti valutavate säärelihastega.

„Mitte-rada“ ehk „No-track“ kivipankadel. Sellel jooksevad vaid üliosavad.

4. päev - Raske teekond koju tagasi. 35.6 km, tõuse 2,505m, laskumisi 2,674m

Hommik algab nukralt. Mina olen reibas ja puhanud, Ruth vaid pisut tukastanud, kurnatud ja tugeva iiveldustundega. Nagu sellest vähe, on tal üks säär paiste läinud. Mina saan kõhu täis, Ruth näkitseb vaid. Siiski läheme starti. Viimane päev algab suure tiiruga ümber linna vongeradavatel matkaradadel. Jääme hanereast pisut maha ja kaotame korraks raja silmist. Tagasi minnes korjame veel paar eksinut kaasa ja leiame taas rajaotsa – vast 15-20 minutit hiljem. Koos edasi tõtates näeme kivi osas seismas üht oma jooksuseltsilist Ursulat. Küsime, kas kõik on korras ja ta vastab et pole. Ta covid-test olnud hommikul positiivne ja nüüd ta pisut jalutab siin ja ei teagi, mida edasi teeb. Nutt kurgus nii tal kui meil. Tõttame edasi.

Kahe tunni pärast pöörame ainsale rajale, mis siit kõrgel, ca 2200 meetri kõrgusel meid „kodu“ poole viib. See on sama konarlik ja kivine kui eelmisel päeval vastasnõlva rada, kuid kulgeb lisaks veel täies ulatuses kuristiku kohal. Kauneid vaateid saan vaid minda nautida, Ruth keskendub rajale. Nelja tunni pärast jõuame taas „kindlale maale“ - selle päeva ainsasse söögipunkti Hanningalp’i. Siit on vaid kolm kilomeetrit alla Grächenisse mööda kena kruusateed, kuid meie rajal algab siit 700-meetrine ülijärsk tõus, mis suure kaarega alles 13 kilomeetri pärast finišisse jõuab. Mina kosutan ennast söögiga, Ruth joob pisut. Otsustame koos tõusule asuda - „muidu polnud ka eelnevate päevade kannatustel mingit mõtet“ nagu ütleb Ruth. Ja me lähemegi. Tasapisi. Meeter haaval. Sammhaaval. Pärast kümneid väikesi hingelduspause pöörab rada alla. Lõplikult. Ilm on tõmbunud pilve, tibutab. Paneme esimest korda neil päevil selga joped ja sammume allamäge. Varsti muutub matkarada laugemaks ja neil serpentiinidel saaks isegi joosta. Kuid seda me enam ei tee. Kui puudeni jõuame, siis on meeleolu taas hea ja päike väljas. Joped rändavad tagasi seljakotti. Neid radu me juba teame, varsti olemegi finišis. Väike vimka on rajameistril veel varuks, sest kõnnime uhke kaarega Grächeni kohalt mööda… et jõuda sellesama Hanningalp’i kruusatee peale, kust tubli neli tundi tagasi järsku tõusu alustasime. Tõttame alla ja linnatänavatel juba jookseme. Käest kinni nagu Hans ja Grete. Lõpuni.

Milline rõõm! Pingelangus. Kõik on hea ja helge. Kui mõnus on lonkida hotelli ja kuuma dušiga end turgutada. Hiljem, kui juba sööme, siis hakkab tihedat vihma ladistama. Tore on olla hubases toas.

Kaljurajad kuristiku kohal Saas Fee’st teel Hanningalp’i

Epiloog: taastumine

Minul läks enneolematult hästi – jalgu ära ei hõõrunud, lihased vaid pakitsesid. Villid reiel ja päikesepõletus pealael ei häirinud, isu oli hea. Ruthil läks palju raskemalt – uni ja isu taastusid alles mõne päeva möödudes. Halvem oli see, et järgmisel päeval olid mõlema jala hüppeliigesed ja sääred paistes ja ega pikk kojusõit rongides-lennukites neile kasuks tulnud. Aga eks möödu seegi ja vahelduseks puhata on lõppkokkuvõttes nii mõnus!

Mart Einasto