Kõik sai alguse kõlakast. Kõlakatel on teatavasti komme kõrvu jõuda ja seda valimatult. Jäta kõrvad pesemata või topi tropid ette, ikka juhtub nii, et kui kontrollitud info vahel mõni kõlakas ringi luusib, siis leiab ta võimaluse endast märku anda. Hiljem osutub ta enamasti süüdimatuks valeks.

Niisiis, kuulsin hilissügisel, et 2024. aastal kevadel Eesti vanimat järjepidevalt korraldatud kevadist Otepää maratoni enam ei toimu. Kuna mõttes oli juba mõnda aega tagasi formuleerunud plaan joosta seal oma sajas klassikaline maraton, hakkasin jooksukalendreid sirvides võimalikke alternatiive otsima. Pirtsaka valijana olid mul küllaltki ranged kriteeriumid ja suurem osa vaatevälja jäänutest omasid piisavalt miinuseid mitte kvalifitseerumiseks. Aga siis leidsin pakkumise, millest oli raske keelduda. Vatikani maraton! Viimased aastakümned maratonituristina olen ikka püüdnud leida uuteks väljakutseteks paiku ja eriti riike, kus ma varem pole jooksnud. Vatikan on olnud üks selline eksootiline koht, mida olen silmanurgast pidevalt jälginud. Seal on maratone varemgi toimunud, kuid need on olnud sellised ühekordsed üritused, nn. klubimaratonid, millel osalejate ambitsioon ongi reeglina uues riigis läbitud jooksu kirjasaamine. Vahemärkusena olgu öeldud, et sellisel riikide kogumisel on omad kindlad kriteeriumid. Eks erinevad klubid ja internetiportaalid peavad oma arvestusi natuke erinevalt, kuid näiteks üks levinud „riigi“ määratlus nõuab et piirkond oleks iseseisvalt tunnustatud kas ROK-i, FIFA või Briti Rahvaste Ühenduse poolt, pluss lisaks mõned erandid, näiteks Vatikan ja Antarktika. On tähelepanu vääriv, et FIFA tunnustuse nõue muudab Euroopa sisese riikide valiku traditsioonilisest natuke arvukamaks.

Niisiis, leidsin teistkordselt toimuva jooksu nimega Vatican Express Marathon. Toimumisaega ja kalendrit uurides avastasin, et töönädala esmaspäev – päev peale Rooma maratoni – on juhtumisi üks neist vähestest töökohustustest vabadest päevadest, mis aasta jooksul ette tulevad. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta! Mine tea, millal ja kas üldse nii soodne tähtede seis uuesti juhtub. Regasin ära, panin öömaja kinni ja elasin edasi.

Talv läks trenni seisukohast hästi, tuhatkond versta sai suusatatud ja jooksukilomeetrid samas suurusjärgus hoitud, kuid kaks nädalat enne maratoni tuli tagasilöök. Olin treeningute intensiivsust tõstma hakanud ja tunne oli väga hea, kuid ühel hommikul tundsin Achilleuse kõõluses valu. Tuttav tunne, aastakümnete jooksul varemgi kogetud. Loobusin jooksutrennist ja kuni maratonini sõitsin ainult rattaga, lisaks veel mõned jäised suusatamised.

Ja siis lennukiga Rooma ning rongiga kesklinna. Esimene asi, mis silma torkas, olid kõikjal ringi sõeluvad rinnanumbrite, medalite ja puisete jalgadega jooksjad! Oli ju Rooma maratoni päev! Selle olin vahepeal jõudnud unustada.

Kannakõõluse enesetunne oli juba täitsa hea. Tavategemistes enam valu ei tajunud, aga nagu öeldud joosta polnud proovinud. Õhtu Roomas ja Vatikani stardipaiga luure kujunes maratonituristi klassikaliseks 4-tunnist jalutuskäiku sisaldavaks soojenduseks, mille sisse sattus ootamatult üks järsu kiirendusega sõidutee ületus. See oli paha. Keha polnud sääraseks tempomuutuseks valmis ja kõõlus hakkas end uuesti meelde tuletama. Võiks öelda, et terve öö hoidsin hinge kinni, teadmata, kuidas hommikul liikuda saan.

Loo autor Vatikanis

Ööbimiskohast Vatikani oli 5 km, selle olin plaaninud läbida loomulikult joostes. Peale esimest 200 meetrit tundsin kergendust. Rõhutatult üle kanna ja pöida säästes sörkides tundsin, et nii kannatab liikuda ja maraton tuleb ära küll.

Kogunemine oli kell 6.30 Püha Peetruse väljakul Vatikani väravas. Olin üks esimesi saabujaid ja nelja jooksuvarustuses inimese järgi sain aru, et olen õiges kohas. Tasapisi ilmus rahvast juurde. Võib öelda, et saabujaid oli Brasiiliast, Austraaliast, Kanadast, USA-st ja muidugi paljudest Euroopa riikidest. Kell 6.30 avati Vatikani väravad ning võistlejad ja esimesed varajased turistid pääsesid väikeriiki. Starti tulid 29 maratoonarit, 2 poolmaratoonarit ja 4 10-kilomeetri jooksjat. Suur osa neist oli läbinud eelmisel päeval Rooma maratoni ja valmistusid nüüd nö lisariiki jooksma.

Vahepeal veel üks „riigi“ jooksmise reegel: rada võib kulgeda mitme erineva riigi territooriumil, kuid arvesse läheb neist ainult üks (jooksja omal valikul). Sealjuures pole oluline, mitu meetrit või kilomeetrit ühes või teises riigis läbitakse. Näiteks enne Vene-Ukraina sõda toimus iga-aastane maraton Leedu-Valgevene piiril, mille suund kordamööda vahetus. Selliseid piiriüleseid jookse on mujalgi (ka Eestis-Lätis).

Vatikani jooks algas Vatikanist, kuid edasi suundus Itaaliasse Rooma linna läbiva Tiberi jõe äärde ning raja põhiosa kulges miilipikkusel lõigul mööda jõeäärset kergliiklusteed edasi-tagasi. Korraldaja stardieelse instruktsiooni kohaselt pidi jõe äärde jõudmiseks ületama ühe suhteliselt intensiivse liiklusega sõidutee ja seda pidi turvama vist mingisugune meie mõistes mupo ametnik, kuid ei teda ega tema tegevuse tulemusi ei suutnud ma kuskil tuvastada. 34 jooksja anarhiast pakatav autotee ületus jättis päris koomilise mulje. Edasi tuli trepist laskuda jõe äärde ja siis läks juba lihtsamaks. Väikese seljakoti sai jätta pöördepunkti vabatahtlike juurde, kuigi sellele ametlikku valvegarantiid ei antud.

Rada oli üldiselt tasane, kuid ülemäära jõe poole kaldu. Polnud kõige mugavam joosta, aga õnneks iga miili järel kaldenurk muutus, nii et jalad said koormust enam vähem võrdselt. Läbida tuli 13 edasi-tagasi ringi. Rutiinseks lugemiseks kujunes „kolme-silla-alt-läbi-ja-neljanda-all-pööre“ ning tagasi samamoodi. Vabatahtlike säästmiseks võimaliku vihma eest olid pöördepunktid sildade all, kuid paraku venitas see miilise lõigu mõnevõrra pikemaks, mis kokkuvõttes tähendas seda, et jooks kujunes minu jaoks pikimaks klassikaliseks maratonidistantsiks: 42,2 kilomeetrit oli kella järgi 44,5 kilomeetri pikkune. Kell (Garmin või Polar) oli muide kohustuslikuks varustuseks. See oli kontrollsüsteemiks, mis pidi kahtluse korral tõestama raja määrustepärast läbimist. Kuna ka vabatahtlikud tegelesid ringide lugemisega, siis otsest kellade näitude kontrollimist ma ei märganud.

Kohalike tervisesportlaste ja koerajalutajate seas paistis jõeäärne rada olevat päris popp. Lugemine, mitmendal positsioonil jooksed, läks õige pea sassi, aga otsest vahet sellel polnud. Esimestele eriauhindu ei antud, kõik lõpetajad said jooksumedali ja –särgi.

Rahulikule ülekannatempole vaatamata läks isikliku poole pealt jooks üpris klassikaliselt: 34-ndal kilomeetril sain kerge haamri ja järgneval kolmel kilomeetril vajus tempo 10 minuti ligi. Siis avastasin, et pöördepunktis pakuti mingeid energiageele (kahju, et varem ei märganud). Võtsin kolm tükki sisse ja elu oli jälle lill. Viimased 5 km tulid taas normaalselt. Kuna olin siiski kulutanud rajale umbes pool tundi planeeritust rohkem, tuli lennujaama jõudmiseks teha mõningaid korrektiive ning rongile sörkimise asemel kasutada taksoteenust. Aga see toimis ja koju ma jõudsin.

Nagu loo algul öeldud, oli Vatikani maraton minu jaoks sajas klassikaline 42,2 km (on olnud ka üksjagu ultrajookse, aga nende statistika käib omasoodu). Väike tagasivaade: esimese maratoni jooksin 25. märtsil 1984.a., 100-nda pea 40 aastat hiljem 18. märtsil 2024. Täpsemalt kulus juubelini jõudmiseks 14604 päeva. Oma maratone korrektselt dateerinud jooksjatest peaks tegemist olema Eesti tipptulemusega – nii pikkade juhtmetega pole veel keegi sajani jõudnud. Samas üleskutse tulevastele 100-klubilistele – ärge kiirustage, Long Play’l on omad võlud! Nautige protsessi! 40 aastaga siis 9 korda alla 3 tunni, 21 korda alla 3:30, 45 korda alla 4 tunni, 15 korda alla 4:30, 8 korda alla 5 tunni ja 2 korda alla 5:11. Keskmine aeg 3:46:06, mediaanaeg 3:42:14. On olnud mõnusad aastad!

Kel tärkas huvi maailma pisimas riigis maratonitulemus kirja saada, siis tasub pilk peal hoida praeguse Vatikani maratoni korraldaja kodulehel https://www.starracing.org/. Vähemalt esialgu jäi organisaatorilt kõlama mõte, et järgmisel aastal võiks üritus taas toimuda. Tuleb ainult hoolega infot jälgida, sest tuhandeid ei registreerita ja juba enne aastavahetust olid tänavused kohad täis. Üritus figureeris ka ahotu.com maratonikalendris.
Superhea ettekujutuse jooksust annab ühe tänavuse osaleja Robert Boyde-Wolke tehtud video, mida ta lubas lahkesti jagada:

Muide, sügisel pidi mees startima ka Tallinna maratonil.

Head jooksuhooaega kõigile ja võtke siis ikka Vatikani maraton plaani, sest nagu jooksjate vanasõna ütleb, kui sa pole Vatikanis maratoni jooksnud, siis sa pole Vatikanis käinud!

Eesti 100 maratoni klubisse kuuluvate (ja sinna peatselt jõudvate) jooksjate nimekirja vaata Marathon100 veebist siit.