Eesti võistkonnad võistlesid edukalt Lõuna Aafrikas Lesotho kuningriigis toimunud seiklusspordi maailmakarika etapil Expedition Africa. Estonian ACE Adventure/LaSportiva (Reeda Tuula-Fjodorov, Silver Eensaar, Rain Eensaar, Timmo Tammemäe) saavutas esimeste eestlastena maailmakarikaetapi võidu, Seiklushunt/Honeypower (Johanna Talihärm, Arvi Anton, Joosep Tammemäe, Sander Linnus) võistkond lõpetas nelja ööpäevase võistluse neljanda kohaga. Ekspeditsioonil osales kokku nelikümmend võistkonda 17 riigist.

Võistlusrada kulges läbi “taevakuningriigiks” peetava Lesotho lõunast põhja ja kujunes 480 km pikkuseks, mis sisaldas ka 12500 tõusumeetrit. Lesotho on üks maailma mägisemaid maid - enamus riigist asub enam kui 1800m kõrgusel, madalaim koht on 1400m, mis on kõrgeim kõigi teiste riikidega võrreldes. Rada oli jagatud kuueks etapiks, mis tuli läbida erinevates liikumisviisides, kasutades kogu distantsile paigutatud 20 kontrollpunkti vahel navigeerimiseks vaid kaardi ja kompassi abi. Ilmaolud olid vahelduvad - madalamatel kõrgustel päeval kuum päike ja kõrgemal öösiti miinustesse ulatuv temperatuur.

Võistlus algas Semonkongi külast, kuhu riigi turismi suursündmuse avamiseks saabus kohale ka Lesotho kuninganna Masenate Mohato Seeiso kaaskonnaga. Esimene etapp oli meelelahutuslik - koos õllekaste kandvate eeslitega tuli võistkondadel läbida külas 4 kilomeetrine rada. Edasi liiguti 70 km pikkusele ja 1300 tõusumeetriga jalgsietapile, mille eeldatav kiireim aeg oli 16 tundi. Enamus rajast kulges suures kanjonis ja jõeoru kallastel. Etapi võimsaim vaatamisväärsus oli pea 200m kõrgune Maletsunyane kosk - Lõuna-Aafrika kõrgeim. Võistlejad pidid järsust kanjonist laskuma kose jalamile veemöllu kontrollpunkti võtma. Öösel tabas piirkonda tugev äikesetorm. Eestlastele kulges etapp sellegi poolest hästi, püsiti neljaliikmelises lähestikku liikuvas juhtgrupis.

Pärast jalgsietappi jätkus võistlus öösel pika 214 km rattaetapiga, millel oli kokku 6500 tõusumeetrit. Etapp kulges enamuses savimudastel ja kivistel mägiteedel ja selle käigus tuli kohalike paadimeeste abil ületada kaks korda mägijõed. Sel etapil liikusid teistel eest Prantsusmaa võistkond 400Team Naturex ja eestlased Estonian ACE /LaSportiva. Lõuna-Aafrika võistkond Songlines oli sunnitud kolmandalt kohalt jalgratta purunemise tõttu katkestama, seega Seiklushunt jätkas etapil kolmandal positsioonil.

Enam kui ööpäeva kestnud etapi lõpetasid liidritena eestlased Estonian ACE / LaSportiva, kuna otsustasid ka teisel võistlusööl mitte magada. Prantsuse võistkond otsustal raja kõrval bivy-kottides puhata. Kohustuslikke puhkepause rajal ei ole - võistkonnad peavad ise otsustama, kas ja millal magada. Magamine raiskab aega, kuid unepuudus omakorda pärsib liikumiskiirust ja võib tekitada suuri navigeerimiseksimusi. Üldiselt sellistel võistlustel tugevamad tiimid üle tunni-kahe ööpäevas ei maga, tihti vähemgi. Estonian ACE / LaSportiva tegi taktikalise valiku magada pärast rattaetappi (kokku 80min), kuna seal sai seda teha kuivas ja soojas ruumis. See jäi ka Eesti tugevaima võistkonna ainukeseks unepausiks kolme ja poole ööpäeva pikkusel võistlusel.

Võistluse kolmandal päeval algas teine, mägine 49km pikkune ja 1800 tõusumeetriga jalgsietapp üle mägede. Liidritena lahkusid eestlaste magamise ajal prantslased, kuid kahe liidervõistkonna liikumiskiirus oli üsna sarnane ja 11 tundi kestnud etapi järel kohtuti võistluse kolmanda öö hakul taas vahetusalas.
Kolmandal ööl tuli läbida kajakidega 45km etapp kaljuorgu paisutatud Katse paisjärvel. Kuna paisjärve veetase oli kaardil kujutatust suurte vihmasadude tõttu pea 100m kõrgem ja järve kuju seetõttu muutunud, oli mõlemal võistkonnal pilkases ööpimeduses navigeerimisel probleeme, kuid prantslastel siiski rohkem. Hommikuks olid eestlased tõusnud kindlaks võistluse liidriks ja suundusid viimasele 53 km pikkusele 2350 tõusumeetriga jalgsietapile finishisse Afriski mägikuurortisse mitmetunnise eduga. Afriski suusakeskus on üle 3000m kõrgusel mäekurul ja sinna jõudmiseks tuli läbida palju külasid ja radadeta kanjon.

Neljandaks päevaks oli võistkondade liikumist oluliselt pärssimas kuhjunud väsimus ja ka villis ja valusad jalad. Eesti võistkond Estonian ACE / LaSportiva lõpetas võistluse ajaloolise võiduga - mitte kunagi varem ei ole eestlased maailmakarikaetappi võitnud. Eestlased murdsid sellega ka väikse needuse, kuna teisi kohti MK etappidelt oli varasemalt aastate jooksul kogunenud juba 6, samuti sai võistkond teise koha mullustel maailmameistrivõistlustel Hispaanias Galicias. Raja läbimiseks kulus võitjavõistkonnal kokku 80 tundi. Teise koha saavutanud Prantsusmaa võistkond kaotas eestlastele 4,5 tunniga. Estonian ACE võistkonna kapten Silver Eensaar: “Olime maailmakarikasarja osavõistluse võitu pikalt jahtinud. See on väga keeruline, kuna tippvõistkondade konkurents on väga armutu. Võiduks peab pikal võistlusel kõik sujuma ja lisaks maastiku läbimise ja navigeerimise väljakutsetele peab kõigil võistkonna neljal liikmel jätkuma võrdselt jõudu ja vaimuenergiat, et alla andmata lõpuni pingutada. Reeda Tuula-Fjodorov: “Vaatamata sellele, et selles puutumata  ilus oli kohati vaat et isegi brutaalselt raske tunne, oli meie häälestus  ja valmisolek kummaliselt kõigil õigel ajal õiges kohas. Muidugi oli kummastavat ja soojendavat kõigi toetust alati tunda, mis ei lasknud hetkeksi pead norgu lasta. Ju me olime nüüd selleks hetkes valmis!”

Seiklushunt/Honeypower liikus rajal pärast esimest ööpäeva mõnevõrra aeglasemalt ja võttis rohkem puhkepause, kuna tegemist on noorema ja vähem kogenud võistkonnaga. Tiimi naisliige, laskesuusatajana tuntud Johanna Talihärm osales nii pikal võistlusel esmakordselt. Pool võistlust kolmandal kohal liikunud noor ja talendikas võistkond kaotas kolmandal ööl mägisel jalgsietapil navigeerides järje ja selle vea ajal möödus neist kogenud Taani võistkond Nordisk, kes hoidis kättevõidetud kolmandat kohta finišini. Seiklushunt/Honeypower lõpetas võistluse neljandana ajaga 104h 45min.

Johanna Talihärm: ”Võistlus sobis ideaalselt minu kalendrisse, kuna laskesuusahooaeg oli just lõppenud. Võistlus oli raske ja kompas inimvõimete piire. Ometi pakkus suurepäraseid emotsioone kohalik loodus ja toetav tiim!”.  Võistkonna kapten, Arvi Anton: ”Võistlus kujunes palju pikemaks kui planeerisime ning kindlasti ka ilmaolud olid palju rohkem varieeruvad, kui eeldasime. Olen õnnelik, et terve võistkond pingutas kõvasti ja aitas terve raja üksteist rasketel hetkedel, mida sellisel võistlusel tuleb kõigil ette.”.

Võistlus Lesothos pakkus väga ehedaid elamusi nii looduse kui kultuuri osas. Rada viis võistlejad kõrgetesse mägiküladesse, kus harva võõraid näeb. Enamuses lagedal mägimaastikul elavad inimesed kivist ümarates rookatusega majakestes ja tegelevad karjakasvatusega. Kuna puid tule tegemiseks eriti ei ole siis hoitakse sooja pigem traditsioonilist paksu tekki ja kogu pead katvat mütsi kandes. Rahvas on aga lahke, tagasihoidlik ja oma primitiivsetest elutingimustest hoolimata õnnelik. 

Mõlemad Eesti võistkonnad teenisid eduka võistluse eest ka osalusõiguse septembris Lõuna-Ameerikas Paraguays toimuvatel seiklusspordi maailmameistrivõistlustele.