Poolmaratoniks valmistumine jätkub ning läbi on saanud teine treeningkuu. Vaatamata sellele, et vahepeal on vigastuspaus olnud ning LHV maijooksu 7 km ei läinud nii nagu ootasin, on hoog sees ja tuju trennides jätkuvalt hea.

Teine trennikuu algas uue kava laekumisega, kust leidsin 5-päevase trenninädala. Varem pole sellise intensiivsusega treeninud. Kunagi. Ühest küljest pani see endas natuke kahtlema, kuid samas oli põnev. Nagu väljakutsetega ikka, kui on tunne, et peaks saama hakkama küll, kuid äkki oled mingi piirini siiski jõudmas. Füüsiliselt tundus teostatav, kuid pigem just psühholoogiline valmisolek trenne vahele mitte jätta. Kuna enesetõhususe tunne on üks oluline tegur tegutsemise  säilimisel, siis mõtlesin eelseisvast kui täiesti teostatavast. Nii oligi. Mainin ka ära, et pole kordagi veel tekkinud mõtet, et jälle peab trenni minema. Pean seda selle programmiga liitumise täiesti ootamatuks ilminguks. Eeltingimused motivatsioonilanguseks on olemas – pikaajaline ja pingutust nõudev tegevus, kontroll tegelikult puudub, valikute tegemine, millegi ära jätmine  jne.

Meeldis see, et uues kavas olid kuni 14 km pikkused distantsid nädalalõppudel ja nädala sees lühemad „sutsud“. Kui võrrelda pika distantsiga, siis lühemad tunduvad veel lühemad. Mõnus oli kogeda, et 7 km on ikka päris lühike. Kommentaariks - enne programmiga liitumist tundus 7 km oluliselt pikem (näiteks nagu 12 km).

Olen treeninud ettevaatlikult ja jälginud, et ei tekitaks ise agarusega ülekoormust. Kuna enamus ajast tegutsen üksi, siis selline salaja pingutamine – ikka rohkem, ikka rohkem, äkki siis arenen kiiremini – võib märkamatult juhtuda. Saan aru nii, et kui ühes trennis end kinni joosta, siis kasu sellest lõppkokkuvõttes poolmaratonil väga poleks. Lähtun loogikast, et pigem positiivne trennikogemus, mis ei pane vältima järgmist trenni. Samas, ma pole valdkonnas ekspert ning äkki tulebki läbi (suurema) valu areneda. Metallimaitse oli suus näiteks ühistrennis , kui jooksime Pirital liivakaldast koos teiste programmis osalejatega terve trenni üles. Hiljem oli tunne väga hea. Äkki tulekski siis?   

Sel perioodil olen teadvustanud võistlusärevusega seonduvat - kuidas mitte joosta ennast stardis kinni ja püsida enda tempos, kui kõik hooga lähevad. Teine küsimus - kuidas tulla toime teadmisega, et sinust mööda joostakse. Viimane võib osutuda eriliselt häirivaks ning panna valel ajal tempot liiga palju tõstma. Ees seisab Rakvere Ööjooks. Seal saan ennast jälle testida.

Maijooks oli mõnes mõttes ebaõnnestumine, kuid samas sain ka positiivse sisendi. Kuna registreerisin ennast kogemata ajavõtuta jooksjate gruppi, siis ei saanud pikalt „kotist“ välja. Aeg kulus  teiste vahel navigeerimise peale ning oodatud tulemust polnud enam loota. Et siiski saada tagasisidet toimunud trennidele, jälgisin enda seisundit. Sügisel samal rajal Sügisjooksul olin oluliselt rohkem väsinud kui nüüd. Jälgisin ka mööda jooksjaid. Sel korral oli ainult paar inimest. Muidugi, et ennast mitte ära petta – ma olin siiski vist ikka grupis, kus nauditi mõnusat liikumist. Aga ergutav oli see küll, mis siis et nö enesepettusega pooleks.

Murekohaks oli korra ka see, et tõmbasin lihase ära ning tuli teha paus. Sain mitmeid häid venitusharjutusi soovituseks. Trennidega jätkates oli selline tunne, mida tunnete, kui ei saa nädal aega trenni teha, aga väga tahaks. See oli see hea tunne 😊

Järgmistel kuudel vajab rohkem tähelepanu mugavustsooni sattumise vältimine ja võistlustel osalemine, et sügisel stardis sahmima ei hakkaks. Senine kogemus on osutunud õpetlikumaks kui oleks arvanud – ma ei olnud valmis, et eneseanalüüs mõtete, emotsioonide ja käitumise vahelise tsükli teemal võtab mu peas enda alla sellise suure ruumi. Valikutest ka. Nüüd on nii, et kui kuhugi tuleb reisida, siis on trenniriided kaasas ning jooksuringid saavad tehtud. Kui treener on öelnud, et trenn on, siis trenn ka toimub.

Katrin valmistub Tallinna maratoni poolmaratoniks spordiklubis Jooksupartner. Teda juhendab Taivo Püi.