Kirjutasin päris ammu juba viimase jutukese enam-vähem valmis aga kuidagi pole olnud õiget aega selle lõpetamiseks. Kohe on juba üks kuu möödas Tallinna maratonist ja viimane aeg oma mõtted avalikustada.

Nädal enne finaalvõistlust hakkas kannakõõlus valutama. See natuke ehmatas ära. Reageerisin kohe, panin teibi peale ja võtsin koormuse maha. Valu tõmbas paari päevaga tagasi aga siis kolmapäeval jäi kurk päris haigeks, õnneks enesetunne oli normaalne ja asi hulluks ei läinud. Neljapäeval oli ka nohu platsis, mis mind veidi rohkem häiris. Need takistused lõid natuke motivatsiooni alla ja ei suutnud ennast häälestada hooaja parimat ja tähtsamat jooksu jooksma, olin kuidagi ükskõikne ja suhtumisega - eks tuleb ära teha.

Võistluspäeva eelsel ööl sain mõnusalt magada. Hommikul erilist närvi sees ei olnud, võiks öelda, et isegi üldse ei olnud.

Alles stardikoridoris hakkas mõnus tunne sisse tulema. Startisin A grupis ja stardikaare alt põhimõtteliselt, ainukordne võimalus.

Ilm oli super, vaikne ja udune.

Käiski stardipauk, treeneriga olime arutanud, et võtta kohe kenasti enam-vähem soovitud tempo ehk 4:50 - 4:59 min/km. Nii ma jooksingi, abikaasa tuli mulle tempot hoidma ja esimesed 13 kilomeetrit tulid ilusti soovitud tempovahemikku.

Kuid juba kolmandal-neljandal kilomeetril tundsin, et ei ole seda kerget tunnet vaid isegi hakkab juba raskeks minema, peas keerlesid mõtted, et see on liiga vara. Üritasin neid mõtteid mitte mõelda ja jooksin edasi.

Plaan oli kasutada kaks geeli jooksu ajal. Olin kahevahel, kas võtta esimene geel juba 7,5km või 11.5km, kus olid joogipunktid. Otsustasin enne võistlust, et võtan siiski 11,5km. Selles samas 7,5km joogipunktis võtsin vaid lonksu vett ja miskipärast hakkas mul sellest kõht valutama. Kui olin kaheksandal-üheksandal kilomeetril siis kahetsesin, et ei võtnud ikka geeli. Ei tea, kas see oli psühholoogiline aga tundsin, et oleksin väga seda geeli vajanud, nüüd lihtsalt võitlesin kõhuvaluga ja proovisin hingamisega asja paremaks saada.

Kui peale tagasipööret rada metsavahele läks siis oli võistlus minu jaoks läbi. Mul oli sellel hetkel juba niigi raske tempot hoida ja see lõi rütmi päris sassi.

Kannatasin juba üpris korralikult. Suutsin veel ära kesta enam-vähem 5:10 tempoga kuni 18nda kilomeetrini. Edasi ma ei suutnud enam sedagi. Mul jalad ei käinud all ringi ning kõht valutas. Mul oli juba ebaõnnestumise tunne sees ja motivatsiooni ka ei olnud.

Jooksin lihtsalt need viimased 3 kilomeetrit kuidagi 5:30 kanti ära. Olin kurb ja pettunud, niigi seadsin omale madala eesmärgi ja ma ei suutnud sedagi eesmärki täita. Ajaks tuli 1:47:30.

Mis siis võis valesti minna? Trenni ma tegin, treeneriga analüüsides võib-olla oleks võinud rohkem olla intensiivseid trenne või rohkem võistlusi. Ise ma tundsin, et ÜKE -t tegin ka vähe, seda küll plaanis oli aga ma pooled korrad ignoreerisin seda seal plaanis. Olen kogenud ja olen teadlik, et see annab palju juurde, aga on lihtsalt nii tüütu. Aga suurimaks takistuseks pean üldse kaalu. Ma olin oma normaalsest võistluskaalust 7-8 kg kaugusel. Olen täiesti kindel, et sama treenituse juures, oma võistluskaalus, oleksin selle 1:45 kindlasti ära jooksnud. Aga ma ei leidnud endale sel suvel piisavalt tugevat motivatsiooni kaalu langetada ning hooaja sees on ka seda päris raske teha nii, et see kahju ei too. Seega alustasin sellega nüüd ning järgmine hooaeg on see probleem seljatatud ning teised takistused on juba lihtsamad ületada. 

Spordiga käib kaasas palju emotsioone, nii negatiivseid kui ka hulganisti positiivseid.

Ma olen väga tänulik, et sain selles projektis osaleda. Sain siit palju uusi tutvusi, palju uusi kogemusi ja kinnituse, et see on koht, kuhu ma kuuluda tahan. Spordiga jään ma seotuks kindlasti nii sportijana kui ka massöörina. Järgmiseks aastaks on mul sportlasena juba märksa suuremad eesmärgid, mille poole püüdlema hakata. Massöörina ma naudin väga sportlaste aitamist eesmärkide suunal, vigastustest taastumisel ja ennetusel.

Tallinna maratoniga lõppes mu hooaeg. Tartu linnamaratonile ei julgenud minna kannakõõluse tõttu ja nüüd esmaspäeval kukkusin. Luud on õnneks terved aga lihased said ikka korraliku muljumise, eriti reie ja roietevahelised lihased. Taastun sellest vaikselt ja mõtlen järgmisele hooajale. Lisaks olen korraldamas Harku vallas talvekuudel jooks-matkasid, esimene juba novembris.

Minu tegemistel saab silma peal hoida Instagramis ja Stravas ning kohtumiseni jooksuradadel!