„Tere Heiki,

Mul oleks sulle häid uudiseid - ma nimelt tahaks sind ikkagi saada Eesmärgiks Tallinna maraton tiimi! Mis sa arvad, kas sa oleks valmis olema üks kuuest jooksjast?“

Sellise sisuga e-kiri saabus minu postkasti umbes 3 kuud tagasi. Pean tunnistama, et üksinda toas sai sooritatud ka väike võidutantsu rituaal, kuid nüüd oli vaja langetada otsus. Kiire kalkulatsioon peas ja jaatav vastus koos kolme veretilgaga läks teele.

Kiire tagasivaade ülehelikiirusel möödunud kolmele kuule.

Märtsi alguses sai läbitud arstlik komisjon. Harrastaja kohta ütleksin, et täiesti tublid keskmised tulemused ning sama kinnitas ka kokkuvõtvalt arsti. Kaasa sain vaid väikese soovituse „ärge unustage piisavas koguses vett tarbida kuna tegemist on ikkagi vastupidavusalaga“. Roheline tuli olemas ning nüüd sai edasi keskenduda treeningplaani täitmisele ja ühistreeningutele.

Ühistreeninguid on hetkeks toimunud juba kaks. Esimeses saime ülevaate õigemast ja ökonoomsemast jooksutehnikast, mille viis läbi Taivo Püi. Milliseid harjutusi enda kavadesse sisse tuua, jalgade töö ja minu lemmikuks (ning ka suurimaks katsumuseks) kujunenud õige kätetöö. Viimast tuletan endale igas trennis meelde. Teises kollektiivses liigutamises andis Toomas Tarm ülevaate fartlekist. Mida see endast kujutab, mis on selle eesmärk ja miks seda kasutatakse. Lähemalt saab sellest lugeda Marathon100 lehelt

(https://marathon100.com/uudised/vaata/fartlek-tallinna-maratoniks-valmistuvad-jooksjad-proovisid-jargi )

Treeningplaan nägi ette ka natukene kiiremaid liigutusi startide näol. Selleks sai välja valitud Rabajooks, Kindral Tõnissoni jooks ja Viljandi järvejooks. Rabajooks oli minu esimene start peale pikemat pausi ja arhiivide järgi oli viimane start 2014 aastal. Seega tundus tulevat väga raske jooks. Tulemuseks kella järgi 22.59, millega võib igati rahule jääda. Järgmisena tõmbasin numbri selga Kindral Tõnissoni jooksul, kus 7,5km rajal tekkis vahepeal tunne, et unustasin vist suusad maha. Võisteldud sai väga rasketes (libedates) oludes, kuid nurisemiseks pole põhjust, sest rada on kõikidele võistlejatele sama. Tasu 7,5km ringi läbimiseks oli 28.53. Arvestades olusid ja raja raskust võib taas au ja kiitust avaldada treener Einarile, kes mulle plaane on koostanud. Järgmisena olin vägikaigast vedamas kevadpühal (1.mai) Viljandis. Millest kujunes tõeline katsumus, sest sai natukene liiga optimistlikult alustatud ning 6-7 kilomeeter möödusid väga vaevaliselt. Kuid mingil hetkel tundsin, et eluvaim tuli tagasi sisse ja leidsin taas enda rütmi. Lõpptulemus 46.11 ja 93. koht.

Sellihe rada ootas jooksjaid aprillikuisel Kindrali jooksul.

Kõige selle hirmsa treenimise ja võistlemise käigus ei tasu ära unustada muidugi inimesi, kes on meie ümber ning toetavad nõu ja jõuga. Suured tänusõnad kindlasti treener Einarile, kellelt saan juhiseid. Nike-ile, kes andis jalakatted, et me hoiaks enda suurima vara eest hoolt (keha ja antud juhul täpsemalt siis jalgade eest). CEP-i kompressioonpõlvikute, Marathon100 võimaluse eest osaleda sellises projektis ja enda suurimaid toetajaid (ema, isa, õdesid ja sõpru).

Pealkirja tähendus sitrep - situation report ehk olukorra aruanne.

Kohtumiseni rajal!

Heiki valmistub Tallinna maratonil läbima elu kiireimat 42,2 km ning teda juhendavad Jooksupartneri treenerid.