Taas on kätte jõudnud taliharjapäev ja ühes kõigi muude Eesti selle päeva rahvakommetega võisid kakssada talvesõpra panna jala stardijoonele. Nii ka meie abikaasaga. Taliharja Vanakurja nimeline võistlus algas täpselt kell 12 päeval nagu lubatud – mõni minut siia sinna. Sedapuhku siis Mulgimaad avastades. 101 kilomeetrit puhast rõõmu.

Vanakuri on tavapärasest jooksuüritusest erinev kolmes mõttes. Esiteks on rada tähistamata – üksikutes kohtades on mõni helkurriba või nool aga enamasti peab hakkama saama kaardi – selle annavad korraldajad koos numbriga – või GPS-seadmega. Teiseks saab rada läbida ka suuskadel või jalgrattaga. Sõltuvalt ilma- ja lumeoludest võib see osutuda nii raskendavaks kui kergendavaks asjaoluks. Kolmandaks on rada raske. Väiksed metsarajad ja kohati üldse ilma rajata – üle raiesmiku või läbi metsatuka, söögi- ja joogipunkte on vaid mõni üksik, valget aega on lühidalt. Kohustuslik ja soovitatav varustus ühtekokku moodustab tubli seljakotitäie. Sel aastal esmakordselt oli ka lühiversioon ehk „pehmorada“ üle poole maast ehk 55 km. Lisaks olid hoolitsevad korraldajad pakkunud veel võimaluse teha 24 km „sõge sõõri“ finišiümbruse küngastel.

Selle ürituse peamine meeleolulooja on ilm ja see oli sedapuhku Vanataadi enda kingitus – kirgas päikesepaiste, mõni üksik külmakraad, tuult napilt. Lumel oli koorik, mis suusatajaid kandis - vähemalt hiljem, öösel – aga rattureid ja jalgsi liikujaid paraku mitte. Alguses, päeval, tuli „ilma rajata“ kohtades kõigil sumbata, mõnedel siis suusad ja ratas seljas.

Pikk rada algas Ala külast, kiriku kõrvalt väikesest parkalast, kust suunduti otse lõunasse, Läti piirle. Seal tehti tubli maratonipikkune kaar, et üsna stardikoha lähedusse „kesklaagrisse“ jõuda., milleks oli lõkkeplats väikesel lagendikul üsna stardi läheduses. Just sealt lagendikult algas ka pehmorada ning sealt nüüd jätkamegi.

Nagu öeldud, kõik oli lihtsalt imeline. Päike, suhteliselt kõvad rajad – tõsi, jääs, kuid siiski piisavalt krobelised, et mitte naelu alla panna. Suusatajad-ratturid lausa lendasid eest ära. Hõredamad metsatukad vaheldusid raiesmikega, talusid-põlde polnud. Nii kuni esimese „ilma-rajata“ lõiguni metsas. Tuli sumbata krobisevas lumes. Ikka täitsa kilomeeter või pisut enam. Preemiaks oli esimene joogipunkt kus sai lahke sõna ja sooja jooki termosest. Õnnetuseks tegin oma kindad pudelit täites märjaks ja umbes poole tunni vältel käed külmetasid tublisti.

Ja siis veel teid, metsateid ja lihtsalt radasid – Mäeküla ja, Muti järvest mööda kuni Tuhalaane külani. Seda iseloomustavad mitu järjestikust paisjärve ja künka tippu ehtivad kirikuvaremed. Nende varemete vahel oli kontrollpunkt, kus tuli randmekiip läbi piiksutada ja võtta esimene (pika raja tegijatel kolmas) osa medalist. Nimelt tuleb võistlejatel „medal“ ise rajalt kokku korjata ja rinnanumbriga koos antud karabiinile lükkida. Kuna kõik on halja jääga kaetud siis on see üks paras koperdamine.

Järgnevad kilomeetrid on ühed kauneimad – päike loojub punetades ja pilvitus taevas on kõrgel esialgu veel kahvatu täiskuu. Valgus ja varjud on imelised, sirged metsasihid lubavad kerget sörki. Õhk on karge… idülli rikuvad vaid kaugusest kostev motosaanide kiunumine. Päeval kohtusime nendega mitut puhku ja ega nad peale vastiku heli midagi halba teinud. Tuli lambid laubale seada ja ikka edasi liikuda.

Veel mõned pöörded, taas tükk aega sumpamist ilma rajata metsa vahel. Tasapisi tõuseme pika künka harjale ja liigume mööda seda. Ühes täitsa suvalises kohas seisab grupp inimesi, lambid laubal ja tervitab meid hõisates. Nad tulnud metsa vahele hulle vaatama! Aga lubavad, et kohe saame lõkke äärde ja süüa. Nii juhtubki – oleme Ennuksemäe tugipunktis. Seal selgub, et see olnudki esiti võõras seltskond, kes tuli sinna lõkkeplatsile tuld tegema ja sünnipäeva tähistama. Alles kohapeal selgunud, et samas kohas on ka tähtis üritus käimas. Ei üks seganud teist, tuld ja ettevalmistusi tehti koos ja vahelduse mõttes läksidki sünnipäevalised võistlejaid ette tervitama. Tore neist, tegid meil tuju heaks ja sammu kergeks.

Ennuksemäe kontrollpunkt oli metsavendade punkri sees peidus. Tuli maa alla ronida, punkri „alumisest“ – sest see kulges mäenõlvast alla – luugust väljuda ja tagasi üles ronida. Sest lõkke ääres sai putru – muidugi mulgiputru – ja juua ja lahkes seltskonnas pisut hinge tõmmata. 35 km tehtud, 20 ees ootamas.

Vist sealt, ülijärsust, vastikult jääs rajast laskudes jõudiski meile järele esimene pika raja jalgrattur. Lihtsalt hämmastav, kui osavalt on võimalik paksukummiliste rehvidega rattaga laskuda. Pisut kummivilinat ja pidurikriginat ja läinud ta oligi. Varsti saime me taas kindlale pinnale ja tasakesi sörkima hakata. Ebakindel pind ja pidev tasakaalu hoidmine on teinud oma töö ja ühel hetkel teadvustan, et keha tuikab igalt poolt – hüppeliigesed on valusad, samuti kere ja ülakeha. Pöörame parasjagu üle lageda põllu, kui mu kella GPS „hangub“. Väga paha uudis, ei tahaks siin pimedas ja metsa vahel kuidagi ilma suunisteta jääda. Õnneks on eespool veel üks rühkija ja hoiame end ta kulal vilkuva punase tulukese abil rajal. Mõni aeg hiljem õnnestub kell üles äratada kuid selle hinnaks on uuesti rajale sisselogimine – see võtab pikalt aega kuid vähemalt saame jälle raja ette. Täheldan, et aku on üsna tühjaks saanud.

„Loodi põrgust“ – see on üks järsunõlvaline umborg – saame järjekordse tükikese medalit. Jälle sai tublisti turnida. Aga siit on juba alla 10 km minna ja see on täitsa tore tunne. Varsti oleme taas kõvemal rajal ja nüüd vuhiseb meist mööda nii pika maa suusatajaid kui rattureid. Laugetel laskumistel saame ise ka vahelduseks kiiremat jooksusammu nautida, hea vaheldus lumes rühkimisele. Just siis, kui pöörame Holstre-Polli suusaradadele piiksatab kell ja teatab aku tühjenemisest kriitilise piirini. Ei hakka teda akupangast laadima, ilmselt on jäänud veel kümmekond minutit minna. Nii oligi. Varsti on rajad valgustatud, siis parkla ja tulesäras maja. Finiš.

Nagu ikka söömine, saun ja saunajutud – sedasorti ürituste suur motivaator on lõpus laval teiste muljeid kuulata. Ikka äpardustest, kukkumistest ja pingutustust. Vahva kuulata. Saunast naastes saan aru, et hoolimata laadimisest on mu kell lõplikult hangunud ja mu „isiklikku“ treeningulogisse ei jää sellest üritusest märkigi. Mis siis ikka, juhtub hullematki. Veel veidi kosumisaega ja asumegi koduteele. Sõita on raske – selg ja õlad tuikavad – aga ohtlikult uniseks ei jäägi. Mõnus on vaikselt muljeid vahetada ja tühjal teel kulgeda.

Fotod: Reiko Kolatsk