Tartu maastikumaratonil – juba 40s!, ja mina olen neist pooltel osalenud! – on kaks väga erilist tähendust. Esimest teame me kõik – maastikumaratoniga algab jooksurahva kevad. See pole mingi metafoor või sõnakõlks vaid sulatõsi. Kohe selgitan. Kevad algab vaid kalendris astronoomiliselt täpse kuupäeva ja kellaajaga – sel aastal siis 20ndal märtsil kell 15:33. Päriselus on kõik suhteline. Looduses toimuvate muutuste (nn fenoloogiline aastaaeg) järgi liigitatakse kevad eelkevadeks ehk kevadtalveks, varakevadeks ja päriskevadeks, mis algab vahtra õitsema hakkamisega. Selle jooksul esineb öökülmi, õitseb enamik taimi ja puid, saabuvad rändlinnud, poegivad loomad. Just selle loodusliku „päriskevade“ avapauguks on Tartu maastikumaraton. Ja ehkki jooksurahvas on juba tükk aega taldadega teid ja radu poleerinud, asjalikemal juba mõni testvõistluski tehtud, on esimeseks „pärisvõistluseks“ ikkagi üks maastikumaratoni distantsidest keset tärkavat „päriskevadet“. Stardisagin, puhkevad pungad, linnulaul, putukasumin, naeratavad vabatahtlikud, joovastav õhk, kuum supp koos finišimeluga – niisugune ongi lühikokkuvõte maastikumaratonist. Sellest ei saa iialgi küll, seda ootab jooksja juba talvest saadik.

Teine eriline tähendus on ainult minu jaoks. Nimelt on vaid ühe-kahe erandiga kõik need kakskümmend aastat olnud omamoodi „testjooksuks“ mai lõpus aset leidvale kevadisele põhivõistlusele. Aastaid oli selleks Stockholmi, Luksemburgi või mõni muu mai-lõpu-maraton ja maastikumaratoni 24 km distants oli viimaseks pikaks jooksuks, kus tuli rangelt pulssi madalal hoida ja alles viimasel viiel kilomeetril päitsed pealt võtta. Sel aastal panen jala kolme nädala pärast maha Karhunkierrose 100-miili võistlusel ja see tähendab just sellel nädalavahetusel kaht võimalikult pikka jooksu võimalikult künklikul maastikul. Laupäeval viis tundi Vooremäe „suusaimika“ radadel – tubli 1,5 km tõuse-langusi võttis jalad kaunis väsinuks. Ja nende jalgadega siis pühapäeval varustust testima maastikumaratonile – seljakotis kogu kohustuslik varustus, kepid käes. Juba stardis üsna väsinuna.

Otepää stardisagin on vanale olijale tuttav ja liigutav. Iidse kombe kohaselt vaatan üle stardinimekirjad. Kuhu küll kõik tuttavad jäid? Kas neile kevad ei tulegi? Siiski on ohtralt nägupidi tuttavaid, kellega noogutame. Peakorraldaja Indrek Kelk kontrollib viimaseid üksikasju ja raiskab natuke oma kuldaväärt ajast minuga jutustamisele – oleme juba hulk aastaid head tuttavad. Astun stardikoridori, pistan kõrvaklapid pähe. Olen nii valmis kui olla saab. Kõlab pauk ja tuttav muusika ja maastikumaraton läheb käima.

Muidugi rühin oma puiste jalgadega kõige lõpus teistega kaasa. Aga silmnähtavalt libisevad ülejäänud eest ja esialgu veel kolmekesi kahe võluva daamiga jään jooksjate rivi turvama. Algab maastikumaratoni ainus „tsiviliseeritud“ osa Otepää ja selle ümbruse külade hoonete ja põldude vahel. Teed on kruusased, avaratel väljadel on imelised vaated aga puhub üsna jäine tuul. Mul on kilejope seljas aga daamid on maika väel. Aga nad ei tundu kurtvat, üks peseb 10 km joogipunktis jääkülma veega nägu, sest higi kippuvat silma. Minul on selle vastiku nähtuse tarbeks peapael, mis kiilaneva pealae päiksele praadida jätab. Õhtul kipitab mis kole, pidanuks ikka mütsi panema. Varsti on daamid eest läinud ja ma kulgen õndsas üksinduses.

Ligikaudu kolmandikul distantisist poeme Palupera maantee alt tunnelist läbi ja algab „päris-maastikumaraton“ - metsa sees muldsetel metsaveoteedel. Varsti rebin kõrvaklapid peast ja topin taskusse. Las loodus ise laulab mulle. Ja selle eest hoolitsevad tuul, linnud, putukad ja kaugelt kostev mootorsae kärin. No pole midagi teha, eks seegi ole moodsa elu üks osa. Jõudes pika ja lühema raja ühinemiskohta ootan kepikõndijatega ühte sulamist aga paraku on nad juba läinud. See õigupoolest mind ei kurvasta, sest vabatahtlikud pöörde- ja söögipunktides on ekstra lahked. Ausalt öeldes on see hästi liigutav, on ju nemadki siin tuules juba tunde passinud.

Olen üpris väsinud aga meeleolu on ülev, et nii ülesmäge-kõnni kui allamäge-jooksulõigud on reipad. See ongi maastikumaratoni fluidum, mida kogen. Veel viimased paar kilomeetrit. Ja siis ma jõuangi järele viimastele kangelastele. Ma ei tee nalja. Väsinult aga rõõmsalt surub ennast keppidele toetudes mäest üles tublis ülekaalus daam. Ma tean ja näen, et tal on raske. Aga ta on rõõmus! Kohakuti jõudes ei oska ma midagi öelda, lihtsalt lehvitan. Ja saan vastu imeliselt sooja naeratuse.

Järgmisena satun kohakuti kõhetunud lihastega mehega, kelle keha väriseb. Ilmselgelt on tegemist degeneratiivse närvihaigusega. Juba tasakaalu hoidmine on raske. Iga samm vajab keskendumist. Ja ometi on ta täna siin, varsti finišeerimas. Möödudes soovib mulle jõudu ja see on mulle väga liigutav. Inimene, kelle jõud on kadumas suudab ometi olla mulle eeskujuks ja anda jaksu!

Ja siis näen Matit. Elupõline jooksuhunt Matti Silber on eeskujuks meile kõigile. Ta on jooksnud 97 maratoni ja on nüüd 73 aastasena rajal rulaatoriga, lükates ees käru varuriiete ja karkudega. Mul on au olnud teda kunagi jooksuvõistluselt koju sõidutada ja tee peal juttu puhuda. Tagasihoidlik ja muhe mees.

Need kolm inimest on palju suuremad kangelased kui võitjad. Nende lood ja tunded rajalt vääriksid meieni toomist. Üha enam mugavaks ja ise liikumisest kaugenevas maailmas on nad suureks eeskujuks.

Need kolm kohtumist annavad mulle jaksu, et viimased kilomeetrid katkematult joosta. Noh, tegelikult üsna aeglaselt sörkida muidugi, aga just nii pean ma kolme nädala pärast kulgema veel kolme maratoni jagu. Muidugi on pärast kella vaadates „pulss punases“ ja jalad kanged. Aga öistel tundidel Põhja-Soomes, kui väsimus murdma kipub, siis meenutan neid kolme kangelast maastikumaratoni finiši eel ja jaksan jälle.

Mart Einasto

Fotod: Sportfoto, Aare Tinn, avafoto autor Adam Illingworth