Kirjutamine on hea, sest see sunnib sind tehtut mõtestama ja juhuslikkuses loogikat otsima. Paned aja korraks seisma ja heidad pilgu hetkedele, mis on lootusetult kadunud.

Aktiivsportlastel täidab seda rolli treeningpäevik, minu puhul paberile saanud laused. Mõni aasta tagasi raamatut „Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks“ kirjutades olin ka oma kohvipaksu alustassile sunnitud valama ja tehtust selgust otsima. Nägin, et olin kogunud vigastusi rohkem, kui tahaks. Plantaarfastsiit. Hamstring syndroma. Jooksja põlv. Valu siin ja valu seal. Eks 15 aasta jooksul kogunebki nii mõndagi, ka valu ja vigastusi.

Otsustasin endale selged piirid seada. Nädalas üle 42 kilomeetri ei jookse. Kuus üle ühe maratoni ei jookse. Ei tahtnud enam vigastuspause ning nägin, et minu keha lihtsalt üle 40-45 kilomeetri nädalas vastu ei pea. Varem või hiljem koputab ikka mõni ootamatu külaline uksele.

Pidasin mõne imetillukese erandiga enda poolt kehtestatud piirangutest kinni. Samal ajal avastasin enda jaoks triatloni, mis võimaldas piirangutest mööda hiilida. Liikumine ei pea ju alati olema jooksmine. Ka ujumine on liikumine. Rattaga sõitmine on liikumine. Kõndimine on liikumine. Jooksmise asendamine teiste liikumisviisidega, peaasjalikult ujumisega, andis ootamatu tulemuse. Rekordid langesid nii poolmaratonis kui maratonis, viimane rekord viis koguni Bostonisse jooksma, mis oli nii ebareaalne, et sellest ei julgenud unistadagi.

Ainuke pipratera selles brownie’s oli mullu jaanuaris libedaga kukkumine. Jää tõmbas jalad alt ja kube venitati kaks korda tavapärasest laiemaks. Tasa ja targu naasin jooksmise juurde, valu kadus ja ootamatud rekordid tõid näole uuesti naeratuse.

Kuniks valu naasis.

Mullu novembris. 10 kuud peale kukkumist.

Valu on üks vastik tegelane, sest sa ei saa kunagi päris täpselt aru, kust ta alguse saab. Kord siin ja kord seal. Kiirgab kord mööda jalga allapoole ja siis jääb istmiku alla pidama. Lähed ortopeedi juurde ja näitad näpuga: „Näe, siit on valus.“ Järgmine päev on hoopis sealt valus. Vahel on valust hullemgi hirm ja teadmatus, sest valu ei ole ju konkreetne tegelane, vaid selline ebamäärane Tölpa, otsekui õhtuste uudiste ilmaprognoos. „Vahelduv pilvitus, kohati hoovihma ja aeg-ajalt ka päikest.“ Proovid tungida valu hingeellu ja mõista, millele ta immuunne on, kuid saad lõpuks aru, et kord ei meeldi valule üks asi ja siis jällegi teine asi. Ühist keelt lihtsalt ei leia.

Proovisin küll leida. Tegin harjutusi. Igapäevaselt. Jooksin vähem. Veel vähem. Rattasõidu võtsin täiega treeningplaanist välja. Tegin isegi kuu aja pikkuse treeningpausi. Jaanuaris.

Hoovihmad jäidki vähemaks ja jooksmine sujus. Käisin ära Bostoni maratonil. Valu oli vait ja häbenes end kuni 35nda kilomeetrini. Alles siis hakkas sosistama ja sisistama.

Käisin seejärel ka Vändra maratonil. Valu jäi ilmselt Bostoni lennukist maha, sest Vändras me ei kohtunud. Ja noh ausalt, kui sinu nimi oleks Reie Tagakülje Kõõluse Tendinopaatia, siis mina sind ka lennukisse ei laseks.

Mõni päev peale Vändra 50ndat maratoni julgesin taas kord sadulasse istuda. Tunnike istusin ja kohtusime jälle. „Tšau, sina ka siin! Saadeti järgi või? Persse!“

Ma ei ole nõus valuga liikuma. Ei ole veel nii vana. 51 ju alles.

Kuus kuud võin igapäevaselt harjutusi teha, kuid seitsmendat kuud enam ei jõua. Lihtsalt, karikas on täis ja ajab üle ääre.

Kui triatlonist saab duatlon ja võlust valu, siis jääb üle ainult üks võimalus. Tõsta plaanid riiulisse ja teha paus. Tänavune ironman jääb minu jaoks ära. See on ainuvõimalik otsus. Ei ole mõtet endale valetada ja keha narrima minna. Lühemad triatlonid jäävad ka ära. Kõik maikuised ja juunikuised võistlused ka. Juulikuised? Vaatame seda juulit veel. Võib olla teen Väikese väina ujumise kaasa. Võib olla julgen juulikuus sadulasse istuda. Võib olla hakkan hoopis laskesuusatajaks. Või nahakunstnikuks.

Ent kõige hullem on see, et ma ei saa aru, mida ma valesti tegin. Sedasi ei saa ju ennastki süüdistada.