Kuna minu ema elab Austrias, Šveitsi piiri lähistel, siis on see suurepärane “baaslaagri” asukoht nii mõnelegi jooksuvõistlusele. 2012 näiteks jooksime koos abikaasaga Swissalpine K42 distantsi, mis juhuslikult oli minu esimene maraton üldse. 2013.a sügisel jooksin Sparkasse 3-Laender Marathonil, kus maratoni distants läbib kolme riiki. Tore on siiani sellist fakti välja tuues inimesi segadusse ajada. 

Swissalpine oli väga vinge elamus ja tahtsime seal uuenenud distantsil end veelkord proovile panna, aga laste spordilaagrid sundisid reisiplaanides korrektuure tegema. Sättisime end Austriasse ajaks, kui pidi toimuma Silvrettarun 3000. Number võistluse nimes tähendab raja maksimumkõrgust merepinnast. Täpsemalt 2974 m, tõusumeetreid 1814 m. Minu teada peaks see olema Euroopa kõrgeim maraton läbitava maksimumkõrguse, mitte tõusumeetrite poolest. Otsustamiseks kaua aega ei kulunud. Kui mägedesse minna, siis tuleb ikka mägedesse jooksma ka minna. Mingit isiklikku rekordit sealt püüda muidugi ei ole. Taolisel rajal on meil abikaasaga läinud lauskmaa maratonidega võrreldes ligi poolteist tundi kauem. Samas pole tegu ka mingi ekstreemspordivõistlusega, kus on nõutav tervisetõend, isiklik ohutusvarustus ja hädapärane toidumoon. Tegemist on ikkagi täiesti tavalise maratoniga, kui mitte arvestada kõrgust ja tõusumeetreid. Ainus asi, mida nõuti, oli spordi kattega tervisekindlustus. Meile selline variant sobis. Seda enam, et ees ootas umbes 300 meetrit kõrgema tipu vallutus kui Swissalpinel.

Jõudsime Austriasse neli päeva varem. Elasime 400 meetrit merepinnast, nii et mingit kõrgusega aklimatiseerumist ei toimunud. Samuti mitte temperatuuriga aklimatiseerumist, sest meie saabumisega saabus piirkonda külmalaine. 30 kraadine õhk asendus pea poole jahedamaga ja neli hinnalist puhkepäeva sadas hoovihma. Mäetipud olid kõik pilves ja teadsime, et üleval sajab lund. Teatavasti langeb temperatuur ühe kraadi iga 100 kõrgusemeetri kohta, mis teeb 3000 meetri peale nii -10 C

Õnneks saatsid võistluse korraldajad operatiivselt infot ilmaolude ja raja seisukorra kohta. Viimaseks jäi info, et kuna kaks päeva enne starti sadas ööga kõige kõrgemas tipus 50 cm lund juurde, siis ohutuse kaalutlustel tuuakse kõige raskem distants allapoole, 2686 m ja lühendatakse 37.9 km peale. Ka tõusumeetreid vähenes 1727 meetrile.

Kui 2012 Swissalpinel oli juulikuine lumi meiesugustele lauskmaa inimestele kui suur eksootika, siis seekord lubati seda väljade viisi. Ma küll juba mainisin, et mingit lisavarustust võistlusele kaasa polnud vaja võtta, siis erandolukorras soovitati ikkagi sooje riideid, sobilikke jalanõusid, kindlasti päikeseprille, sest värske lumi ja päike võivad tekitada silmakahjustusi ja päikesekreemi. Meie ju plaanisime minna mägedesse eksootilist lund nautima ja meile ei tulnud pähegi sooje jooksuriideid kodust kaasa võtta. Läksime siis uut varustust hankima. Abikaasale ostsime Salomon Speedcross 3 maastikujooksu tossud ja kokkupakitavad Salomoni üliõhukesed tuulejoped. Laenasime seljakoti ja päikeseprillid ning olime stardiks valmis. Vaimselt aga mitte.

Reede pealelõunal pidime sõitma Galtüri, kus olid lastejooksud, pastaparty ja võistluseelne infotund. Nagu muid muresid poleks olnud, oli auto aku kaputt, nagu sealmail öeldi. Paraku uut osta polnud aega. Hankisime “krokodillid” ja jäime lootma, et heade inimeste või kaldus teede abil saame me ka edasipidigi auto käima. Saimegi.

Lastejooksud olid uhked. Lapsed said €5 eest kiibiga rinnanumbri, toidu- ja joogitalongi. Kuigi distants oli tervelt 1 km ja väikeste tõusudega, siis boonuseks kutsuti kõik nimepidi starti ja lõpus lavale, kus said lisaks veel omajagu nänni. Lapsed olid väga uhked selle üle. Oli neilgi nagu esimene päris võistlus.

Sõime meiegi oma hiiglaslikud pastaportsud ning valisime kolme erinevat sorti alkoholivaba õlle seast meelepärase (kunas küll Tallinna maratonil asendatakse alati palju poleemikat tekitav alkoholiga õlu alkoholivaba vastu?) Kuigi rõhutati pidevalt, et võistlejaid on 25 eri riigist, käis jutt ikka saksa keeles ja mingit raja briifingut küll ei täheldanud.

Saatsime lapsed tagasi vanaema juurde ja sõitsime Iscghl nimelisse asulasse, kust hommikul 7:30 pidi antama start korraga raskele ja keskmisele jooksule. Ilm oli endiselt jahe, kuid vähemalt ei sadanud enam. Ilmaennustus lubas stardipaika +4 C, mis laias laastus arvutades tähendas kõige kõrgemas tipus vähemalt -10 kraadist temperatuuri. Helistasid murelikud vanemad, kes tegid vägagi otseseid vihjeid, et me homme ei stardiks. Mõtlesin korra isegi, et kas seda kõike on tõesti vaja? Teisalt olime tulnud juba piisavalt kaugelt ja oodanud seda starti, et nüüd loobuda. Mõtlesime, et vaatame, kuidas teised on riides ja kuidas teised teevad, teeme samamoodi ja saame vähemalt kogemuse võrra rikkamaks isegi siis, kui mingi hetk otsa ringi pöörame. Võtsime kaasa ka seljakoti, kuhu ladustada üleliigseid riideid, geelid, prillid, päikesekreemi, telefoni ja abikaasa tuliuued jooksutossud, mida ta vaid korra proovinuna ei julgenud terve distantsi jooksul kasutada. Kordamööda kandes, ei olnudki sellest suurt tüli. 

Stardis me oma rõõmuks mingeid kubujusse ei näinudki. Mõni oli isegi tavaliste jooksutossudega stardis. Mõeldud-tehtud, et vaatame kuidas teised ees, siis ajasime ka kohe pikad püksid pealt maha ja andsime pakihoidu.

Juba varsti peale starti enam joosta ei olnud võimalik. Rada keerutas pika sirge järel pikk sirge üles mäkke. Abikaasa, kes siinmail ilusti päkkadel jookseb, olid säärelihased peagi krampis. Eks sai ikka ka joosta vahepeal, aga rajaprofiil oli suht must-valge: pool teed ülesmäge, teine pool allamäge. Peagi jäid elumajad seljataha ja maastik asendus karjamaadega, kus ergutajateks oli karjade viisi lehmi, alpikellad kaelas kõlisemas. Kohati oli vaja lausa lehmade ja hobuste vahel läbi joosta ja vältida nende tekitatud “miinivälju”.  

Seal enam serpentiine ei olnud ja ma hakkasin juba ootama, kuidas siis see õige tõus välja näeb. Nagu pildilt näha, on tuulejakid ja kindad juba kotti pakitud. Päeva päästis päike, mis on kõrgemal intensiivsem ja soojendas õhu mõnusalt soojaks, nii et kardetud miinuskraade ei olnud kusagil.

Teeninduspunktid olid igati tasemel. Valik oli rikkalik ja oleks tahtnud meeleldi uusi asju proovida, aga igaks-juhuks me ei hakanud nendega eksperimenteerima. Ainus asi, et jook oli topsis nii külmaks läinud, et hambad tahtsid suust välja kukkuda. Võtsime selle asemele kahepeale pudeli näppu. Käesoojus soojendas jooki ja oli hea tasapisi rüübata.

Ja sellest teeninduspunktist, umbes 15 kilomeetril algaski tõeline tõus. Rohkem kui pool tundi lihtsalt mööda siksakki üles rassimist, kuni 2686 meetrile välja. Seal oli ka kõige hõredam õhk, aga kuna üles oli nagunii üks lõputu rassimine, mis hingeldama ajas, siis ei saagi nagu öelda, et hõre õhk oleks raskusi tekitanud. Võiks öelda, et oli lihtsamgi, kui pikad-pikad lauged tõusud kus tahaks nagu joosta, aga ei jaksa ka.

Püsisime kohalikega ilusti ka tempos. Vaated läksid iga sammuga üha ägedamaks, aga ringi vaadata polnud mahti. Rada oli kitsas ja konarlik ning läks üha porisemaks. Kohati oli näha, et rada oli labidaga lahti kühveldatud.

Peale kõige kõrgema koha läbimist ootas nõlva põhjaküljel hoopis teistmoodi vaatepilt. Seal olidki need lubatud lumeväljad, kust oleks saanud suuskadega alla kihutada. Meil suuski kaasas ei olnud, küll aga abikaasa Speedcrossid. Šlikkidega alla tulla oleks olnud väga libe.

Jätkasime siit mõlemad Speedcrossidega, mis pidasid suurepäraselt ja olid jalas väga mugavad. Mäest alla oli paras parkuurimine, aga veidral kombel olime teistest palju kiiremad. Mõtlesin korra, et võibolla lihtsalt rumalad, kes ei osanud ohte karta. Sealt alates saime ühest naisterahvast pidevalt laskumistel mööda, kui tema jaksas tõusud väikestel sammudel üles sörkida.

Kui jõudsime jälle karjamaade ja varsti ka majade tasemele tegi rada veel mitu ränka tõusu, et saada raskele rajale lubatud tõusumeetrid ikka täis. See oli juba liig mis liig. Õnneks keegi ei vaadanud imelikult, kui ka väiksemgi tõus kõndima võttis.

Üks tore teeninduspunkt oli mehitatud vaid lastega.  

Ning lõpuks tuli ka päästev finish. Oli tõesti hea meel, et see lõpuks sai otsa. Eelnev pinge ja tõusud olid teinud oma töö. Tubli töö.

Lõpuaegu ma siia kirja ei panegi, sest need ei ütle midagi, kui ise seda rada läbi teinud ei ole. Pealegi oli see rada plaan b, mida võibolla kunagi enam ei joostagi. 

Super aga see, et abikaasa sai oma vanuseklassis 2. koha, naiste 6. koha. Tema vanuseklassi võitja ja üldarvestuses võitja olid järgmistest naistest ligi tunnikese kiiremad, justkui teisest klassist.

Ei saa väita, et olime hullud, et sellise mägimaratoni ette võtsime. Osavõtjate nimekirju uurides, vanuseklassi suurenedes osalejate arv samuti suurenes. Nii et pigem jooksid seal juba kogenumad jooksjad. Ilm mägedes on küll heitlik, aga võiksin Silvrettarun 3000 ja ka Swissalpine maratone soovitada kõigile, kes lauskmaa maratoni vähemalt nelja tunniga läbi jooksevad. Neil võistlustel ei pea ja ei saagi joosta isiklikku rekordit, vaid see on hea võimalus nautida võimsaid mägesid ja lummavaid vaateid. Rada ja teenindus on ettevalmistatud, ole vaid mees ja võta see seiklus ette.