Oli kord aeg, mil olümpiamängudel tohtisid osaleda vaid amatöörsportlased. Selgituseks tänapäeval sündinuile – amatöörsport tähendas seda, et võistlustel osaleti vaid au ja kuulsuse pärast ning blingi ja krabiseva vastuvõtmine oli lubamatu.  Vähemalt kui sa tahtsid olümpial võistelda. Lisaks pidi sul olema aus palgatöö, raha eest võistlemist ei peetud ilmselt piisavalt ausaks.  Oli aasta 1912 ning olümpiamängudel osales vaid 24 riiki (hetkel on Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel liikmeid 204), kuid olümpiamängudel oli lubatud osaleda ka individuaalvõistlejatel ehk sportlastel, kes ei esindanud otseselt ühtegi riiki. Samuti jagati olümpial medaleid lisaks spordile ka kunsti eest, näiteks arhitektuuri, kirjanduse ja maalikunsti eest.

Polnud ei internetti ega mobiiltelefone. Isegi neid Nokia ja Ericssoni omi. Maratonist polnud veel tehtud toodet, mis konkureeriks teiste omasugustega rahvasportlase rahakoti nimel. Mistõttu polnud oluline muuta maratonirada jooksjate jaoks võimalikult siledaks ja kiireks või panna see mööduma linna suurimatest vaatamisväärsustest, et muuta see pikk kannatus võimalikult kergesti talutavaks. Ehk siis maraton oli igati aus spordiala, mida polnud veel muudetud jooksjate kui klientide jaoks võimalikult mugavaks ja kergesti tarbitavaks.

Seda emotsiooni ja õhkkonda üritati taasluua 14. juulil Stockholmis, mil Rootsi pealinnas toimus 1912. aasta olümpiamängudest 100 aasta möödumist tähistav Jubileumsmarathon. Tegemist oli ühe ja ainukordse maratoniga ehk siis ilmselt ei toimu järgmine aasta Stockholmis maratoni, mis tähistaks 101 aasta möödumist nendest olümpiamängudest, kuid mine sa tea! Kui on ikka võimalik ühes linnas vaevalt kuue nädalase vahega korraldada kaks enam kui 10 000 osalejaga maratoni, siis äkki leitakse tuleval aastal mõni uus põhjus juubeldamiseks. Müüdi ju Jubileumsmarathon täis vaatamata arusaamatult kõrgele hinnale vaid kolme nädalaga. 

Samas – defitsiit müüb!

Stockholmi maraton oli ka eestlaste jaoks väga oluline jooks. Sellega algas sisuliselt Eesti maratoniajalugu. Nimelt osales 1912 aasta Stockholmi olümpiamängude maratonijooksul ka 19-aastane eestlane Elmar Reiman, kes klassikuid parafraseerides jõudis finišisse küll alles siis, kui kohtunikud juba lahkunud olid ent paigutati siiski protokolli 35.-ndale kohale.  Mistõttu 14. juulil sai ka Eesti maraton saja aastaseks.
 
Ent kokkuvõtteks oli Stockholmi ettevõtmine vägagi tänuväärt – mõte korraldada midagi, mis erineks teistest tavapärastest linnamaratonidest. Kasvõi marathon expo, mis korraldati Stocki olümpiastaadioni kõrval enamvähem samas kus muidu, kuid vabas õhus.  Expol müüdi moosi, mett ja teisi põllusaadusi kuid ei olnud mingit võimalust jalga kuhugi kompuutrisse toppida, et teada saada oma jalavõlvi kõrgust või kallet. Ehk siis sisuliselt puudusid sporditräni müüjad.  Väga hea! Väiksem expo võis olla ka üks põhjus kallima hinna küsimiseks – sporditarvete müüjatelt saadavat renditulu pidi ju millegagi kompenseerima. Vähem kommertsi, kallim hind!

Üritati expolgi sajandivanust õhkkonda taastekitada – mängis tollane muusika ning müüjad olid ennast – kes vähem-kes rohkem – ajastutruult kostümeerinud.  Lisaks korraldati jooksust osavõtjatele ka eraldi kostüümivõistlus – 50 kõige huvitavama 1912 aasta riietusega jooksjat said eraldi auhinnad.

Maratoni start anti täpselt nagu 100 aastat tagasi Stockholmi olümpiastaadionil kuningliku looži eest, misjärel jooksjad läbisid staadionil 200 meetrit ja hakkasid liduma Sollentuna kiriku poole.  Kuna kõikse 10436 jooksjat poleks mingi valemiga korraga staadionile mahtunud, siis anti start viies grupis, iga kümne minuti tagant paartuhat jooksjat. Esimene päris püssidest lastud stardipauk kohaliku mundrikandjate poolt täpselt kell 13:48.

Rada kopeeris võimalikult ligilähedaselt saja aasta tagust maratoni. Mõnes üksikus kohas, kuhu tänaseks oli kerkinud kiirtee, oli küll rada muudetud, kuid 20 km järel pöörati Sollentuna kiriku juures ots ümber ning hakati sama teed mööda tagasi jooksma.  Rada ei olnud hoopiski mitte selline võimalikult lauge nagu mugav rahvasportlane on harjunud nägema, vaid kuradima raske ühe linnajooksu kohta.  Pulsikell näitas hiljem tõusumeetreid 412 ehk umbes seitse korda rohkem kui Riia maratonil (65) ning ligi viis korda rohkem kui Hiiumaa maratonil (89 meetrit).  Mis tähendas seda, et kui ma jõudsin ca 28-nda kilomeetri juures järjekordse künkani, siis oli selle peal umbes 20 jooksjat, kellest ükski enam ei jooksnud ehk siis kõik kõndisid.

Rajaäärne teenindus oli nagu teistelgi maratonidel – spordijoogid, vesi, jms ent oli ka sajanditagust menüüd sidruniviiludest glükoosidropsideni. Kõik teenindajad loomulikult samasuguses vana-aegses riietuses, taustaks tollane muusika.

Kuna 100 aastat tagasi oli maratonidistantsi pikkuseks 40 075 meetrit, siis pakuti nüüdki staadionile jõudes võimalust lõpetada vaid 40 kilomeetri pikkune maraton.  Oh kui ahvatlev! Kuid nagu ütles minuga viimastel kilomeetritel koos jooksnud Urmas Lorvi – kui ei jookse täispikka maratoni, siis ei saa marathon100 tabelisse kirja ning seetõttu olin ma ka ise sunnitud need viimased kaks kilomeetrit jooksma. Ent väga paljud otsustasid teisiti – täispika distantsi lõpetas 4127 jooksjat ent 40 km aja said kirja 7663 tüüpi ehk ligi pooled eelistasid klassikale autentsust.

Ent kuidas siis jooks ka muidu läks? Peale vesist Hiiumaa maratoni 2. juunil tabas mind vigastus, mille ma oma majandusalase kõrgharidusega diagnoosisin plantaarfatsiidiks.  Spordimeditsiiniline haridus oleks võimaldanud ilmselt täpsemat diagnoosi ent kes see ikka mööda arste viitsib käia.   Plantaarfatsiit on talla all asuva sidekirme ehk piki talda kulgeva pehme koe põletik, mis avaldub siis valus kanna keskosas ning ka mujal talla all. Ehk sisuliselt iga kord kui sa astud või jooksed ja seesamune jalg maha puutub on sul valus. Mida rohkem sa jooksed seda valusamaks läheb. . .  Peamiseks raviks peale jää ja aspiriini loomulikult puhkus ja jooksust hoidumine. Üritasin enesega võideldes siis Stockholmile eelneva kuue nädala jooksul jooksmisest hoiduda ning asendada tavapärane talla tampimine rattasõidu ja ujumisega. Mistõttu jooksukilomeetreid tuli Jubileumsmarathonile eelneva kuue nädalaga 60 ehk keskmiselt 10km nädalas.  Kõige pikemaks otsaks 9km. . .

Tald sülitas ka enne Jubileumsmarathoni pikemal kõndimisel tuld, kuid leek polnud enam väga kuum ning otsus starti minna oli vältimatu.  Igale teisele jooksule oleks ma minemata jätnud, kuid kas on võimalik mitte minna Jubileumsmaratonile, mis toimub korra saja aasta jooksul? Ei ole ju!

Teipisin siis jala tugevasti kinni ja läksin starti mõttega lõpetada kasvõi ühel jalal hüpates, kuid siiski, lõpetada.  Vaatasin igaks juhuks ka ajalimiiti, milleks oli 6 tundi. 

Stardis põrutasid Indrek Jürgenstein, Meelis Atonen ja Andrus Rüütelmaa 5:30 kilomeetritempoga minema, mis minu jaoks oli täiesti kosmiliseks kiiruseks. Täpselt selline tunne nagu kõikidel teistel on Ferrarid, mida nad juhivad malbelt naeratades ja sulle on antud vana lagunev Žiguli, millel viies käik sisse ei lähe.

Ent sammu võimalikult madalana hoides oli võimalik põrutamist kuidagimoodi miinimuni viia ning ka jalg ei andnud väga tunda.  Kuna teip oli eeskujulikult jalale pandud, siis ei andnud poolel maal ka enam varbad eriti tunda.  Võtsin siis jooksusussi jalast ja lõdvendasin teipi ning jooksin oma 6 minutit/km edasi.  Peale kolmekümnendat kilomeetrit sisaldas iga kilomeeter juba minuti kõndimist, mis viis kilomeetritempo alla ca 7-7,5 minuti peale. Nii ma siis lõpupoole mägedest üles kõndisin, ühel hetkel kõndis must teine jooksja mööda, naeratus näol ning lisas „I walk faster than you!“ Ent s...a sest, kui kusagil kaugel paistab võimalus saada endale kaela Jubileumsmarathoni medal ja kirja oma 19-s maraton. Ja nii ma siis lõpetasin ajaga 4:25:56, tulemusega, millest ma olen aeglasem olnud vaid korra, oma esimesel maratonil Helsinkis 2006. Kuna ligi pooled jooksjatest otsustasid joosta 42km asemel 40km, siis õnnestus mul viimase kahe kilomeetriga tõusta 3388-ndalt kohalt 2171-le kohale!!

Elu raskeim maraton. Ent olümpiamängudel pole ju tähtis võit vaid osavõtt!

Ja lõpetuseks loomulikult soovitus – kui teil on võimalik osa võtta järgmisest Jubileumsmarathonist, siis tehke seda! Korraldus igati hea ja Stockholm lähedal kah.