Ülipikamaajooksja Rünno Ruul

Sündinud 28.04.1971
Töökoht: AS EMT
Hobid: Programmeerimine ja jooksmine
Laulasmaa Ultra 2013 võitja ajaga 14:51.04
Maratonirekord ajaga 2:59.13 USA Florida osariigis aastast 2012

Rünno Ruul parandas 2013.aasta juunis Laulasmaa Ultral 168,8 km rajarekordit rohkem kui 4 tunniga, läbides väga raskel rajal sõna otseses mõttes 4 maratoni järjest suurepärase ajaga 14:51.04! Äsja Soomes 24 h jooksul juhtis Rünno võistlust muljetavaldava eduga, kuid seekord ei õnnestunud pärast 129 kilomeetri läbimist jooksmist jätkata. Ta oleks ka peale 129 kilomeetrit edasi kõndides saanud ilmselt 200 km täis, kuid selline tulemus polnud talle enam motivaatoriks. “Noh ei meeldi mulle see kõndimine! Reielihased läksid lihtsalt kuskil 8 ja poole tunni järel nii "katki", et jooksusammu ei saanud teha ning jalg "vajus alt". Esimene hetk ei olnud veel nii hull ja üritasin uuesti jooksma hakata peale väikest puhkust, aga mõned kilomeetrid hiljem "ütlesid lihased täiesti üles".

Rünno arvates on sealne sisehall just selline, millest Eestis võib puudust tunda - jooksurada asub kahel korrusel ja esimese korruse rajal on ka üks tõus korraks teisele korrusele. 24h jooks toimus seekord teise korruse rajal. Rahvast oli palju ja peaaegu terve sirge oli laudu täis, kus kaasaelajad ja vabatahtlikud aitasid sööki ja jooki jagada. Eesti fännid olid eestlastest osalejate arvates muidugi kõige lärmakamad! Ring oli omapärane – 390,004 m pikkune, nelja rajaga, kusjuures rajad olid tavapärasest laiemad.  Pinnakatteks oli betoon, mis oli kaetud kerge riidekattega.


Rünno algkiirus oli ideaalne - kolme tunniga 40 km, aga ta ei arvestanud, et pidi pidevalt aeglasematest mööduma ning jooksma välimisel rajal nii kurvides kui sirgetel.  Välimisel rajal jooksmist arvestades läbis Rünno 24 h jooksul esimese maratoni kolmest tunnist kiiremini, mis oli tunduvalt kiirem, kui planeeritud 3:08-3:12.

Ka betoonpõrand, mille mõju lihastele oli kindlasti suur, oli harjumatu.  Trenni oli tehtud suures osas Eesti pehmetel radadel, kus jalapõrge on teine. Pind on treenimisel väga oluline ja saab seda olulisemaks, mida pikem on distants ja mida kiiremalt joosta tuleb.

Rünnol jäi eelmise aasta lõpus põlvevalu tõttu trennivabaks mitu kuud ja ka Viimase Öö Unistuse jooksu pidi ta põlvevaluga pooleli jätma. Alles uuest aastast sai ta korralikult jooksma hakata – see oli liiga lühike aeg jooksupõhja loomiseks. Viimasel kolmel nädalal enne võistlust hakkas põlvevalu uuesti liiga tegema ja paljud trennid jäid ära.

Kõik need põhjused kokku andsid Soome 24h jooksul oodatust kehvema tulemuse, kuid sellest võistlusest saadud kogemus näitas Rünnole veel kord, et ta on valmis jooksma veel sellel aastal väga hea tulemuse.

Järgmine võistlus
“Järgmine võistlus on planeeritud maikuuks. Sinnani on ette nähtud palju treeningnädalaid, kus kilometraaž ületab 400km (NB! Tegemist on NÄDALA ning pikad jooksud viimase hetkeni välja. Palju mägesid ja väga palju asfaldil jooksu, et jalad oleksid tugevad ja vastupidavad. Hetkel pole veel 100% otsustanud, millisel võistlusel osalen. Valikuid on. Igatahes ei suuda kuidagi ära oodata, millal jälle ööpäev järjest joosta saab! Seekord siis ikka 24 tundi järjest ja kõnd ei ole jooks. Nii et puhast jooksu!”

Kust aga kõik Rünno puhul alguse sai?

Oma sporditeed alustas värvikas ultrajooksja 10-aastaselt Pärnus orienteerumisega ja juba tookord kogunes jooksukilomeetreid väga palju. Kõik toimus siiski vaid enda lõbuks ja mänguliselt. Mingit treeningutega ülekoormamist ei olnud.  Eks temalgi on nooremas eas väiksemaid jooksupause sisse lipsanud, kuid kehakaalu tõustes on alati lemmikala juurde tagasi pöördutud. Ülipikamaajooksu tõdemuseni jõudis Rünno aga hoopis päikeselises Floridas, osaledes 3-päevasel Goofy Race spordiüritusel- ta pidi reedel jooksma 5km, laupäeval 21,1km ja pühapäeval 42,2km. Rünno jooksis teisel päeval poolmaratoni 1:36-ga ja lisas järgmisel päeval veel isikliku rekordi maratonis 2:59:13 ning pärast seda hakkas taipama, et tahabki joosta pikemaid distantse.

Rünno jaoks tähendab jooksmine vaid vähesel määral suutlikkuse piiride otsimist ja samas on ta kindel, et pole isegi pärast Laulasmaa Ultrat sellele veel ligilähedalgi. Pigem on jooksmine vaimne tegevus, kus ta saab kõigest eemal olla ja enamasti ka iseendast. „Vahepeal tulevad pähe superhead ideed, vahel lihtsalt puhkad ja oled nagu kehast väljas, aju puhkab. On meeletu nauding joosta ning tunda, et sa lihtsalt ei väsi ning see tunne peale mõnusat pikka jooksu on võrratu! Segu väsimusest, rõõmust, rahuldusest! Abikaasa arvates olen täiesti teine inimene, kui saan joosta. Ta pigem sunnib mind välja jooksma, sest teab, et pärast seda olen ma parem, lõbusam ja rohkem energiat täis inimene! Jooks annab hoopis energiat juurde, mitte ei võta seda ära!“

Rünno arvates on ülipikamaajookse isegi lihtsam joosta, kui maratoni või veel lühemaid distantse ja selleks ei pea tegema mingit eritrenni. Ülipikamaajooksu lihtsus seisneb tema arvates selles, et seda läbitakse lühematest distantsidest aeglasemalt ja siin pole mingi tegu suutlikkusega - igaüks suudab seda!

Laulasmaa Ultra

Rünno kirjeldab Laulasmaa Ultra võidurada, kui linnamaratonidega võrreldes tavatult rasket - trepid, üle piirdeaedade ronimine, järsakud, sügavad augud, liiv, juurikad, üle oja minek kivilt kivile. Kõige rohkem kartis Rünno aga hoopis pimedas jooksmist ja selle mõju ajale. Samas aitas teda kõigi rajal olijate toetus. "Ultrajooks on väga palju peas kinni. Peab olema eelkõige vaimselt tugev, küll siis füüsis ka vastu peab. Kogu aeg kartsin, et lätlased teevad mulle ära. Seda ma ei saanud endale lubada. Alles pärast sain teada, et edu lätlase ees oli üle kolme ja poole tunni," rääkis Ruul. Laulasmaa Ultra oli avalöögiks 2013.aastal esmakordselt ellukutsutud ultrajooksu seeriavõistlusele.

Taastumiseks sobib Rünnole hommikune kerge jooks. „Tegelikult on nii, et mida enam trenni teed, seda kiiremalt organism ise hakkab taastuma. Minu tugevad trennid on kõik alla anaeroobse läve, mis tähendab, et organism ei saa suurt koormust. Kergetel jooksudel aitab taastumist kiirendada jooksmine minimalistlike jooksujalanõudega, mis annavad erksuse lihastesse tagasi“. Jooksmine tähendab Rünnole omamoodi sünergiat - ta mitte ei väsi suurtest koormustest, vaid pigem suudab isegi särtsu juurde saada. „Jooksmine annab rohkem energiat kui võtab. Mina tõlgendan seda nii, et mida enam energiat ma kulutan, seda enam ma seda tagasi saan!”

Mis jooksmine annab?

Jooksmine on Rünnole kõige hingelähedasem ja kuigi ta on üritanud tegeleda katsetamiseks erinevate spordialadega, siis mitte ükski neist ei ole pakkunud seda emotsiooni, mida pakub jooksmine. Pigem vastupidi – teistest aladest on tulnud negatiivseid emotsioone, mis on seda enam lükanud jooksmise poole. Jooksmine on vabadus, puhkus ja enese proovilepanek korraga! Kusjuures talle tegelikult võistlemine ja massiüritused ei meeldi, pigem jookseb üksi ja on oma mõtetega kuskil „kõrgustes“. Kellegagi koosjooksmine pigem segab seda tunnet. Jooksmine on Rünno arvates meie loomulik liikumisviis. Ultrajooksu võistlustel ongi sellepärast tal hea joosta, et ta ei tapa ennast tempoga, vaid valib endale sobiva rütmi. „Samas ikkagi väheke pingutad ja kompad oma võimete piire. Ei eita, et vahel on see võistluslikkus ja eneseületus ka vajalikud. Samas tervislikkus pole minu jaoks oluline. Seda vaid kehakaalu normaalmõõtudes hoidmise eesmärgina – kui ma ei jookse, siis hakkab kaal väga kiirelt tõusma. Üritan jooksmisega kehakaalu normis hoida, aga minu koormuste juures pole see üldse lihtne. Peab tugevalt ka dieeti jälgima, et kaal püsiks normaalne. Sama soovitan ka teistele, liikuge ja jookske rohkem! Kehakaalu ja sportliku vormi kasvades hakkate ennast igati paremini tundma!“

Kas jooksmine võib mingil määral olla ärajooksmine vananemise eest või selle edasilükkamine?

„Seda kindlasti mitte, vähemalt pole kordagi jooksmisele mõelnud sellises kontekstis. Olen ise eluaeg noor ja nooruslik olnud, mind ümbritsevad noored inimesed ja absoluutselt ei ole tunnetanud vananemist. Pigem näen, et ümberringi inimesed aasta-aastalt vananevad, aga mina olen ikka selline nagu nooruses ja mulle meeldib selline olla! Pigem mõjub jooksmine vaimule ja vaimselt hästi. Minu arust on jooksmine eelkõige vaimne tegevus, kui füüsiline. Elan korraga nii hetkes, kui tulevikus, aga seda kõike vaimses mõttes – hoian joostes oma vaimu korras. Joostes tekivad alati parimad mõtted ja ideed, mida tulevikus korda saata.“

Rünno arvates on jooks nagu meditatsioon – puhastab, tühjendab, värskendab. Nii palju jooksnuna on raske leida uusi radu, vahest ta kombineerib erinevaid teid, aga üldiselt liigub ikka samadel radadel ja ringidel. „Kuna olen ennast nagunii jooksmise ajaks välja lülitanud, siis pigem eelistan rutiini – väikesel kindlal ringil on ka võistlustel vaimselt märksa lihtsam joosta, kui suurel ringil. Olen jooksnud kümneid kilomeetreid staadionil, jooksulindil, maastikul, asfaldil. Kui on teada, et võistled kuskil võistlustel, siis tuleb joosta rohkem võistlusele sarnastes tingimustes, nii et vastavalt sellele olen valinud ka rajad. Talvel olen jooksnud rohkem sisehallis aga kahjuks see mõjub halvasti põlvedele ja kui võimalik, üritan vältida. Jooksulindil jooksmisel kipub higi pärast keha igalt poolt ära hõõruma, nii et sedagi üritan rohkem vältida. Kõige mõnusam on joosta mägisemal pinnal. Jooksmine ei ole raske ja isegi kui mõnel hetkel on raske, siis see „jumalikult“ mõnus tunne peale jooksu lõpetamist on seda väärt! Kui jooksmine muutub rutiiniks, saad alati muuta jooksukohta, muuta treeningu ülesehitust ja võtta kasutusele jooksumängud, kiirendused. Ei olegi õige joosta koguaeg ühtemoodi, ühes kohas ja ühe tempoga. Ja meelde tuleb tuletada ka seda, et vahel tuleb puhata! Kindlasti arendab ühtlane pikk jooks ka enesedistsipliini, mitte alla anda. Kiirendustega või tempojooksud arendavad kontrolli oma keha üle ja kannatusvõimet.“

Ultrajooksudele keskendunud Rünno meenutab oma esimest maratoni ja tunnistab, et see oli suhteliselt raske – ta oli neli nädalat jooksust vigastuse tõttu eemal olnud ja sai valmistuda ainult ühe nädala kergete jooksudega. Päev enne maratoni võttis ta tugisideme jalalt ära ja kui esimest jooksupoolt nautis, siis teine pool oli „suremine“ ja kohati kõndimine. Samas lõpetas ta ikkagi hea harrastaja ajaga 3:34 ja oli superõnnelik, et jalg ikkagi vastu pidas ning lõpuni suutis kulgeda!

Millest mõtleb Rünno ühe pikamaajooksu vältel?

„Kui mõelda ultrajooksu ja võistlust, siis täpne arvestus, et iga 15 minuti järel juua, iga 30 minuti järel energiageeli või soolatabletti tarbida. Vaatan, kuidas kaasvõistlejad jooksevad, mida seljas kannavad, kuidas end tunnevad, elan neile kaasa, arvestan kiirusi, mis on tempo, kuidas edasi joosta, mis võiks tulla lõpuaeg. Vaatan, kus parajasti kaasaelajad viibivad. Kui neid hetkel pole omal kohal, siis mõtlen, kuhu nad nüüd minna võisid?“

Muusikat Rünno joostes ei kuula, see segab teda. Ta ei saa rahulikult oma jooksu joosta ja oma mõtteid mõelda. Jooksurütm läheb „segi“. Jooksude finišis on Rünnol ilma muusikatagi alati hea tunne, hetkeline vabanemine ja siis tekib kahjutunne, et juba sai läbi... Ja kui energiat jagub, et oleks võinud veel edasi joosta, siis see on just see kõige parem tunne! Kui lihased on ülipikamaajooksuga haiget saanud, siis tuleb paar päeva puhata ja tasapisi jälle alustada, küll tasapisi kõik valud kaovad ja keha muutub jälle tugevaks. Trennis tavaliselt nii palju ei pinguta, et mingeid probleeme oleks.

Tehnilistest abivahenditest kasutab Rünno pulsikella, GPS seadet ja sisetingimustes ka jalaandurit, kuid üldiselt vaid jälgimiseks. Nende abivahenditega on tal hiljem hea arengut võrrelda, kui trenn on olnud sarnastes tingimustes ja sarnaste näitajatega. Toitumist proovib ta  niipalju järgida, et liigselt kaloreid ei koguneks ja kulutaks treeninguga ikka rohkem, kui sisse sööb, aga toite ei vali, vaid sööb kõike, mis antakse ja vahest ka liigagi palju!

Rünnole meeldib, kui jooksuriietuses on midagi erksat – selle järgi ilmselt tunnevad paljud teda nii jooksurajal kui ka niisama linna peal. Talle meeldivad värvid ja erksus, aga mitte seoses jooksmisega, vaid ohutusega. Talle ei meeldi olla hall mass, vaid erksad värvid käivad ta igapäevaeluga lihtsalt kaasas! Tunneme ta rajal kindlasti ära!

Fotod: Siret Ruul ja Endurance.fi