Kuigi Merike Merilain väidab tõsimeeli, et suvine kuumus lahkub nädalavahetusel Eestist pikemaks ajaks, siis jooksumehena olen ma veendunud, et hiljemalt järgmiseks eestimaiseks maratoniks ehk Pärnumaa Võidupüha maratoniks on suvekuumus taas tagasi.  Maikuine Riia maraton oli juba tõsine katsumus kõikidele jooksjatele ning nädalavahetuse Hiiumaa maraton seadis soojalati veelgi kõrgemale ehk mida aeg edasi, seda soemaks läheb.  Ning suvi algab ju alles siis kui linnapea suve alguse lindi telekaamerate ees läbi lõikab ehk siis alles paari nädala pärast.

Vaataks siis veel korra palavusele otsa iseenda kogemustele ning Riia ja Hiiumaa maratoni tulemustele tuginedes. 

Riias oli maratoni stardihetkel (kell 8.30) ametlikel andmetel temperatuur 23 kraadi. Keskpäevaks näitas kraadiklaas juba 26 kraadi ning sinna kanti ta paariks järgmiseks tunniks pidama jäigi.  Ka aasta varem oli Riias ilm suviselt soe – stardis 19 kraadi, maksimum 22-23 kraadi.  Kolme-neljakraadine erinevus temperatuuris mõjutas loomulikult ka jooksukiirust – 2012 oli Riias keskmiseks lõpuajaks 4:03:35, sel aastal 4:10:25 ehk maratoni joosti keskmiselt seitse minutit aeglasemalt.

Minu enda esimene suvekuumuses jooksmise kogemus pärineb 9. juunist 2007.a. Stockholmist. Aasta varem ehk 2006.a augustis olin Helsinkis jooksnud oma esimese maratoni lõpetades ajaga 4:27:45.  Esimene maraton ei toonud mulle oodatud rahuldust ning otsustasin sügistalve korralikult trenni teha ja Rootsi pealinnas oma rekordi üle joosta.   9 kuud ja 1956 kilomeetrit hiljem olin Stockholmis täis enesekindlust stardis, kuid kohal oli ka kuumalaine – hommikul kell 9 näitas kraadiklaas juba 28 kraadi.  Stockholmis teadupärast antakse maratoni start keset päeva, mil päike seniidis ning varjulisi kohti annab otsida. 

Kuid kogenud jooksjana – olin ju juba aasta aega trenni teinud – ei lasknud ma palavusest ennast häirida . . . Mis tähendab, et on palav? Mulle ei tähenda see ju midagi! Tollal polnud kahjuks olemas ka veel Marathon100 veebilehte ega sealset artiklit Kuidas mõjutab maratoni jooksmist ilus soe ilm.

Esimesed viis kilomeetrit läbisin 28:45-ga ehk keskmiselt 5:45 min/km, mis lubas lõpuajaks ca 4 tundi. Järgmisel viiel kilomeetril tempo küll mõnevõrra kukkus, kuid vaheaeg 58:30 oli veel täitsa OK.  Pulss püsis samuti suviselt kõrge – tolleks hetkeks oli keskmine pulss 176-177, kuid viieteistkümnendaks kilomeetriks näitas pulsikell juba 180-181.  Raske küll oli, kuid kuna sügisesel Rabajooksul oli keskmine pulss 191 ja maksimum 207, siis ei lasknud sellest ennast häirida. Sinna kanti – 175-180 – pulss järgmisel kümnel-viieteistkümnel kilomeetril ka jäi.  Püüdsin kramplikult kinni hoida tempost – poole tunniga viis km, sest ei saanud ju lubada lõpetamist plaanitust nõrgema tulemusega.  29-ndaks kilomeetriks aga olid kepsud all täitsa pehmed ja jaks otsas ning olin sunnitud jooksu pooleli jätma.  Istusin nukralt metroo peale, sõitsin finishisse ja sain kätte oma Stockholmi maratoni lõpetaja särgi. . . See oli minu esimene maraton, mille ma katkestasin ja ka viimane.  Kuna oma vigadest ju õpitakse, siis vähemalt mina sain ühe õppetunni võrra targemaks -- sooja ilmaga pole mõtetki isiklikku rekordit joosta ega miskit tempot üles kruvida, pigem naudi aeglast jooksu ja maratonist saadavat emotsiooni.

Ent mida näitasid Riia maratoni tulemused veel? Võtsin välja ka sealsete lõpetajate poolmaratoni vaheajad.  Kuna valdav osa jooksjatest on lätlased, siis iseloomustavad need numbrid eeskätt sealseid jooksjaid, kuid ilmselt ka eestlasi, soomlasi, jt. Kui maratoni jooksmise parimaks strateegiaks on nn. Negative split ehk teise poole jooksmine esimesest kiiremini või siis kogu distantsi jooksul sama tempo hoidmine, siis Riia maratoni kohta võib öelda Very Positive Split.  Mulluse soojaga joosti esimene pool keskmiselt 1:53:07-ga ning teine pool 2:10:26-ga ehk 17 minutit aeglasemalt.  Sel aastal oli soojem ilm ning ka split positiivsem – esimesel poolel üritati veel – veri ninast välja – tempot hoida – 21,1km keskmiseks vaheajaks oli 1:55:04 ent teisel poolel kukkus tempo märkimisväärselt. Teine pool läbiti keskmiselt 2:15:20-ga.  Mis on see peamine põhjus, miks maratoni teisel poolel tempo nii palju kukub? Suhteliselt lihtne ju – esimene pool joostakse liiga kiiresti ning teisel poolel pole enam piisavalt jaksu sama tempo hoidmiseks . . .

Aga tagasi Eestisse, vabandust, Hiiumaale. Mullu oli Hiiumaal tõeline koerailm. Kallas vihma, sooja polnud ollagi, temperatuuriks 9-10 kraadi.  Keskmine lõpuaeg – 3:58:44. Sel aastal sooja ligi kakskümmend kraadi rohkem.  Keskmine lõpuaeg – 4:21:16 ehk enam kui 20 minutit aeglasem. Kakskümmend kraadi ja kakskümmend minutit – täiesti toimiv reegel. 

Ehk kokkuvõtteks – kui lähed sooja ilmaga maratoni jooksma, siis parim mida sa saad teha on lugeda läbi Marathon100 veebilehel toodud artikkel Kuidas mõjutab maratoni jooksmist ilus soe ilm. Või siis lühidalt – vali ALGtempo soojale ilmale vastav.

Foto: sunbathe-in-greece.blogspot.com