Haute Route (prantsuse keeles “kõrge tee või rada”, hääldatakse ‘hoot ruut’ kurgupõhja r-iga) on ilmselt üks maailma tuntuimatest „väljakutsetest“ ehk siis omal käel läbitavatest radadest. Alguse panid sellele juba 19nda sajandi keskel briti vast tärganud uudse spordiala - alpinismi - harrastajad, kes käisid oma oskusi lihvimas kõige kõrgemate Alpi tippude ümbruses ühest Šveitsi mägionnist teise rühkides. Trass kõrgeima tipu Mont Blanci alt Chamonix külakesest kuulsa Matterhormi jalamil asuvasse Zermatti on umbes 200 kilomeetrit. Sellele jääb liustikke, järske kuristikke, kaljusid ja mägiaasu. Algselt köite-kirkadega läbitavale rajale lisandus 20 sajandi aluses nii suuskadel kui ka jalgsi läbitav rada. Hiljem ka jalgratastega sõidetav trass. Šveitsi eeskujul on omad „hootruudid“ ka Püreneedel ja muudel mäestikel, kuid suurte algustähtedega on vaid üks ja ainus, „kõigi matkaradade ema“ Chamonix’st Zermatti.

Eellugu

Iga väljakutse algab teoreetilise ettevalmistusega ehk kirjanduse uurimisega – meile tõi jõuluvana Amazoni vahendusel National Geographic’u Haute Route topograafiliste kaartide kogumiku ja Kev Reynoldsi taskuformaadis matkaraamatu. Need said enne plaani paikapanekut läbi uuritud. Kui tavaliselt läbitakese see rada 14 päevaga, siis meie otsustasime 7 päevase plaani kasuks: kaks ööd mägihüttides, ülejäänud orgude põhjas hotellis. Otsustasime „ühepäevamatkamise“ kasuks: kerge seljakotiga, kaasas minimaalne rõivatagavara, mägikepid, vesi ja avarii toiduvaru, muidugi ka kaardid ja Reynoldsi raamatuke. Rõivasteks kaks päevakomplekti lühikesi rõivaid, tormijope ja -püksid, vihmakeep ning vahetusriided hotelli tarbeks. Lisaks elektroonika laadimisvahendid ja hügieenitarbed. Pisut rohkem vahetusrõivaid jätsime lennujaama pagasiruumi ootele, ehkki oleks ka ainult käsipagasiga hakkama saanud. Tulemusena: lendame Genfi, esimese öö veedame seal. Hommikul sõidame lennujaamast bussiga Chamonix’sse. Kuna kardetavasti jõuame sinna keskpäevaks, siis planeerisime esimese päeva „lühema“ ja kergema. Teistel päevadel läbime umbes 30 kilomeetrit ja 2000 meetrit tõustes-laskudes. Nii arvasime varasema alpikogemuse najal jõukohase olevat. Hotellid-mägihütid broneerisime veebruaris, lennupiletid aprillis, bussi- ja rongipiletid kaks nädalat enne. Aeg: 16-25 juuli.

Genfi jõudes osutus juba hotelli leidmine trikiga ülesandeks – Ibis’e nimelisi hotelle on lennujaama ümbruses vähemalt kolm ja esmalt kõmbime me kotti lohistades muidugi valesse. Ohkame ja kinnitame endale, et kõndimine on järgnevate päevade soojenduseks hädavajalik. Seejärel leiame õige hotelli siiski ladusalt. Pakime matkakotid homseks valmis. Kaasa Ruth saab aru, et tema seljakott ikkagi ei sobi – soonib liialt õlgu ja rihmadel pole taskuid. Otsustame esimese asjana osta Chamonix’st kui treili-alpinismi-matka-paradiisist talle korraliku seljakoti. Õhtustame ja teeme väikese jalutuskäigu väikeses pargikeses. On palavavõitu. Ilmateade ennustab igaks järgnevaks päevaks 30kraadist kuumust, „natuke“ äikest ja reedeks kogu päevaks äikest ja vihma – kirjanduse kohaselt tüüpiline suvine ilm mägedes. Noh, pole hullu, meil on tormivarustus kaasas.

Hommikul oleme natuke ärevil. Püüame „ette süüa“. Lennujaamas leiame pakihoiu ja anname suure koti hoiule. Nüüd oleme oma valikutega omapäi ja pisut muretseme, kas ikka kõik hädavajalik sai kaasa. Bussi oodates tikuvad igasugused mõtted pähe. Aga kõik sujub. Mägede vaated ja meenutused teevad sõidu Chamonix’sse nostalgiliseks ja äkki olemegi päral. Hüppame esimesse matkapoodi ja kohe trehvame uuele Salomoni 25 liitrisele treiliseljakotile. Istub Ruthile nagu valatult, mõnusad taskud ees joogipudelitele ja telefonile - pildistamiseks. Aah, ma olen kade! Mu enda kott on juba pensionieelik, õmblused rebenemas ja taskud välja veninud. Väljas pakime Ruthi koti ümber, täidame kaevust joogipudelid ja -põied. Ruth paneb plaastri kannale – tuttuusi tosse ei jõudnud sisse kanda. Hakkabki peale meie hoot-ruut!

1. päev: Chamonix’st Trienti. 27,1 km, 6h 48min, 1274 m tõuse, 1051 m laskumisi.

Kuna kell on juba pool kaks, siis asume reipalt Arve oru (pr. k. La vallée de l'Arve) põhjas asuvaid teid pidi astuma. „Õige“ rada tõuseb kohe Chamonix’st, mis on umbes 1000m üle merepinna, kilomeetri võrra kõrgemale ja kulgeb sealt alla laskumata kuni oru lõpuni. Meie tõttame aja kokkuhoiu nimel järgmisse linnakesse Argntiére’i ja tõuseme alles sealt kahe kilomeetri kõrgusele. Vaated on lummavad (see lause kehtib kõigi järgnevate päevade kohta ja ma püüan seda rohkem mitte korrata) ja ehkki Mont Blanci tipp jääb kogu aeg pilvemütsi sisse, on liustikud, mägiojad, kaljud, metsased nõlvad ja kõik muu otsekui peo peal. Üleval on ka just paras temperatuur ja mõnus tuuleke orupõhja leitsaku asemel. Mõne tunniga jõuame Col de la Balme nimelisele kurule (2191 m), kust laskub rada Trienti oru tipus asuvasse samanimelisse külakesse. Kurul on väike mägionn, kus varakult kohta broneerides saab ka ööbida. Huvitaval kombel on sellel itaaliapärane nime Refuge du Col de Balme – nimelt on prantsuse keeleruumis kõik mägionnid cabane’d, itaalias refugio’d ja saksa omas hütte’d. See kuru on ühtlasi Prantsusmaa-Šveitsi piiriks.

Vaade Mattertail orule.

Rajad hargnevad siit kolmeks nagu vene muinasjutus – alla Trienti viivad rajad nii vasakule, paremale kui otse, igaühel erinev arv tunde kohale jõudmiseks. Valime kõige lühema ja järsema, keskmise. Kuna Trient on umbes 1300m kõrgusel, tuleb laskuda ligi kilomeeter. Senised lauged traaversid asenduvad üsna järskude serpentiinidega. Sumedas hämarikus – päike enam oru põhja ei paista, kuid ülemised nõlvad säravad kuldselt – jõuame oma öömajja. Pidasime seda broneerides hotelliks, kohapeal selgub, et see on pesueht mägicabane, kus ööbime koos 14 kaaslasega suures toas naridel. Õnneks saab võtta sooja dušši ja kähku sööma minna, sest oleme õigele söögiajale üle tunni hilinenud. Kogu menüü piirdub kahe roaga – ülimaitsev (tuleb nentida, et edaspidi ongi kõik road ülimaitsvad, sest kõht on kole tühi) sulajuustu fondüü keedukartulitega ja vegancurry hautist. Sätime ennast teiste keskele magama. Olen kogu päevast elevil ja ei uinu kohe… ja see on suur viga. Varsti läheb lahti üks norskamine teise järel. Nagu tõrrepõhjast! Ja uni ongi läinud. Tukun kehvasti mõned tunnid, Ruth niisamuti. Oeh.

2. päev: Trient’ist – Orsieri. 37,5 km, 12h 31min, 2160m tõuse, 2248m laskumisi.

Natuke uimasena ärkame pool tundi enne hommikusööki, kell 6. Sikutame eilsed, ööga ära kuivanud matkariided selga, venitame-võimleme õues umbes 20 minutit, et uni ära ajada ja keha liikuma saada. See õnnestub. Kiirelt söönud, asume energiliselt kell 7 liikuma. Meil on pikk tee ees, õhtuks peame jõudma Cabane du Col de Mille’sse ja sinna on tublid 30 kilomeetrit ja kirjanduse alusel kulub üle 12 tunni. Aga me ei pelga, sest eilne päev näitas, et oleme umbes viiendiku kuni kolmandiku võrra kiiremad kui „kirjandus“. Tõuseme jõuliselt Trienti oru tipu suunas, vastu Trienti liustikule. Saanuks ka madalamat-kergemat rada mööda minna, kuid me pole ju nannipunnid! Liustiku sulamine-taandumine on selgelt näha. Varsti oleme liustikuga kohakuti ja siis muutub rada „tehnilisemaks“ – boulder’id ehk kivikülv. Rada enam pole, üksikute kivinukkide otsa on tehtud värviga märgid ja neid järgides tõusemegi Fenêtre d’Arpette’i (2665m) kurule. Hüvasti, Trient ja ühtlasi ka Mont Blanc. Tere Arpette’i org (pr. k. Val d’Arpette), mis suubub allpool Entremont’i orgu (pr. k. Val d’Entremont) ja need mõlemad saavad alguse Grand Combin’i nimelisest mäemassiivist.

Loodame, et kivikülv on vaid ühel mäeküljel ja teisel pool on kaunis alpirada. Aga nii pole. Laskumine on vaevaline, iga sammu tuleb eraldi sättida. Tasapisi hakkavad põlved pakitsema. Temperatuur tõuseb, higi soriseb. Enne kerge eine võtmist Relais d’Arpette nimelises kohakeses leotame jalgu jääkülmas mägiojas. Aega on kulunud just nii palju, kui „raamat“ lubas. Hakkame aru saama, et meie kiirem tempo kehtib vaid siledate radade kohta. Tehnilistel lõikudel oleme sama kiired kui „saksa pensionärid“. Näeme ja kuuleme esimesi äikesepilvi. Laskume imeilusasse mägilinnakesse Champex, millel on just linna keskel oma järv! Just siin saamegi esimest korda selga tõmmata oma vihmakeebid, sest äike on platsis. Kümmekond minutit tihedat vihma. Siis jälle pooleks tunniks päike väljas. Ja nii paar korda. Peaksime kaardi järgi saama laskuda pool kilomeetrit madalamal oru põhjas asuvasse linna Orsiéres’i, kuid ajame midagi sassi ja jõuame sinna suure kaarega tubli tunnikese hiljem kui soovinuks. Kähku põrgupalavast linnast läbi sammudes leiame raudteejaama juurest taas viidad matkaradadele ja asume reipalt tõusu võtma. Kell on viis läbi ja meil on veel poolteist kilomeetrit tõusta. Tunnen nõrkust ja pistan pintslisse esimese avarii müslibatooni. Joon kõvasti vett peale ja hea enesetunne taastub. Viimases asulas nimega Commeire, just enne järsku tõusu Col de Millele, läheb meil taas rajaga vussi. Ühel hetkel see kaob ära, tagasi minnes leiame sammaldunud märgi kivil ja pöörame sellel näidatud suunas. Rada on nüüd selgelt näha aga see viib justkui vales suunas – üles ronimise asemel kulgeme laskuval traaversil külakesse, mille nime viidal ja kaardil kokku viies saame aru, et olme jõudnud valele nõlvale. Kell on nii palju, et siit enne pimedat kohale ei jõua. Teeme kiire alternatiivplaani – laskume tagasi Orsiére’i, ööbime seal ja jätkame homme järgmisest orust, sest muidu me järgmisse plaanikohasesse öömajja ei jõua.

Selgi plaanil on omad hädad. Laskume mööda maantee äärt ja need serpentiinid on kohutavalt pikad. Küsime ühest poekesest nõu aga targemaks ei saa. Ühes teeäärses bussipeatuses uurime sõiduplaani ja avastame, et poole tunni pärast läheb viimane buss. Ootame ja see tulebki – oleme suures, mõnusalt jahedas bussis ainsad reisijad. Jõuame lõuna-ajal nähtud rongijaama, kus on ka hotell. Hingevärinaga küsime, kas on vabu tube. On! Suur rõõm! Peseme ennast ja riideid ning tõttame hotelli restorani sööma – toidud olid… mäletate veel? Loodame hästi magada aga puhkenud äikese kõmin ja sähvimine ei lase. Taas rahutu ja kurnav öö, magatud vaid mõned tunnikesed.

3. päev: Fionnay’st Cabane Prafleuri’sse. 17,2 km, 8h 10min, 1890m tõuse, 799m laskumisi.

Alustame rikkaliku hommikusöögiga ja ostame ühistranspordi piletid kõrvalorus Bagines’is (pr.k. Val de Bagines) asuvasse Fionnay’sse, kust saame jätkata oma katkenud rada. Vahele jääb küll 24 kilomeetrit aga teha pole midagi. Kaks otsa rongiga La Chable’sse, kus selgub kurb tõsiasi, et järgmine buss Fionnay’sse läheb alles õhtupoolikul. Oh neid ääremaid küll. Palume infopunktis endale takso kutsuda ja jõuame pärast tunnikest vingerdamist mööda serpentiine imeilusasse külakesse Fionnay. Selle infopunktist saab Ruth uue paki plaastreid kanna ja varba tarvis. Täidame taas veepudelid-põied ja hakkame tõusma. Enne õhtul Cabane Prafleurisse peame ületama kaks ligi 3000m kõrgust kuru. Jõuame pooleteist tunni pärast Louvie järvekeseni 2222m kõrgusel. Kuna vahepealsetel kõnnumaadel rohkem söögikohti pole, siis turgutame siin end külma joogiga, mille kõrvale salamahti omaenda pähkleid nosime. Taas järsud, kivised tõusud. Kohtume vastu tuleva mehega, kes erutatult teatab, et nägi „üleval“ kolme ibexit – kaht noort ja üht vana. Ibexid on üks liik kaljukitsi kuni meetri pikkuste kaarjate sarvedega. Kunagised mägede põlised asukad olid üleküttimise tagajärjel juba sadakond aastat tagasi väljasuremise äärele sattunud ja seetõttu kaitse alla võetud. Õnneks on nende populatsioon nüüdseks pisut taastunud ja just siinsetes mägedes on neid lausa sadakond elamas. Enamasti neid ei näe. Esialgu ei näinud ka meie neid viidatud kolme.

Taas kivistikud ja aeglane tõus Col de Louvie’ile 2921 m. Laskume ülijärsku kivistikku pidi elutule tühermaale, mille nimeks on Suur Kõrb (pr. k. Grand Désert). See on samanimelise liustiku taandumise tulemusena tekkinud klibuline platoo, mida täidab lompide-järvekeste ja veenirede võrgustik. Siin seal kaljupankadest koosnevaid künkad ja kaugemal eemal tõuseb kaljumüür taas kolmele kilomeetrile – selle peame ületama, et järgmisse öömajja jõuda.

Kivipangad matkarajal

Just platoole jõudes saame kraesse järjekordse äikese ja jäised, piitsutavad tuulepuhangud. Nähtavus väheneb ja hoolimata pinguustest me enam ühtegi märki ei näe. Tõlgendame kaarti omaenese tarkuse kohaselt ja otsustame tõusta kuni liustiku servani, et lompidest-veeniredest mööda saades jõuda „teisel pool“ paistvate kiviküngasteni. Jalgade kuivana hoidmine ei õnnestu. Õnneks märkab Ruth selgelt inimkätega tehtud lillat ruutu ühel kivimürakal. Ukerdame sinna ja avastame kivi külge kruvitud prantsuskeelse teksti ühes mingi skeemiga – lennuk, punktiir ja rist, aastaarv. Ei tea siiani, mis see võiks olla. Igatahes nägime siit järgmist lillat ruutu järgmisel künkal. Seal taas sama skeem ja eemal paistev nelinurk järgmisel künkal. Jälle ukerdamist ja siis juba näeme tuttavat rajatähist eemal künkal. Sinna jõudes saame aru, et olemegi jõudnud „teisele poole“ Suure Kõrbe platood. Näeme taas selgelt tähistatud rada edasi minemas ja tagasi vaadates näeme ka platoo keskel märki. Ju see rada sealt läkski, meie olime teinud suure kaare liustikuni. Poole tunni asemel veetsime siin seigeldes kaks, õhtu juba läheneski.

Kivistikel koperdades tõusime lõpuks Col de Prafleuri’le (2982 m). Selleks hetkeks kuldas kaunis õhtupäike kaljuseid nõlvu ja La Rosabalnche’i mäelt laskuvaid liustikke. Rohelust vaid minimaalse rohu näol, puid ei kusagil. Peame laskuma pool kilomeetrit järske radu pidi, et jõuda 2600 m kõrgusel asuvasse Cabane Prafleuri’sse. Ümber ühe kaljunuka minnes näemegi seda, kuid veel rohkem elevust tekitab vaid kümnekonna meetri kaugusel rohtu näkitsev soliidne iibex’i-isand. Suurte kaardus sarvede ja halli habemega. Ja siis piilub üle kaljunuka veel üks. Ja veel kolmaski. Teeme neist mitu pilti aga kaljunuki alla jõudes oleme ühtäkki keset nende karja! Seisavad otse rajal ja selle kõrval, loendame neid oma 20. Ettevaatlikult läheme karja keskelt läbi. Suured sarvilised mõne meetri kaugusel. Mõttes loodame, et nende varasemad kokkupuuted inimlastega on olnud positiivsed ja meid puskima nad ei hakka. Sammhaaval läbime kogu karja ja kõmbime mägionni poole. On juba hämar, kell saab 8. Kõik juba söövad. 17 kilomeetri läbimiseks kulus üle 8 tunni!

Selles cabanes on veelgi spartalikumad tingimused: ainult külm vesi ja kraanikauss pesemiseks, magame 20nekesi suures ruumis. Aga toit ja õhustik on sulnid. Magama kohe ei jää ja taas hakkab jama norskajatega. Juba kolmas öö kehva unega.

4. päev: Cabane Prafleuri’st Les Haudres’i. 27,6 km, 9h 35min, 904m tõuse, 2027m laskumisi.

Hommik algab reipalt. Kell on pisut viis läbi, päike kuldab ümbritsevate harjade tippe ja söögitoa aknast piilub sisse uudishimulik iibex. Kiire söömine ja juba poole seitsme paiku hakkame reipalt tõusma Col des Roux’i nimelisele kurule. See võtab vaid paarkümmend minutit, siis avaneb imeline vaade koiduvalguses Lac des Dix’i paisjärvele. Üsna paljude orgude tippudesse on rajatud hüdroelektrijaamad ja nende taga on kaunid järved. Nende üle on Šveitslased siirelt uhked. Paraku on viimased aastad olnud lumevaesed ja nii on järvede veetase kümmekond meetrit madalam kui peaks – suur mure ja mõttekoht ka suusakuurortidele.

Laskume uuesti paarsada meetrit ja siis saab tunnikese reipalt kõndida järve ümbritseval hooldusteel kuni kagunurgast tõusma hakkavale rajale. Varsti ümbritsevad meid taas üsna taimestikuvaesed vee-ja-jää voolitud maastikud, mida ümbritsevad püstloodis kaljud. Rada vonkleb nende äärde ja tõuseb kaljudelt pudenenud rusukaldele. Piki kaljuserva jõuame kohta, kus on meie peade kohal kaljumüüris väike pragu ja viimased sadakond meetrit ronime sinnapoole. Kivvi on kaljunaeltega kinnitatud kett ja selle abil saab end väheseid õnarusi mööda üles tõmmata. Lõpuks oleme vaid meetrilaiuses kurus – Col de Riedmattenis (2918 m) – meie retke kõrgeimas punktis. Hingeldame kõvasti ja unustame pilti teha. Kahju – just siit peaks hea ilmaga olema võimalik heita viimane pilk Mont Blanc’i ja Grand Combin’i massiividele ja teisel pool peaks olema esimest korda võimalik märgata tibatillukest Matterhorni tippu. Ilm oli ilus, ehk näinukski. Meie aga hakkama järsku rada pidi laskuma uude orgu – Val d’Arollasse.

Kui Mont Blanc ja Grand Combin on eemalt vaadates üsna lamedate lehmakookide moodi, siis siinsed tipud oma liustikega on ääretult isikupärased ja majesteetlikud. Nende nimed polegi olulised, siin olla ja nende keskel käia on imeline tunne. Taas ilmub tasapisi rohi, siis põõsad, puuladvad. Juba kõnnime keset männimetsa. Käes on keskpäev, jõuame oru tipus oleva linnakese „eelposti“ – tillukesse mõne pingiga söögiputkasse. Teadmata ees ootavast otsustame siin võtta kerge eine – omleti ja kohvi. Üritades istumisajaks oma kella-telefoni laadima panna selgub, et voolu pole. Töö käib priimusel. Aga toit on …. Kaardile vaadates teeme kiire plaani: ööbimispaika Les Haudréres’i läheme mööda kergemat rada. See kulgeb oru põhjas. „Kõvade meeste rada“ läheb kahe kilomeetri kõrgusel piki nõlva ja laskub siis järsult linnakesse. Meil aega küll jaguks, aga tahaks ühe pisut lühema päeva saada, et riideid pesta ja ehk ka hästi magada. Ja tulitavatele põlvedele ning hõõrutud kohtadele puhkust anda. Ja valmistuda järgmise päeva pikaks teeks. Kosutust saanuna laskume edasi. Kuumus tõuseb, oru tipus asuvas ilusas külakeses Arollas näitab avalik termomeeter 30 kraadi. Pead kuklas ümbrust vaadates jalutame allapoole.

Just siis märkame tuttavaid märgiseid – homme hakkab CMUR! See lühend tähistab Cervino-Matterhorn Ultra Race’i - 170 kilomeetrist matkaradadel kulgevat tiiru ümber Matterhorni (mille nimi on itaaliapäraselt Cervino) ja selle sõsarmäetippude. Eelmisel aastal toimus see esimest korda ja olime koos Ruthi ja sõber Pärteliga stardinimekirjas. Aga erinevatel põhjustel jäi meil kõigil lõpuni võistlemata. Nüüd on soe tunne tuttavate lipukeste-lindikestega rada mööda kulgeda. Ja üllatusena märkame veel ühe võistluse tähiseid –oru „oma“ jooksu eri distantsid ja ka e-ratastele mõeldud rada. Tore, uued liikumisviisid rikastavad elu!

Saabumine Les Haudréres on kuidagi liigutav. See külake on murdepunktiks, kus Arolla org hakkab kandma Val D’Hérenes nime – nimelt on oru „tipuks“ Dent d'Hérens’i (4171 m) nimeline mäetipp, mida peetakse üheks Alpide „üksildasemaks“ tipuks – matka- ja tipputõusu rajad jääavad kaugele. Aasta tagasi katkes siin Pärteli võistlus – kuumus, kõrgus ja tehnilised rajad ei lubanud lõpetada. Sel aastal siis justkui sümboolselt jätkame tema teekonda. See on uhke küla kus on lausa kaks paralleelset tänavat. Jalutades olemegi äkki oma hotellikese ees. All on ka baar ja see on ühtlasi hotelli vastuvõtt. Sooritame kähku protseduurid ja teeme enne õhtusööki väikese jalutuskäigu.

Majad on imearmsad, hoovides sajandite vanused aidad-küünid kenasti hoituna alles. Tillukesel platsil kiriku ees on kohalik laat – müügil tavapärane kribu, krabu. Vaatame mängu- ja tarbeasju. Ostaks ju, aga kõike peaks seljas tassima. Tõmmu naine pakub „otse Kreekast“ oliivõli – maitsta saab õlis leotatud saiatükke. Imehea, aga selgitame, et oleme matkamas ja selga lisaraskust ei taha. Just, elavneb tõmmu naine naeratades, te peate proovima iidset kreeka kuivikut, mis andis meie esivanematele jõudu! Maitske! Selgub, et see on vaid rukkijahust (!) kivikõva pätsike, mis oliivõliga maitseb suurepäraselt. Muidugi lahkume ühe pätsikese võrra rikkamana. Aitas kreeklasi maid avastada, aitab ka meil mägesid ületada.

Õhtusöök maitses …. arvake ära, kuidas? Siis vaatame üle ka homse matkaplaani ja see teeb murelikuks. Peaks võimalikult vara startima, siis peaks hakkama saama – siinsed rajad on ju vaevalised. Paludes hommikusööki varasemaks tuua tabab meid meeldiv üllatus. Pole probleemi – paneme kõik valmis, tulge nii vara kui tahate – näete võti on siin. Uskumatult soe tunne on sellist suhtumist kohata.

Ja tuli ka uni. Ei mingit äikest ja norskajaks olin ma ise.

5. päev: Les Haudres’st Zinal’i. 30,2 km, 9h 53min, 2027m tõuse, 1821m laskumisi.

Ärkamine on mõnus, ehkki võimlemine-venitamine on vaevalised. 20 minutiga saame keha nõtkeks. Asjade pakkime läheb nüüd juba loetud minutitega, kergelt niisked rõivad selga ja alla sööma. Võti on seal kus lubatud ja söök üle võlli mõnus ja mitmekesine. Leivaröstimise kõrval on üks mõnusamaid asju ise endale just paras muna keeta. Teen lausa kaks ja naudin. Imelihtne asi aga vähe levinud, miks küll? Energia laetud, astume reipalt rajale, mis muide läheb just hotelli eest. Vastu tuleb hotelli tööle tõttav tuttav tüdruk – vahetame head soovid ja naeratused. Ja algab tõus järgmisele kurule, järgmisse orgu - Col de Torrentile (2916 m), Val de Moiry’sse.

Vaade Weisshornile

Ilmateade ennustas tänaseks äikest ja vihma. Ehkki hommik on imeliselt (tõusva)päikseline, on sünkjaslillad pilved alt orust kerkimas. Rada on kõigist mõeldavatest mõnusaim – lauged serpentiinid keset alpiaasu. Muidugi jalutame läbi lehmakarjade. Kas olete kunagi vaadanud lehmale silma? Milline tarkus, rahu ja sügavus sealt vastu vaatavad? Teel kohtume rada maha märkivate CMUR-lastega. Soovime neile edu ja rühime edasi. Tumelillad pilved jõuavad meieni ja Ruthi palvel tõmbame selga tormiriided, peale keebi. Viimane aeg – kohe tabavadki meid tormi-iilid. Räme raju kestab paarkümmend minutit, siis on taas päike taevas ja keebi all läheb kuumaks. Taas keep kotti ja edasi. Ja nii mitu korda. Kaunid alpirajad viisidki Torrentile’le ja sama kaunid jätkusid ka teisel pool alla minnes. Imeline vaade Lac de Moiry paisjärvele – siingi vesi oluliselt madalamal kui peaks. Laskumine sujus hästi. Muide – „veelgi kõvemate tegijate rada“ viib järve vastastipust üle liustiku ja jõuab siia mööda teist kallast – raske ja mitmeid tunde pikem käik. Jalutame mööda paisutammi, teeme tillukeses söögikohas väikese supipausi ja jätkame tõusuga Corne de Sorebois’ile (2,896 m). Taas mõnusad alpirajad ja rohtu nosivad lehmad. Kurul avastame, et kohe siinsamas on suusaliftid ja võiks alla Zinal’i sõita. Just seda plaanib teha üks inglane, kellega kurul juttu puhume. Tema on teel juba seitsmendat päeva ja kavatseb kogu teekonna läbida kahe nädalaga. Peatume korraks suusaliftide „peajaamas“. Siin on lausa kahekorruseline restoran, mis on hetkel küll tühi. Selle ees on infotahvel, kust saame näha, milline tipp meie ees avaneval panoraamil on Matterhorn. Ja seal ta ongi! Tibatilluke teiste vahel, aga selgelt äratuntava kujuga. Õnnetuseks valgub kohe ette pilv ja pildile jäi tema asukoht „pilve taga“.

Laskume alla, Zinali orgu (allpool nimega Annivers’i org), pikemat teed pidi, mitte mööda järsku „põlvepurustajat“. See tee on küll laugem aga halastab põlvedele. Kaks tundi hiljem oleme suusakuurordis Zinal’is. Siin saame kokku Toomasega, kes liitub meiega kaheks viimaseks päevaks. Pärast tänast „mittetehnilist“ rada oleme homse suhtes lootusrikkad. Õhtusöök üheskoos ja kokkulepe stardiks kell kaheksa. Tuleks vaid hea uni!

6. päev: Zinal’ist Sankt Niklaus’i. 37,5 km, 12h 20min, 2312m tõuse, 2842m laskumisi.

Taas sai pisut korralikumalt magada. Kokku lepitud ajal asume teele. Reipal sammul asume tõusma Col de la Forcletta’le (saksapäraselt Furggilti - 2,874 m). Mõnusad, siledad alpirajad, liiatigi veel kenasti CMUR’i lipukestega ääristatud. Enne kuru on veel pisut tehnilisemat kaljuprügi aga mitte kuigi pikalt. Kurust alates oleme kuni oma retke lõpuni (Walseri)saksakeelsetel aladel. Walserid rändasid Saksamaalt mööda mägiradasid välja 12ndal sajandil ja asustasid mõned orud siinkandis – nii siin kui teisel pool Suurt Ahelikku, itaalias Aosta orus. See kajastub selgelt saksapärastes kohanimedes. Laskume Turtmanntal’i oru tipus asuvasse Gruben’i külakesse ja võtame kohe raja ääres olevas söögikohas kerge eine. Näeme siin poollamaskil üsna kustunud olekuga kolme võistlejat, kes on ilmselt kogu eelneva öö jalul olnud. Ei saagi aru, kas nad on veel võistlemas või juba katkestanud. Näeme ka võistlusrada tähistavate lipukeste ära korjajaid. Kahju, see tekitas nii meeldiva võistlustunde.

Tõus Augstbordpass’ile (2863 m) on alguses kena aga läheb lõpuks üsna raskeks kivikülviks kätte. Ma salamisi lootsin, et ehk teisel pool on kena alpirada. Aga pole. Nii kaugele kui silm ulatub, on vaid kivilahmakad, mida mööda sinka-vonka tasapisi laskuma asume. Jään Toomasest ja Ruthist kogu aeg maha, põlved sunnivad iga sammu ettevaatlikult tegema. Lõpuks jõuame siledale rajale, mis kaunilt piki nõlva mitu kilomeetrit kulgeb. Avanevad imelised vaated Monte Rosa mäemassiivile ja tuttavatele küladele, kus me eelmistel aastatel matkanud oleme. Samuti homme meid ees ootavale rajale. Otse jalge ees on Sankt Niklaus, kuhu ööseks peatuma jääme – ainult et poolteist kilomeetrit madalamal, püstloodis kaljuseina all, tibatillukesed majakesed. Ja kell on juba kuus läbi. Ühe hetkel hargneb rajast kõrvaline haru, mis hakkab järsult alla siksakitama. Poolel teel alla teen mõned hooletud sammud ja need lähevad kalliks maksma. Esmalt parem, siis ka vasem põlv lähevad väga valusaks. Veremaitse suus ja hambaid kokku pigistades sammun allapoole. Ja lõpuks paistavad puude vahelt katused, siis raudtee, siis juba tunnel selle alt läbi. Olemegi päral.

Meie ülimoodne „isetšekkiv“ hotell osutub põrguväravaks, kust infosüsteemiks kehastunud Kerberos meid läbi ei lase. Pärast seinal asuva tahvelarvuti abil kõigi andmete sisestamist ja ülekannete tegemist ilmub sõnum – teie ruum on see-ja-see „saatsime teile koodi võtme saamiseks e-mailile“. Ahastus tuleb peale – me ei saa oma e-mailidele ligi. Kellel telefoniaku tühi, kellel pole nutitelefoni. Lõpuks saab Toomas oma koodi kätte – hetk hiljem ka võtme. Tuletame tema koodist enda oma ja saame samuti võtme. Milline kergendus! Saab kotid seljast, pesta ja puhaste riietega sööma minna. Söögi kõrvale arutame, et ma saan homme mööda tasast orupõhja üksi Zermatti minna, Ruth ja Toomas mingu kahe kilomeetri kõrguselt mööda „õiget rada“. Uni on rahutu.

7. päev: Sankt Niklaus’ist Zermatti. 35,6 km, 11h 52min, 2179m tõuse, 1678m laskumisi.

Hommik on sulnis. Rikkalik hommikusöök söödud asume reipalt teele. Õigupoolest on siin mitu võimalust „Europaweg’ile“ tõusta – nii nimetatakse umbes 40 kilomeetrist 2-2,5 km kõrgusel Mattertali oru idanõlval Grächenist Zermatti kulgevat rada. Peen nimi tuleb eurorahadest (!), mille abil see lummav rada on mõnusamaks-läbitavamaks tehtud – sellest edaspidi. Meie valime „kuldse kesktee“ – tõuseme järgmisest külakesest üles rajale, jättes umbes viis kilomeetrit vahele. Meie Ruthiga oleme seda lõiku mitu korda läbinud.

Hetkel, kus peaksime hüvasti jätma, saab minu seikluslikum pool võitu alahoidlikumast ja lähen koos teistega. Aegalaselt sabas, nad lubavad mind lahkelt vahetevahel järele oodata. Algabki kulg ühel maalilisematest radadest Šveitsis ja ilmselt kogu maailmas. Üles-alla. Rasked-järsud „via ferrata’d“ (kajunaeltega seina külge kinnitatud köied-trossid-ketid) on paljudes kohtades asendatud järskude treppidega, mis on kaljudesse rammitud. Kohati lühemad või pikemad tunnelid. Jupikesed alpiradu ja siis jälle kaljupangad. Ja meie vastas avaneb vaade erinevatele „hornidele“ ehk tippudele, mille „kuningas“ on kõrgeim Weisshorn ja kuninganna Matterhorn, mis alles pärastlõunal end näitab.

Jõuame ühesse vähestest sellel rajal paiknevatest hüttidest – Europahütte’sse. Teeme kerge eine terrassil, millelt avaneb imeline vaade ees ootavale rajale ja kuuleme valju kõminat, pisut kuivema tooniga kui äikesekõmin. Meie silme all rullub lahti ehtne kivilaviin – inimesest suuremad kivilahmakad ühes väiksemate seltsilistega kihutavad-rulluvad koos alla vast nii kilomeeter eemal, suur tolmujutt taga. Sealt läheb meie rada, sõnab Toomas mõtlikult. Ehk oli see rippsilla alla jäävas orukeses, mõtlen ma valju häälega. No näeme varsti. Veel mõned sinka-vonkalised tiirud ja jõuame Charles Kuonen’i rippsillale, mis on 494 m pikk. Just, kaugele selle alla need kivid kihutasidki ja silla vajadus on meile nüüd hulka selgem. Hulk aastaid oli see maailma pikim jalakäijate rippsild, kuni hiinlased sutsu pikemaga maha said. Nimi pärineb suursponsorilt. Silla ületamine on omaette tegu – tuleb hoida vahet, mitte kokku põrgata vastutulijatega. Meeldejääv elamus.

Pikk rippsild matkarajal

Ja varsti avanebki esimene vaade Matterhornile – nüüd juba suurele ja tõepoolest majesteetlikule hivihiiglasele. Veel kord või kaks taandub ta orunõlvade taha, et siis juba lõplikult meiega olla. Eelmistest kordadest oli mul meeles, et see polnud väga „tehniline“ rada. Nüüd saan aru, et tegelikult on lugu vastupidi. Siledaid alpiradu on vaid üksikuid lõigukesi. Pärast Täshalp’i külakest (see tähendab „ülal Täsh“, sest all orupõhjas on „päris“ Täsh - viimane külake enne Zermatti – vaikuse linna, kus sisepõlemismootorid on juba paarkümmend aastat keelatud. Nii on Täsh’is suur parkimismaja ja parklad, kuhu suusarahvas saab oma autod jätta, et rongiga edasi sõita) näeme ka Zermatti – oma retke sihtpunkti. Ja meid tabab üllatus – oleme siin Ruthiga mõlemad käinud ja mäletame selgelt, et üsna kena alpirada laskus Zermatti, vaid pisukeste järskude-konarlike lõikudena. Mida me aga ilmselt ei mõelnud, on see, et radu on mitmeid ja ju meid otsemat teed alla juhatati. Nüüd me aga muudkui tõuseme ja tõuseme – üsna konarlikke ja järske radasid pidi. Ja siis, juba Zermatti kohal olles tuleb järsk langus. Kui seni veel sain kenasti hakkama, siis see langus toob pisarad silma. Päike loojub, õhk on sume. Ruth ja Toomas ootavad mind ühel hargnemiskohal, kus on valida – asfalttee 1:20min või otse alla matkarada 40 min. Muidugi asfalt – nõuavad põlved. Eks teised jäänud siis ka nõusse.

Ja me astume allapoole. Mingil hetkel saan kehahoiu kuidagi lõdvaks ja saan koos teistega ilma valuta laskuda kuni jõuamegi Zermatti servale. Nüüd tulevad trepid ja ühtäkki on mu lõtvus kadunud. Väike otsing Zermattis – ta polegi enam nii väike – ja hotell on leitud. Uskumatu südamlikkus vastuvõtus – küsitakse mis nimi ja ulatatakse ümbrik sõnades „Me ootasime teid! Ärge hakake vaeva nägema – hommikul õiendame formaalsused – võtke võti ja see ümbrik, siin on kõik vajalik kirjas!“ Aaah! Nad ju teavad, mida me ootame – dušši, puhtad riideid ja sööki!

Ja ongi hootruut tehtud. Õhtusöögil arutame möödunud päevi. Toomas on läinud nagu nuga läbi või – ei ühtki häda, vaid kahetsus, et ei teinud kaasa kogu retke. Ruthil on parem sääre „luupealne“ tume, turses ja valus – laskumiste pidurdamisest tekkinud luuümbriste ülekoormus. Natuke on siin ka minu süüd – nimelt kui ta saanuks pidurdamata allamäge joosta siis võib-olla poleks tekkinud. Mul on põled valusad ja mõned varbad hõõrdunud. Ja viimasel päeval – huuled puha puruks! Vana tuntud häda – kuiv õhk ja päike lõhub huuled, abiks on lihtne „UV huulepulk“ mida teised kasutasid ja „tõeline mees“ – mina - mitte.

Aga meeleolu on ülev. Me tuleme siia veel tagasi!

Hommikul saame magada, enne rongi pisut šopata - Zermatt on üsna rikkalik asjalike spordi ja brändipoodide poolest - ja lihtsalt olla. Hommikust peale sajab ladinal. Kohati kõmistab äikest. Jess! Saime just õigel hetkel oma retke tehtud! Õnnelik olemine!

Kokkuvõttes

Läbisime 212,7 km, täieliku Haute Route’i sisse jäi 24 km „auk“ Commeire’st Fionnay’ni – küll me selle ka varem-või-hiljem „ära teeme“. Moraal? Jah, kuulus hoot-ruut on innukale rühkijale seitsme päevaga tehtav. Kes tahab, võib proovida kuuega, viiega? Profid peaks suutma kas ühe jutiga või ühe ööbimisega. Aga siis jagub tähelepanu vaid jalgade ette.

Kes nüüd „valude ja vaevade“ loetelu lõksu langes vaadaku algusesse – ma ei korranud ülemäära palju „imelisi vaateid“. Sest kõik need tunnid-päevad olid selle sees. Olla kõige selle keskel on… energiat laadiv? Teraapiline? Võimestav? Meditatiivne? Lummav? Elutahet andev? Kõik sobib.