Üle kuu on viimasest postitusest möödas ja ega suurt midagi vahepeal toimunud ei ole peale globaalse soojenemise, mis ei tundu lõppevat. Ahjaa, jooksnud olen ka mõistagi. Juunikuus koguni 217 kilomeetrit, mida pole vähe, aga ikka on koguaeg tunne, et ma ei tee piisavalt. Kuna treeningplaani jälgimine nõuab niigi suurt planeerimist, siis kuumus lisab sinna veel mõnusa nüansi juurde ja teeb ajaaknad, mil joosta saab, veelgi ahtamaks. Põhimõtteliselt saab ka keskpäeval 30 kraadiga joosta, aga see ei ole mu esimene valik, elu on päris armas mulle.

Tagatipuks sain ma juuli alguses konditsioneerist korraliku kurguvalu ja nohu, mis olemise kehvaks tegi. Kui öösel magada saaks oleks oluliselt kergem, aga kuna öösel on magamise asemel vaja intensiivselt higistada, siis uni kannatab. Pidin tatisena ka rongi- ja bussiteenuseid korra kasutama ja tundsin end kui enesetaputerrorist, ei soovita.

Üks trenn jäi samuti haigestumise tõttu tegemata (teine selle projekti jooksul). Üritasin tegemata jäänud kilomeetrid teiste trennide peale ära jagada. Vähemasti ei saa ma sügisel öelda, et suhtusin oma kavasse loominguliselt ja seetõttu ka purakas sisse jäi. Jääb üle süüdistada ainult kehva varustust, halba ilma, valet toitumist ja küllap leian mõne põhjenduse veel. Nüüd on mu kavasse lisandunud ka senisest pikemad pikad jooksud ja nende ajal on aega mõelda küll ja jääb ülegi.

Üldiselt mulle selline plaanimajandus meeldib, kus kõik on minu eest mõeldud ja kirja pandud. Jääb üle ainult plaan teostada. Samas ma ei taha anda ettekujutust, et see kõik nii kerge on, et vaatan aga mis kavas on ja panen liduma nelja tuule poole. Endal võidukas naeratus mõistagi suul. See nõuab parajas annuses tahtejõudu ja „loobumisi“. Seriaale või filme pole ma juba ammu telekast vaadanud, mistõttu ma ei tea, kas Ridge ja Brooke on endiselt abielus või ei. Uudiseid olen vahel harva poole silmaga vaadanud, eriti ilmateadet, aga see on kogu aeg sama, katki vist läinud.

Fakt on see, et tunde päeva juurde ei teki ja vahel on väsimus (või laiskus) peal. Tõele au andes on olnud hetki, kus ma mõtlen, et enne hüppaks aknast alla, kui jooksma läheks, aga olen siiski jooksmise kasuks otsustanud. Päevad on väga erinevad ja teada oli, et see suur südasuvi ongi kõige raskem aeg. Isegi kui minek on raske, siis jooksul saadud enesetunne võib üllatada. Mõtlen küll, et sellest tuleb raske jooks, aga tegelikult hoopis lendan. Motivatsiooni annab ka see, et ALATI on jooksult tulles energiat rohkem ja enesetunne hea. Kuna ma taastun trennidest kiiresti, siis ei ole ka muret, et pärast õhtust jooksu ei saaks hästi uinuda.  

Täpselt kaks kuud on jäänud Tallinna maratonini stardini ja vaikselt hakkab hirm naha vahele pugema. Kui ma mõtlen, et pean jooksma 5.17 tempos 42,2 km, siis tundub see hetkel peatükk ulmekirjandusest. Hirmus on eriti siis, kui ma mõtlen, et mul on praeguse seisuga jooksustaaži stabiilselt vaid üks aasta ja neli kuud. Olen varem jooksnud vaid ühe maratoni ja seal läks küll kõik ideaalselt, kuid selline tunne on, et ma jätsin vahele algklassid ja tahtsin hakata kohe põhikoolis käima. Jooksustaaži ja –tarkust on vähe. Täielik amatöör oma kamraadidega võrreldes.

Igal juhul saab öelda, et trenn on mõjunud, on teinud tugevamaks mu vaimu ja füüsise, ajad on paranenud ja pulss on langenud. Ka kahest kilost olen lahti saanud. Kahest võiks veel saada, aga minu kommiarmastus tundub olevat sellest soovist paraku suurem.  

Kuna minu üks teine isiklik projekt sai sel kuul võiduka lõpu (alustan sügisest Tartu ülikoolis uuel erialal õpinguid), siis on veidi kergem, sest aju oimusagar enam neid teemasid aktiivselt ei ketra. Võib vist öelda, et peaaegu nagu puhkus, sest ka päevatöö on juulikuus pausil.

Nüüd on ees ootamas ka mõned 10 km võistlused (Peetri jooks, Ülemiste öö-eri ja kuumuse taandudes ka Võsu jooks), kus saan loodetavasti uue isikliku rekordi kirja. Väike samm maailma, aga suur samm minu jaoks!

Kuna ma pärast septembrit ei plaani enam kava täitmisega jätkata, siis on hammas verel, et saaks äkki veel „tippvormi ajal“ kuskil välismaal joosta. Samas ei julge ka midagi otseselt planeerida, sest need plaanid ei pruugi realiseeruda. Tegelikult võib ju ka välismaal joosta nautimise eesmärgil ja mitte aega taga ajada, aga kuidas küll selline jooksmine käib?

Fotod: Mallor Malmre