Kui kaugele on maratoonar valmis reisima, et saada 'linnuke kirja'? Eelmine aasta kui hakkasin ostma pileteid jaanuarikuiseks reisiks Austraaliasse ja Uus Meremaale, tekkis tahtmine ka seal üks jooks teha, ideaalis kaks. Peale edasi tagasi piletite ostu, hakkasin googeldama võimalusi. Ning siis selgus tõsiasi, et Austraalias lõppeb maratoni hooaeg Novembris ning algab uuesti alles Märtsis.

Olin suht pettunud, hakkasin otsima 1/2 maratoni võimalusi kuni sattusin kodulehele www.cadburymarathon.com.au (sealt pärineb ka ülaltoodud foto, autoriks Rick Smith). Selgus, et ikkagi on üks maraton jaanuaris ning see on järgmine päev peale minu maandumist Sydneys. Toimub see Hobartis, mis on Tasmaania pealinn. Ja algab kell 6.00 hommikul (see on ainus aeg kui temperatuur on veel 'mõistlik'). Kiire lennupiletite otsing, positiivne tulemus káes, otsustasin, et kui regamine lahti läheb, panen end nui neljaks kirja, maksku lennuk palju maksab.

Esmesel päeval panin end kirja, võtsin väikese varuga ka jàtkupiletid, bookasin hotelli ja jäin jaanuari ootama. Distants, mis ühe vahva 42km jooksuku stardini on, on linnulennult Tallinnast 15.800km. Lennuaeg koos vahepeatustega, pea 48h. Ajavahe, 9h. Kõlab korraliku väljakutsena.

Reis ise oli nii ideaalne kui nii pikk reis olla saab - kõik lennud väljusid ja saabusid vastavalt graafikule, ka ümberistumised lennujaamades olid piisavalt väikese ajavahega, pagas saabus praktiliselt kohe kui tollist läbi. Jooksuasjad olid targu käsipagasis. Ainus, mis muret tegi  oli magamatus. Kuigi lendan aastas ûle 50 lennu ning suudan lennukis magada ka 30min lendude ajal, siis nüüd suutsin suikuda vast 3x 1-1, 5h 48h jooksul.

Hobart võttis mind vastu tüüpilise Eesti suvega. Just oli lõppenud vihm, temperatuur 14 soojakraadi, taevas tugevalt pilves. Pea ideaalne jooksuilm. Olin hotelli võtnud targu stardi ja finishi lähedale, et hommikul ei peaks liiga vara ärkama (start ju kell 6.00) ning kurnatusest ning ajavahest tingituna sain magama kohaliku aja järgi 18 õhtul.

Ärkasin 4.00, mis oli tegelt ok, Eesti aja järgi 19. Stardi eel vetsujärjekorras oli austraallaste suust küll nurinat varajase ärkamise kohta kuulda. Võistlus ise algas ja lõppes Cadbury shokolaadi vabriku juurest, firma oli ka maratoni peasponsor ning maraton kandis nende nime.

Eks ta natuke külamaratoni meenutas, osalejaid ca 300 (koos teiste jooksudega küll üle 2000), aga trass ise oli kena, mõnusate tõusude ja langustega, heade vaadetega. Miinuseks, kaks ringi.

Mis aga kardetust suuremaks osutus, oli väsimus ja haigusest tingitud kurnatus. Vana aasta lõpus õnnestus kurk àra külmetada, sellele jàrgnes nohu ja köha. Kõi, see andis tunda juba ca 5km kui pulss tavapàrase 145 asemel üle 160 náitas. Ja seda ainult tempoga 4:30-4:40/km. Kilomeeter kilomeetri járel läks tempo madalamaks, jõud kadus, ainus, mis ei muutunud, oli kõrge pulss. Hirmuga hakkasin mõtlema, kas minust on üldse lõpetajat.

Olles jooksnud maratoni alla 3h ning kõik peale ühe ka alla 3.28, arvutasin, et 3.30 peaks olema ikka tehtav. Umbes 22km joogipunktis kõndisin esimest korda. Sellist asja pole juhtunud peale esimest maratoni kunagi, ja siis olin jooksnud ca 1x nädalas maksimaalselt 10km korraga. 2014 jooksu kilometraaz oli ca 2400. Mis toimub!?!? vasardas peas. Viimased 20km oligi nagu FB jooksmise korraldatud jooks-matk. Ainult et 7min/3min reziimi asemel oli vahekord 3/3 ning jooksutempo ise meenutas sörki. Kilomeetri ajad kukkusid 6:30-7:00 peale, õnneks ka pulss, mis oli nüüd 150 ringis. Kõik jooksid must mööda, ka need, kes ennist olid kilomeetrite kaugusel ning kellele ise esimesel ringil kaasa tundsin.

Suht sitt tunne oli: reisida nii kaugele ning siis sellise jama otsa sattuda. Lisaks lakkas mu Garmin vahepeal töötamast, seega olin kaotanud ajataju, õnneks sai kella pealt umbkaudse aja teada. See lähenes hirmuäratava kiirusega 10-le ehk 4 tunnini stardist. Kas tõesti? Korraga märkasin 40.km silti. Kiire arvutus peas, kõnnilt sörgile ja finishi poole. 41km märk 1,2km jäänud, kell 9.53. Pean jõudma. Ja viimane km ülesmäge. Ning korraga paistiski finishisirge ja seal kell 3.55 ja kopikad. Normaalne!

Lõpuks ei olnudki eriliselt väsinud, täitsa tavaline maratonijärgne tunne. Rõõm ja kurbus korraga - hea et läbi sai, kurb, et läbi kannatuste. Finishijärgses kotis ootas medal, lõpetaja T-särk ja loomulikult shokolaadi. Ning auhindade jagamisel tuli välja, et tegemist polnudki külajooksuga vaid erinevates kategooriates jagati välja Austraalia ja Tasmaania meistrivõistluste medaleid. Maraton võideti ajaga 2:25 ja poolmaraton 1:07. Päris ok ajad.

Tasmaania kuradit ei näinud. Või siiski? Poolmaratoni võitja oli pealaest jalatallani ära tätoveeritud, kiilakas ja 3 rotipatsiga, mis ulatusid peaaegu tagumikuni. Ja jooksis kui kurat. Kuradi hästi.