Kuidas kõik alguse sai? Ma avastasin projekti täitsa juhuslikult, lehitsesin Facebooki lehte ja nägin sellist kuulutust: http://marathon100.com/uudised/vaata/alustab-eesmargiks-seb-tallinna-maraton-2017 . Projekti eesmärk oli valida 6 inimest ja aidata neil profesionaalse treeneri abiga: joosta oma esimene maraton/poolmaraton või parandada maratoni/poolmaratoni aega (kui oled juba jooksnud). Jooksmine on mulle põhikoolist meeldinud. Lugesin selle läbi ja mõtlesin, et saagu mis saab, aga ma vähemalt kandideerin poolmaratonile. Siiani on mu pikim distants olnud 14km, mõtlesin, et treeneri abiga jõuan ka 21,1 km-ni.

Treeningud algasid märtsikuust, veebruari lõpus sain treenerilt kirja, et pean jooksmas käima 2 korda nädalas kuni 60 min ja 1-2 korda nädalas kuni 45min. Treeneriga suhtleme üsna tihti, kuigi mul on väga raske aega planeerida, et saaks vahetustega 12h tööl käia (päev, päev, öö, öö), jooksmas käia ja samas ka puhata.  Ma ei armasta lumise ilmaga jooksmas käia ja väga raske on ennast sellise ilmaga välja meelitada, aga eesmärk on paigas ja tuleb selle poole liikuda. Ma usun, et see projekt on igas mõttes hea ja tasub seda proovida.

Ja meeldetuletuseks veel kord: Miks ma tahan seda teha? Tahan sellest ülivingest meeleolust ja üritusest osa saada; tõestada endale ja teistele, et ma suudan seda; et ka istuva töö kõrvalt on võimalik vormis püsida; püstitan uued eesmärgid-täidan need!

Projekt algas kõiksugu tervisekontrollidega - käisime füsioterapeudi juures ja tegime veretesti. Tulin nagu alati varem kohale, sest mulle ei meeldi, kui inimesed hilinevad kokkulepitud ajaks ja sellepärast tulen ise alati varem kohale. Sain koha peal tuttavaks Kristina Kossinkovaga, kes on samuti projektiliige ja ootasime koos oma järjekorda. Ei pidanudki kaua ootama, kui mul paluti uriiniproov anda ja siis kutsuti verd andma.

Peaks siin kohal ära mainima, et ma kardan tohutult vere andmist ja võin ka kokku kukkuda. Enda jaoks otsustasin, et kui mind valitakse projekti, siis astun hirmule vastu ja kannatan selle asja ära. Medõde võttis vasakust käest verd ja see polnudki nii valus ja jube nagu ma alguses arvasin (nagu sääsehammustus). Hakkasin juba vaikselt meelt muutma vereandmise koha pealt. Aga siis ütles medõde, et vasakust käest ei tule piisavalt verd ja ta peab ka paremast käest verd võtma. Vot siis mul hakkas süda jubedalt peksma ja hakkas tekkima nagu paanikahoog. Pidin vett jooma ja natukene rahunema, enne kui ta sai paremast käest verd võtta. Paremast käest oli palju-palju valusam kui vasakust (nagu urgitseks nõelaga kätt). Olin pärast kommenteerinud, et kui poleks paremat kätt puutunud, oleks kõik tip-top olnud.

Siis suundusin edasi füsioterapeudi juurde. Kuna ma pole varem füsioterapeudi juures käinud, siis oli mul väga huvitav, mis seal tehakse. Tegin kükke, üle plangu asteid, etteasteid ja erinevaid testharjutusi ning füsioterapeut vaatas, kas harjutusi tehti õigesi, kas koordinatsioon oli hea ja kas puusad liikusid hästi. Mul oli üldiselt kõik okei, aga ise tundsin paaril korral, et etteasteid tehes oli vasakul jalal tasakaal paigast ära. Kurtsin puusavalu üle, mis on 2 korda tekkinud peale 14km jooksu. Kohapeal probleemi põhjust ei avastatud. Arvati, et võib-olla olen üle pingutanud. Soovitati enne jooksu teha rohkem soojendust ja teha küljeplanku jala tõstmisega, et lihaseid tugevdada.

Paar päeva hiljem käisime koormustesti tegemas ja saime vereanalüüsi tulemused teada.
Nagu ikka jõudsin varem kohale ja ootasin oma järjekorda. Järjekorras olles nägi mind medõde, kes võttis minult vereproovi ning tundis muret ega mul pole verevõtukohtades sinikaid tekkinud ja kas kõik on korras. Natuke jutustasime ja tuli välja, et medõel oli natuke raske oma tööd teha, kui seda filmiti.
Siis kutsuti mind edasi, esialgu mõõdeti minu vererõhku (mis oli kõrge), kaaluti, mõõdeti pikkust ja mõõdeti vööümbermõõtu. Järgmisena pidin tegema spirograafia uuringu, mille abil mõõdetakse kopsumahu suurust ja hingamisteede läbitavust. Kopsumaht oli mul üpris väike (2l).
Siis läksin koormustesti tegema (südameveresoonkonna uuringule), esialgu küsis arst minult ega mul pole suguvõsas kellelgil vererõhuprobleeme (minu teada pole). Ta vist küsis seda, sest ma tulin peale öötööd koormustesti tegema ja vererõhk oli kõrge. Siis vahetasin riided, mulle pandi külge EKG-elektroodid ja õlavarrele vererõhu mansett. Pidin sõitma rattaga niikaua kuni jaksan, iga minut lisati raskust juurde. Üldkokkuvõttes töötas süda hästi, haigusi ei avastatud, pidasin vastu suhteliselt vähe, aga tulemus polnud kõige kehvem  5:29min, koormustaluvus 150W, pulss tõusis kiiresti max 170/90 ja langes aeglaselt 125/70 peale.  See polnud minu jaoks suur üllatus. Arst soovitas alustada treeninguid rahuliku tempoga ja aeglaselt kiirust tõsta.

Arst seletas ka lahti vereanalüüsi tulemused. Minu üllatuseks ja õnneks oli kõik normis (põletiku näit, suhkrunäit, kolesterool jne), peale raua. Arsti kirjutas mulle välja rauapreparaadi R.A.U.D. Uurisin, kas ma võin olla rauapuudusest pidevalt nõrk ja unine, ütles, et võin olla küll. Lootsin väga, et tulemused oleksid korras, et ma ei peaks uuesti vereanalüüsi tegema, sest ma kardan väga vere andmist. Küsisin igaks juhuks üle ega ma ei pea rauapuuduse pärast nende juurde uuesti tulema, öeldi, et ei pea. Juhuu!

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.