Viimati tegin ülestähendusi oma jooksuteekonna kohta juuni alguses. Lootsin siis vaatamata valutavale põlvele jõuda Narva poolmaratonile. Nii see aga ei läinud. Ülekoormusest tingitud vigastuse tõttu terendas hoopis ees pea kahekuuline jooksupaus. Ka edasised trennid on kulgenud kerge valu saatel. Olen külastanud füsioterapeute, ortopeede ja massööre. Olen saanud erinevaid nõuandeid ja diagnoose. Ka selle artikli kirjutamise hetkel ootan MRT uuringu vastust, et olla septembris rajale minemises 100% kindel. Väike paus muljetamises on tekkinud seetõttu, et lootsin kirjutada oma järgmise loo positiivses võtmes. Tahtsin kirjutada siis, kui on selge, et kõik on korras ja kui saan hõisata, et nüüd olen maratoniks valmis. Aga maratonile minekuks ei saagi vist lõpuni valmis olla. 

Räägitakse, et tuleb komistada ja kukkuda, sest vastasel juhul ei pruugi teekonnast midagi õppida. Tõsi, pärast säärast nigelat seisu olen ma jooksmist ja liikumist veel rohkem väärtustama hakanud. Ükski keha pole masin ja erinevad vigastused käivad spordi ja eriti veel võistlusspordi juurde. Taolistel perioodidel on vaja meeletult distsipliini. Mitte niivõrd motivatsiooni, vaid just distsipliini, sest motivatsioon tuleb ja läheb, aga distsipliin hoiab sind pidevalt töös. See paneb sind näiteks harjutusi tegema, mis ei pruugi esmapilgul kasulikud tunduda. Ja seda päevast päeva, nädalast nädalasse.

Minu puhul on tulnud madalseisu momentidel kasuks ka motivatsiooni kõrgel hoida. Üheks minu suurimaks motivatsiooniallikaks vahepealsel perioodil, kui minu treeningud piirdusid vaid harjutuste tegemisega, olid rahvaspordiüritused. Jooksurajal pingutavaid inimesi vaadates on koju tulles endalgi alati suur kihk jooksma minna. Oleks äärmiselt tore, kui ka minu teekond suudaks vähemalt üht inimest inspireerida.

Vähem kui kuu enne maratoni võin öelda, et ju siis pidigi minu jooksulugu seekord selline olema. Kõik on veel võimalik ja oma eesmärki joosta Tallinn maraton ajaga 3.30 ei ole ma hetkeksi maha matnud. Kindlasti ei taha ma, et jääks kõlama, nagu oleks see projekt üks rist, viletsus ja läbi valu tegemine. Jaanuar-mai oli mul väga vahva treeningperiood, suvi on olnud vähe keerulisem, aga pead norgu lasta ei tohi. Kõik eesmärgid ei peagi kergelt kätte tulema. Pisike valu mind ei sega ja põlve turgutada on aega kogu talv, praegu tuleb panna! 

Kohtume 10. septembril Tallinna maratoni stardis!

PS! Kuulsin eile metsas joostes läheduses karu häält. Sai joostud väga kiired kilomeetrid.

Tõnis valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Jooksupartner, teda juhendab Taivo Püi.

Fotod: Mallor Malmre