Tänavu jaanuaris istusin Tondiraba jäähallis ja vaatasin imetlusega jääl piruette tegevaid iluuisutajaid. Vaatamata kogu keskendumisele ei suutnud vahet teha axelil, loopil ja lutzil ning pöörete arvu lugeminegi läks peale kahte ikka sassi. Eestlaste õnnestumised tegid rõõmsaks, täpselt nagu konkurentide kukkumisedki. Kuigi iluuisutamise tippvõistlus oli atraktiivne, jääb axel, isegi kahekordne, minu jaoks ilmselt alatiseks kättesaamatuks.

Samasuguse härdumusega klikin rallinädalavahetustel lahti värske uudise kiiruskatsete tulemustega. Rovanperä rehvipurunemised teevad väikese eestlase südame sama soojaks, kui Tänaku võidud, kuid ometi ei näe ennast lähitulevikus Saaremaalt sirgunud maailmameistri jälgedesse astumas. Järvevana teel kiirendades püüavad mind peatselt kiiruskaamerad, kes ei mõista põhjendusi, et tegemist oli spordiga, rallispordiga.

Rasmus Mägi saavutusedki teevad siirast rõõmu, kuid vaatamata suurele eneseusule on 50selt tõkkejooksuga alustamiseks ilmselt liiga hilja.

Suviti Järvamaal asuvas Väinjärves supeldes imestan vette hüppavate teismeliste poiste järjest kasvavat kehakaalu. Kuidas on see võimalik? Kunagi varem pole telekast nii palju sporti näidatud? Kas suvised jalgpalli meistriliiga mängud või talvised laskesuusatamise MK-sarja ülekanded ei pane Koeru poisse rohkem liikuma? Ajal, mil hoovisport on liikunud silme alt ära ehk klubidesse ning vaibakloppimise puudel turnimise asemel tõstetakse rauda MyFitnessis, pole telespordil kahjuks liikumisele endist mõju.

Tippsport on ju meelelahutus, mida tarbitakse pehmelt diivanilt juustupulki nosides. Tippsport suurendab söögiisu. Telesportlastel.

Tippsportlaste asemel on mind ja mitmeid teisigi eestlasi liikuma pannud tavalised inimesed, kellega on kergem samastuda. 80aastaselt enam kui 50 täispikka jooksumaratoni läbinud Rein Pärn näitas, et vanus pole liikumiseks takistus. Mõni aasta tagasi sain tuttavaks Heittiga, kes vaatamata astmale suutis joosta ka 42 km kui vaja. Endre pika ja keerulise nimega diagnoos tähendab seda, et vasak käsi ja jalg ei tööta hästi, mistõttu üks jooksutoss kahest kulub ribadeks, kuid teine on ka aasta möödudes otsekui uus. Ent auklikuks kuluvad jooksutossud näitavad, et mees liigub. Rohkelt ja regulaarselt inspireerides oma eeskujuga paljusid teisi. Raivo E. Tamme mõne aasta tagune müstiline metamorfoos triatloniradadel kuulub tegelikult samasse kategooriasse, kuigi erinevalt Reinust, Heittist või Endrest teame me teda eeskätt muudel põhjustel.

Selliseid tavalisi ebatavalisi inimesi, kes aktiivselt liiguvad, teame me teatud määral kõik, kuid laiemat meediakajastust saavad nad harva. Põhjusega. Tippsport on skandaalne ja seksikas, rahvasport igavalt higine. Kolmest suurest S-ist ehk surmast, seksist ja skandaalidest, mis lugejad pealkirjadele klikkima paneb, on rahvasport õnneks prii. Ent kui pole klikkijaid ja lugejaid, pole ju ka reklaamijaid ehk pole ka ärilist põhjust rahvasporti kajastada.

Mistõttu meediarindel olemegi võitlust kaotamas. Toidule. Lihatööstustel on huvi rohkem vorsti müüa ning kommipoodidel rohkem kommi. Jalgpalli Meistrite Liiga suursponsorikski on ölletootja. Sööma kutsuvate sõnumite rohkus on võrreldamatu rahvaspordi, kui liikuma innustava tegevuse, meediakajastusega. Pealegi, toit toob kiire rahulduse, samas, kui liikumisest saadav heaoluhormoonide dušš eeldab vähemalt 30 minuti kulutamist.

Kui rahvasport pole äriloogika järgi toimivatele meediakanalitele ja seega ka erasektoris tegutsevatele toetajatele piisavalt seksikas ja seda täiesti põhjusega, võib olla peaks sekkuma riik? Vähene liikumisaktiivsus ja kasvav kehakaal tähendavad ju riigile tervikuna miljardeid eurosid täiendavaid tervishoiukulusid. Tervise Arengu Instituudi andmetel põhjustavad südame- ja veresoonkonnahaigused aastas 8000 inimese surma ja suurima tervisekao. Ütleks: „Paksus tapab“, kuid ei tohi, sest tuleb olla kehapositiivne. Räägime siis ka surma asemel hoopis elu muutvast sündmusest.

Koroonakriisile eelnenud 2019. aastal osales Eesti rahvajooksudel ligi 60 000 aktiivset liikuvat inimest. Liites sellele numbrile juurde teistel liikumisüritustel osalevad eestlased, saame regulaarselt liikuvate harrastussportlaste arvuks enam kui 100 000. Rahvasport on Eesti populaarseim spordiala. Konkurentsitult. Võrdluseks, spordiregistri andmetel tegeleb jalgpalliga 22 982 eestlast ehk ligi viis korda vähem. Kergejõustikuga tegeleb 7635 ning autospordiga 449 eestlast. Samas, riigi panused on nende numbritega pöördvõrdelises seoses.

Miks on Eesti populaarseim spordiala, harrastussport, sedasi vaeslapse ossa jäetud? Liikumise ja oma tervise eest vastutavad lõppkokkuvõttes küll inimesed ise, kuid liikumise populariseerimise, liikuma innustavate eeskujude tutvustamise ja liikumisürituste korraldamise eest mitte. Loomulikult, riik ei pea seda kõike ise tegema hakkama, toimiv taristu ja sektoris tegutsevatesse organisatsioonidesse kogunenud oskusteave ja kogemused on ju olemas. Ent harrastusspordi rahastamismudeli muutmise peale võiks mõelda küll, olgu siis lahenduseks kasvõi klubispordile analoogilise pearahasüsteemi rakendamine liikumisürituste korraldamisel. Liikumisüritused panevad ju liikuma sada tuhat eestlast, kes omakorda võivad inspireerida teist sadat tuhandet ehk vähemalt oma lähedasi.

Kas muutused on vajalikud? Jah, sest midagi muutmata jätkame samal kursil ning vaatamata keskmise eluea kasvule, oleme sunnitud tõdema, et tervena elatud aastaid ei tule juurde ning tervishoiukulutused muudkui kasvavad.

Ent lõppude lõpuks on 8000 ju vaid üks number.

Ilusat lähenevat liikumisaastat!

Janek Oblikas

Artikkel ilmus Delfi ja EOK korraldatud sporditeemaliste arvamuslugude rubriigis siin

Avafoto autor Aldis Toome.