Tallinn City Trail on, nagu nimigi ütleb, paradoksaalne „linna-maastikujooks“. Korraldajad on selle olemuse hästi ära tabanud ja nii ongi võimalik pea-aegu kesklinnas saada „päris“ maastikujooksu elamus.

Start antakse ja jooks lõpetatakse Pirita velodroomil. Velodroomi tagant läheb vongeldes Pirita jõe ürgorg, selle ääres on toredad jooksurajad. Ja ka ürgoru nõlvu mööda üles-alla kulgevad kitsad matkarajad. Neil viimastel siis võistlusrada kulgeski. Aga keeruline ajalugu on sinna pervedesse ehitanud erilisi moodustisi – Kloostri varemed (sinna rada muidugi sisse ei keera), nõuka aegne varjTend – pime, külm, niiske ja kopitusehaisu täis –sealt jooksime ka läbi. Valgust andsid küünlad. Ja siis mingi endise sõjaväe territoorium, kus oli betoonilaga ja tubli sadakond meetrit kitsast vonklevat … asfalteeritud matkarada! Ausõna – mingi küngaste hari, paarkümmend sentimeetrit lai rada on asfalteeritud! Seejärel silla alt läbi, kus on kunagise vana silla mädanenud puupostid, mille vahelt tuli läbi hüpelda.

Ja toredad, madalad jõelammid, liivased künkanõlvad. Ronimised ja laskumised. Ja vahepeal natuke sotsiaalset koloriiti ka – paar napsitavat ja grillivat, ülevas meeleolus vene seltskonda, kelle keskelt me läbi jookseme (st nad on oma laagri löönud lahti kahel pool rada). Nende meeleolu on ülev ja meile elatakse maruliselt kaasa! Vene temperament!

Niimoodi kuus-seitse kilomeetrit ja siis üle kitsa rippsilla jõe teisele kaldale. Nüüd tõusevad nõlvad veel kõrgemale ja rajameister on otsinud kõige järsemad tõusud ja laskumised. Esimesed korrad, kus jooks pole võimalik –väga teretulnud vaheldus. Üleval on imeilus männimets, all rammusal niiskel pinnasel on lehtpuud.

Rada kulgeb läbi Botaanikaaia. Vahvad paetrepid, pöörame rosaariumisse ja sealt kitsast aiapilust saame taas männimetsa ja nõlvadele. Nüüd tuleb üks maalilisemaid kohti – rajameister on klammerdanud puu külge sildi „Kloostri taga metsas“ – nõlvaga paralleelselt tõustes-langedes on imeline vaade jõele, metsale ja ajuti ka Kloostri varemetele. Päikse on  laskunud juba madalamale ja see annab varjudele sügavuse. Sume, rammestav, kaunis. Siis jõuamegi Kloostri varemete juurde, põikame korraks asfaldile - sillale - ja jõuame stardialale tagasi. Esimene silmus on tehtud (ca 13 km), jäänud on teine, ca 8 km-ne. Aga see on juba teisest puust.

Alguses lippame mööda mõnusat kruusateed pidi elamurajooni. Selline uus. Lapsed vaatavad suurte silmadega ja lehvitavad. Ja varsti tuleb Taevatrepp. Just selle sõna on rajameister klammerdanud puu külge. VÄGA järsk ronimine paenõlvast üles … Lasnamäele! Ja siis rööbiti pankranniku servaga. Ühel pool Lasnamäe majad kui hiina müür. Teisel pool täidab pea poolt vaatevälja rauge meri kust õhkub mahe niiske tuulehingus. Kidur taimestik, sest mulda on vaid mõni sentimeeter. Ja jälle pisut napsiseid seltskondi, kellele higised ja hingeldavad jooksjad vahelduseks on. Nüüd on viimane joogipunkt ja väsimust on juba nii palju kogunenud, et sõbralik pilk ja naeratus on muutunud väga tähtsaks. Kaks toredat entusiastlikku tüdrukut ulatavad abivalmilt veetopsi. Hõikan – ma võtan kaks! Ja tops ulatatakse mõlemalt! Vesi on nii mõnus ja jahe. Saan hoiatuse, et „plank õõtsub, olgu ma ettevaatlik“. Mõni hetk hiljem saan aru, millest jutt – paekaldasse on ilmselt sõjalistel kaalutlustel uuristatud kaitsekraavid ja jooks läheb mööda valle. Ühes kohas lõikab valli läbi vast nii 1,5 meetrit lai aga mitu meetrit sügav kraav püstloodis seintega. Sealt ongi plank üle visatud. Ja see õõtsub! Ma olen ettevaatlik, aitäh, tüdrukud!

Nüüd on jäänud veel kolm kilomeetrit. Järsakupealne kitserada pöörab tagasi. Laskumine alla läheb mööda asfalteeritud kergliiklusteed, mis on mõnusa jooksukaldega. Saab kere hetkeks lõdvaks lasta, ehkki põlved on natuke hellavõitu. Jõuame Maaramäe memoriaalini, jookseme selle „totalitaarse grandioossuse“ vahelt läbi. Kui vaid mõne välismaalane siin jookseks – ta saaks ühe poolmaratonilise ringiga „maitse“ suuremast osast meie ajaloost!

Veel mõned kruusarajad, ja hakkabki Selver paistma. Juba kostab finišimelu. Vaid laskuda tee alt läbi, siis uuesti trekiraja alt läbi ja poolring treki sees. Ongi tehtud! Medali asemel pistetakse pihku muffin. Numbrimärgist, vimplist ja blanketist saab laual ise kompileerida vahva personaalse plakati, mida seinale panna. Pakutakse mõnusat grillvorsti ja värsket hapukurki. Kõrvale mineraalvett või spordijooki. Tunda on, et korraldajad on ise ka sellistel võistlustel osalenus ja teavad, mis sobib. Pinkidel istuvad rahulolevad ja lobisevad jooksjad. Ääretult mõnus õhkkond. Ilm on soe ja rauge. Muljetan ka ise tuttavatega ja kõnningi auto poole. Seekord siis niiviisi.

Olen veel tagantjärelegi vaimustuses. Kauneid vaateid ja emotsioone täis. Ehkki Tallinnast pärit polnud mul õrna aimu ka, kui kaunis on Pirita jõe ürgorg ja Lasnamäe paenõlv. Ja et nad on tegelikult nii lähestikku. Ja nii kesklinna lähedal.

Fotod: Mart Einasto, Rain Eensaar, Silver Eensaar.

Sama tiimi poolt korraldatakse ka 1. septembril Tallinn City Trail Night edition (8km) ning 8. oktoobril Eesti Maastiku maraton.  Lisainfo siit.

Kõiki Tallinn City Traili 21km tulemusi näed Marathon100 andmebaasist siit ning 8km tulemusi siit