Ma ei ole muidu elus suur muretseja-pabistaja, aga olen tähele pannud, et võistluse stardis on millegi pärast hoopis vastupidi – olen üli närvis, nagu pürgiks poodiumile. Süda on paha, pulss kõrge, keha väriseb. Projektiga alustades lubasin endale, et osalen aasta jooksul võimalikult paljudel jooksuüritustel ja püüan sellest kehvast tundest vabaneda. Esimene kord, kus tundsin, et start ja kogu teekond oli tõesti mõnus ja ma nautisin seda stardist finišini oli Riia maraton. Jooksin seal poolmaratoni.

See oli üldse mu senine esimene jooksuvõistluse kogemus välismaal. Alustada tuleks ikka lähedalt eks? Ja see kogemus oli üli võrdes positiivne! Ilm oli mõnus – karge, päike paistis, ei sadanud. Ma ei olnud stardis üksi (vihje: üksi joosta on üldse palju raskem kui kellegagi koos). Stardis oli kuidagi hoopis teistsugune melu - ilmselt jälle see „välismaa“ tunne. Ja lõpuks rada. Väga parajalt väikeste tõusude ja langustega, head sujuvad kurvid, mõnusalt laiad linnatänavad. Suurepärased ergutuspunktid – rahvatantsijad orkestri saatel, trummid, üldse väga palju rahvast linnatänavatel. Ja viimaseks ja võib-olla kõige tähtsam – mul oli väga hea tempomeister, trennikaaslane Sparta jooksugrupist, kes pidevalt utsitas mind ja jooksis pea terve tee natuke eespool. Ta nägi, et ma jõuan ja hoidis mind sabas. Ja tulemuseks oli isiklik rekord – 1:43.

Jäin Riia maratoni kogemusega ülivõrdes rahule ja soovitan seda võistlust kõigile!

Mari valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta ning tema eesmärgiks on seal joosta üks nelja tunni maraton.

Avafoto autor Mallor Malmre