Maraton - 42,2 km, tsiteerides Janekit ‘’maraton on rohkem kui 2x poolmaraton.’’ Seda sain omal käel(pigem jalgadel) hästi tundma. Tuleb pettumusega tunnistada, et eesmärgiks seatud 4h piir jäi alistamata, mitte paari minutiga, koguni 25 minutiga. Projekti kandideerides alahindasin maratoni distantsi ning ilmselt ülehindasin oma võimeid. Kuid võin ausalt väita, et tulemus ei jäänud kindlasti selle taha, et oleksin trenne ära jätnud vms, ju siis lihtsalt oli sellel korral minu võimete kohane tulemus selline. Lõpuaeg siis seekord 4:25.

Terve maratoni nädala oli sees suur ärevus ja ka hirm maratoni ees, kuna ei tea ju täpselt mida oodata kui pole varem maratoni jooksnud. Õnneks ööl enne võistluspäeva oli uni hea ja puhkasin välja. Enne starti tegime veel projekti osaliste ja Janekiga ühispilti ning rääkisime juttu. Ärevus oli sees nii suur, et isegi vaatamata kargele ilmale ei hakanud lühikeses jooksuriietuses starti oodates jahe.(võrreldes laupäevaga kus elasin poolmaratonile kaasa jopes ning mütsiga). Teistelt veel mõned julgustavad sõnad rajale kaasa ning oligi aeg minna stardikoridori. 

Esimesed 15km oli enesetunne väga hea ning suutsin püsida eesmärgi tempo graafikus. Päike oli välja tulnud ning oli super jooksu(maratoni) ilm. Peale 15km hakkas natuke raskem, kuid ei midagi hullu ja püsisin veel 4h graafikus. Vahetult enne poolmaratoni vaheajapunkti hakkasid jalad aina raskemaks ja raskemaks muutuma. Püüdsin veel iga hinna eest tempot hoida, kuid kahjuks see ei õnnestunud. 

22-23km paiku läks ka 4h tempomeistri grupp minust mööda, üritasin veel iga hinna eest neist kinni hoida või nende taga püsida, kuid need väsinud jalad mis tundusid nagu kiviblokid oleks külge seotud ei suutnud enam sellises tempos edasi liikuda. Siis tuli minu tagant projekti osaleja Marko kes super motivatsiooni hõigetega tagant innustas ja sundis grupile lähedemale jooksma. Suur aitäh sulle Marko parima kaasaelamise ja toetuse eest rajal! Sain tänu Markole võibolla isegi natuke grupile lähemale, kuid siiski jäin neist maha, ka Marko möödus minust, kuid me kohtusime rajal veel. 

Sisimas oli muidugi juba suur pettumus ja kurbus, et eesmärk on läinud kuid teadsin, et ma ei anna alla ja pingutan lõpuni nii hästi kui sellel hetkel võimalik. Ka jalad hakkasid juba krampi kiskuma. Ootasin aina millal lõpuks rada hakkab tagasi linna poole pöörama, küll need kilomeetrid tundusid lõputud. Aitäh sulle Kleiri mind 31km peal ergutamast ning kaasa elamast. Kui vaid igal võistlusel elaks keegi raja kõrval nii kaasa. 

30km’st kuni lõpuni oli üks lõputu kannatuste rada, kilomeetrid muudkui venisid ning jalad muutusid üha raskemaks. Kuid isegi kui oli väga raske, ei tekkinud kordagi mõtet katkestada, teadsin et pingutan oma esimese maratoni lõpuni ja ei anna alla. Kui mõned sammud joogipunktides välja arvata siis ikkagi jooksin lõpuni ning ei hakanud kõndima. Kui jalad kõrvale jätta siis muidu oli üldine enesetunne algusest kuni lõpuni hea, ei pistnud, hommikusöök ei tahtnud üles tulla, kõht ei valutanud, kuskilt ei hõõrunud vms. Isegi minu suureks üllatuseks jäid ka varbad ilma suuremate villideta ning ka kõik küüned alles. Ei midagi nii hullu kui olin kartnud. 

Eesmärk ei saanud täidetud ja loomulikult olen ma pettunud, kuid üldiselt sain maratonist positiivse emotsiooni. See ei jää kindlasti minu viimaseks maratoniks ning jätkan treenimist, et 4h piir alistada. 

Tahan tänada eelkõige Janekit selle ägeda projekti eest ning ka selle eest, et tänu sulle on olemas lehekülg nagu Marathon100 mis koondab kogu Eesti jooksuinfo. Aitäh ka kõigile teistele projektis osalejatele toetuse, kaasaelamise ning ägedate ühistrennide eest. 

Suur aitäh treener Toomas Tarmile.

Tänan ka kõiki kaasaelajaid kes mind rajal ergutasid.

Mina nüüd puhkan mõned päevad ja taastun ning siis jätkan treeninguid Sparta jooksugrupis ja kohtume sügisel juba järgmistel jooksudel.