Miks küll peaks kirjutama sõjaõudustest koos jooksumuljetega? Sest teisiti ei saa. Vähemalt veel ei saa. Ja sellest järgnev jutt pajatabki.

Hoolimata kõigist hoiatustest tuli sõda ka mulle ootamatult. Hommikutoimetuste kõrvale raadio mängima pannes kangestusin – Puutini jälgid põhjendused, teated raketirünnakutest, tankidest, purustustest – see kõik oli justkui halb unenägu. Järgnevad kaks päeva ei suutnud ma midagi mõistlikku teha. Lugesin ikka ja jälle üle nappe uudiseid sõjast, helistasin tuttavatele, vaatasin telekast ühtesid ja samu kaadreid. Ängistus oli suur. Teha polnud midagi.

Siis hakkasid tulema teated sõjapõgenikest. Algasid esimesed korjandused, tekkis mingigi võimalus aidata. Ikkagi tundus sellest kõigest kuidagi vähe olevat. Ühel hetkel ilmus Marathon100-sse teade virtuaaljooksust Ukraina heaks ja kohe oli selge, et see on midagi mulle. Võimalus teha üheaegselt midagi nii ukrainlaste heaks ja iseenda ängi leevenduseks. Annetades ja ennast tühjaks joostes. Ja kõige muu kõrval ka ennast ette valmistades kevadiseks Karhunkierrose ultrajooksuks.

Korraldaja sõnutsi tuli talle palju soove selle korraldamiseks ja osalejate määr sai täis lühikese ajaga. Üsna viimaste hulgas sain ennast registreeritud. Kaks nädalat ja kaks päeva pärast sõja algust panin seljakoti veepõiega selga, kõrvaklapid pähe, raadio käima ja asusin aeglaselt sörkima. Vastu päikest pool maratoni ja siis tagasi koju. Saatjaks muusika, täistunnil mitterõõmustavad uudised ja siis kaks jutusaadet järjest – „vihkamise tunid“ kui kasutada Orwelli tuntud väljendit romaanist „1984“. Vihkan minagi koos saates osalejatega. Neid teateid, sõda, selle algatajaid. Koju jõudes on pisut kergem tunne, väsimus pehmendab ülekeevaid emotsioone. Homme jälle!

Nii lähevadki mu järgmised nädalavahetused maratonisörgi ja uudiste kuulamise tähe all, nädala sees taastudes. Et siis taas pikale sörgile minna. Nii kujuneski mu „jooksust Ukraina heaks“ kuus maratoni.

L: 12 märts 42,3 - 5:47:59

P:13  märts 42,3 - 5:45:18 

L: 19 märts 50,0 (42,3 vaheaeg - 5:46:37)

P:20  märts 42,3 - 6:01:23

L: 26 märts 42,3 - 5:54:50

P: 3. aprill 42,3 - 5:57:01

Selle aja jooksul juhtus paljugi. Muutusid uudised – ilmusid julgustavad kirjutajad-blogijad Taro ja Kalmus. Analüütilised lood militaarekspertidelt. Sõjalised terminid said mullegi tuttavaks – relvatüübid nagu swichblade ja Stinger. Taktikalised nüansid – logistika, tõrje ja ründelahingud, ründaja ja kaitsja moraal. Ukraina kaart saab üdini selgeks. Ilmuvad üha jäledamad teated sõja- ja inimsuse vastastest kuritegudest.

Muutus loodus – alguses tuli joosta jääl ja lumel. Nüüd põllud mustavad ja pungad on puhkemas. Teede lagunemine ja pungade puhkemine on nüüd saanud militaarse sisu. Rasputitsa on läinud ja zeljonka on tulekul.

Muutun ka ma ise. Jäigemaks ja resoluutsemaks. Kättemaksuhimulisemaks. Just selliseks sõda meid muudabki. Olen oma igapäevasesse menüüsse lisanud peki ja borši, tulekul on Kiievi kotletid ja kapsarullid. Ja mul on kindal plaan minna „ukrainlastele külla kohe kui sõda läbi saab“ – sest meiegi perel on mitmel pool Ukrainas sõpru.

Just sellised ongi heategevusjooksud, inglise keeles „Charity Run“id. Nad pakuvad võimaluse teha ühtaegu midagi head nii abivajajatele kui kaasaelajatele. Ühtedele usaldusväärne annetus, teistele võimalus oma ängiga paremini toime tulla. Välise märgina saab sobivat sõnumit levitada särgi, peapaela või sotsiaalmeediapostitusega. Selliseid jookse on väga vaja – tehtagu neid vaid väärikalt ja ausalt. Paljudel meist on lähedastel raske haigus – vähk, altzhaimer või muu dementsus, ALS, PLS, PMA või mõni muu. Kaasaelamine, osalemine ja aitamine sobivad jooksuürituse mõttega hästi kokku.

Lõpetuseks olgu siis siia lõppu pandud asjakohane laul – sest paljud meist kuulavad joostes muusikat. Selleks on Johnny Cash'i esituses "God's Gonna Cut You Down". See on Cash'ilikult võimas, pigem isegi nagu loits või mana. Lühidalt kokku võttes on laulu sõnum lihtne - Jumala karistuse eest ei pääse. Omal kombel naiivne ja samas liigutav on selle kaljukindel tõestus laulus: "But as sure as God made black and white //  What's done in the dark will be brought to the light -  Aga nii kindlalt kui Jumal lõi mustad ja valged  //  Mis on tehtud pimedas, see tuleb valguse kätte" 

Sellel laulul on pikk ajalugu - põhimõtteliselt on tegu "Ameerika rahvalauluga", ilmselt mustade looming. Esimest korda salvestati (nagu wiki ütleb) 1937 ja pärast seda kümneid kordi nii gospeli, roki, popi, alternatiivroki ja elektroonilise muusika töötluses paljude erinevate pealkirjade all (näiteks "Run On"). Esitajate loetelust olid mulle tuntud "kuningas" Elvis Presley, Tom Jones ja Moby.

Ka Johnny Cash'i esituse ja video loomise lugu on liigutav. Ta salvestas selle loo 2003. Pisut enne oma surma. Tema esitus on väga erinev kõigist teistest oma äärmise tõsiduse poolest ja justkui kaljukindla veendumuse tõttu oma sõnumi tõesuses - või vähemalt tundub see nii mulle.

Video tehti kolm aastat peale ta surma, 2006. See on mustvalge lühikeste klippide rodu, kus vahelduvad mustad ja valged inimesed poseerivad oma erinevates toimingutes. Ja need inimesed on kõikvõimalikud muusika ja filmimaalima kuulsused - kui õigesti lugesin, siis oli neid 39.  Ise tundsin ära Bono, Sheryl Crow, Johnny Deppi, Whoopi Goldbergi, Kate Mossi, Iggy Popi, Keith Richardsi, Patti Smithi, Sharon Stone, Justin Timberlake ja Owen Wilsoni. Ja nad kõigist õhkub usku laulu sõnumisse! Video allservas jooksevad ka sõnad.

Aga vaadake ise.

Mart Einasto