Augusti viimasel täisnädalal toimub Prantsusmaa suusakuurordis Chamonix’s mägijooksunädal, mille raames joostakse viiel erineval distantsil (+ lastejooks). Igal jooksul on oma nimi ja lühend, mille järgi neid ka laialdaselt tuntakse. Osalemiseks peab oma kogemust tõestama kvalifikatsioonijooksudega. Kuna huvilisi on kaugelt enam kui rajad mahutavad siis osalejad loositakse. Minul ja Pärtelil õnnestuski pealkirjas nimetatud jooksule registreerumine. See oli ka aasta põhisündmuseks, mille nimel kõik eelnevad pikad maastikujooksud kavandatud said.

TDS on 120 km pikk ja 7223 tõusu/langusmeetriga. Raja keerukuselt loetakse teda väga raskeks – suurem osa jooksust on üle 2000 m kõrgusel, väga pikkade, järskude ning ebatasaste tõusude-laskumistega. Starditakse Itaalia suusalinnast Courmayeur’ist, ületatakse mitu mäeahelikku ja laskutakse läbi orgude. Sekka pikad kulgemised piki mäenõlvu.

Jõudsime Pärteliga oma peatus- ja finišipaika Chamonix’sse laupäeval, neli päeva enne starti. Kasutasime neid päevi mägiradade ja kõrgusega harjumiseks. Iga päev püüdsime veeta mõned tunnid üle 2 km kõrgusel ja pisut ka joosta. Käisime ka tutvumas raja lõpuosa viimase pika laskumisega. See ei tundunudki eriti hull olevat. Ennatlikult arvasime. Just kaks päeva enne starti jõudis kohale kuumalaine – orgudes 30 ja ülegi, 2000 m kõrgusel üle 20 kraadi kuuma ja tuulevaikus. Meilile saabus korraldajate hoiatus – mitte mingil juhul mitte minna püüdma raja keskossa jäävast orust 2 kilomeetrist tõusu kui selles vähimalgi määral kõheldakse. Ei osanud siis sellest midagi arvata. Stardieelsel õhtul käisime söömas koos tuttavate islandlastega, kes seda jooksu suisa mitmel korral läbinud olid. Tutvusime rajaga, saime kuhjaga väga kasulikke nõuandeid ja panime paika plaani. Pärtel läks püüdma 22 tunnist aega, mina 26st. Aga eks see kuum ikka kõhklusi ka hinge külvas, igaks juhuks otsustasime saata vahetuspunkti kuivad riided katkestamise puhuks.

Nagu sipelgad ülesmäge, alguses on kõik jooksjad veel koos

Tõusta tuli kell 3 öösel. See polnud keeruline, sest nagunii vähkresin magamata (nagu ka eelmisel ööl). Kuumus ja erutus, liblikad kõhus. Kähku riidesse, seljakott selga, kott vahetusasjadega ühte ja kepid teise kätte ning bussile mis starti sõidutas. Kohustuslik varustus kaalus mitu kilo - jope, tormipüksid, dressipluus, kaks lampi varupatareidega veelähkrist ja pudelist rääkimata. Aga selle kaasatassimise vajadusest võis hõlpsasti aru saada. Sõit ise käis kähku. Üle tunni aja tuli parajaks teha, mille veetsime suure spordikeskuse trepil külitades. Pool tundi enne avapauku tõttasime stardikoridori. See täitus juba paksult võistlejatega, saatjad ummistasid raja ääri. Vahetuskoti äraandmine läks keerukaks. Siin kaotasingi Pärteli silmist ja nägin teda taas järgmisel päeval koju jõudes. Sain koha umbes stardikoridori keskele ja arvasin selle endale kohase olevat.

Esimene söögipunkt La Combal, sellised telgid olid nad kõik

Stardipaugu hetkeks polnud pealampe enam vaja, imeilus koidik oli saabunud. Keset võimsaid mägesid jooksime väikese tiiru linnas ja siis hakkas tõus mööda kruusateed ülesmäge. 11 kilomeetri vältel tõusime ligi poolteist kilomeetrit – üle kahe tunni järjest. Seejärel pool tundi allamäge esimese söögipunktini. Siin panin joogilähkri esimest korda pilgeni täis ja proovisin süüa niipalju kui jaksan – nüüd oli tulemas pikem omapäi olek. Tunne oli hea, rajad olid siledad, päike ei kõrvetanud veel. Pärast tõusu uuele kurule 2500 meetri kõrgusel jõudsime raja kõige mõnusamale osale – vana Rooma sõjateele. Uskumatu ehitis! Ligi 2000 aastane, ühtlase laskumisega, tasane kruusatee mida mööda sai joosta umbes 10 kilomeetrit. Nüüd sain joosta nii et tuul kõrvus vihises. Möödusin tervelt 300 kaasvõistlejast! Siis pöörasime alpiaasale aga varsti naasime taas kruusateedele. Järgmisse söögipunkti jõudsin üle 3 tunni hiljem. Palavus oli nüüd maksimaalne. Samas oli karjamaadel lehmade jootmiseks veevanne kuhu sai oma mütsi kasta ja see jahutus töötas hästi. Kuumus liiga ei teinud.

Rooma sõjateel, suurepärane on joosta 2000 aasta vanusel teel

Pärast pea kahetunnist orgu laskumist jõuame Bourg Saint Maurice nimelisse linnakesse, milles on viimane suur söögipunkt enne raske ja tehnilise osa algust. Võtan seljakoti seljast, söön suppi ja käin WC-s – kahjuks on igal pool järjekorrad ning enne taas rajale minekut on veel ka kohustusliku varustuse kontroll. Selles punktis kulus üle poole tunni. Asulaserval on raja ääres veetünn, millest topsiga ammutades ennast põhjalikult märjaks kastan. Kõik peale tossude. Hakkan ülesmäge rühkima. Püüan ühtlases rütmis sammuda ja see kipub olema eesminejatest kiirem. Katsun viisakalt mööduda. Mäenõlv on puudeta ja lõõskavas päikses on üsna palav. Iga üksiku põõsa varjus puhkab mitu jooksjat. Kohtun ka esimeste mäest alla lonkivate katkestajatega. Esimesele püüan nalja visata, et rada läheb vastupidi. Vastuseks morn „ma enam ei suuda“. „Juba“ pooleteise tunni pärast jõuan esimesse vahepeatusesse, kus pakutakse vett. Olen möödunud 220 kaaskannatajast! Õigupoolest peaks olema ainult kontrollpunkt aga korraldajad halastavad ja on vedanud sinna suurtesse tünnidesse likku sadu veepudeleid. Saab jälle kasta ja pisut juua. Veel tunnike tõusu, kokku koos vahepealse languse järgse uue tõusuga 2000 tõusumeetrit! Algab raske laskumine Passeur Pralognani nimeliselt kurult – kaljudele kinnitatud köie abil laskuda paarkümmend meetrit enne kui jõuab uuesti rajale. Aga sellel pole midagi pistmist eelmiste „joostavate“ radadega – kivised, konarlikud, järsud. Ja ikka sekka ülesronimisi ja jälle alla. Siin tuleb esile mu nõrkus – sellistel radadel kohalikud jooksevad, mina suudan vaid kergelt hüpeldes sörkida. Ja minust minnakse järjest mööda. Üllatus tabab mind siis, kui jõuame siledale teele mida jagub enne „suurt“ söögipunkti mõneks kilomeetriks – siin hakkavad needsamad äsjamöödunud äkki kõndima. Samas mina lausa naudin sörkimist – hellaks muutunud põlved saavad puhkust ja üldse on kuidagi hea tunne. Kokkuvõttes möödun veel 10st jooksjast.

Lehmade keskel

Luuleline nimi „Cormet de Roselend“ tähistab pisut enam kui poolt maad ja hiigelsuurt telki keset lagedat platood. Siia on toodud meie vahetuspakid ja samuti ka bussidega kaasaelajad. Mängib muusika, lapsed lehvitavad plakatitega… Olen rajal olnud 13 ja pool tundi. Imeline korraldus – mõne sekundiga saan kätte oma koti. Pakutakse sooja süüa – pastat ja suppi. Saab laua taga istuda. Täidan joogivarud, võtan süüa ja istun maha. Kui hea on korrakski seljakott seljast võtta! Söömisega vahepeal kraabin jalast tossud, puhastan niiskete rätikestega (Baby wipes – mõeldud väikelaste tagumiku puhastamiseks. Väga kasulikud asjad) jalad paksust tolmust. Vahetan sokid ja panen uued püksid. Võtan ka mõned geelid lisaks ehkki need kuumaga hästi ei sobi. Lõpetan oma supi, veel veid Coca-cola’t ja mütsi asemele pealamp – päike juba loojub.

Laskumine Passeur Prolognanilt

Õhk on muutunud mahedaks. Esialgu läheme veel mööda karjamaad aga varsti läheb rada jälle metsikuks. Nüüd juba pealambi valgel, sest pimeneb väga ruttu. Lampi süüdates muutub vaade kuidagi häguseks. Mõne aja pärast saan aru, et prillid tolmu ja veepiiskade tõttu peaaegu läbipaistmatud. Natuke tööd kuiva paberiga ja nägemine taastub. Taevas on pilvitu, veerandkuu ja tähed muudavad ümbritsevate mägede profiili tajutavaks aga muidu oleme kottpimedas. Laskume La Gitte nimelisse kanjonisse. Väga keeruline ronimine. Korraks ületame mägijõe selleks, et kanjoni seina raiutud õnarust pidi edasi liikuda. Pärtel, kes siin veel viimaseid valguskiiri nautis ütleb selle ühe kõige võimsama mulje jätnud koha olevat. Mina liigun ainult kitsas valgusvihus. Ees on jaaniusside rodu ja taga niisamuti. Paraku eriti kellegagi koos liikumine ei õnnestu sest teised on ikka kiiremad.

Pärteli nähtud viimased päikesekiired La Gitte kanjonis

Vaid pisut enne järgmisse söögipunkti Col Joly nimelisel kurul olen tunnistajaks raskele õnnetusele. Kuristiku serval kaljudel ukerdades kuulen äkki kuidas kohe muu ees hakatakse midagi karjuma. Jõuan nuka tagant välja ja esimesel hetkel on tunne, et midagi hüütakse mulle. Küsimise peale, mis lahti karjutakse, et just kukkus mees kuristikku. Üksik tuluke ongi sadakond meetrit allpool ja mu ees rajal on kepid. Korjan need üles ja lähen kahe prantslase juurde, kes kuristikku hüüavad. Varsti siiski vastatakse – jah, ta on teadvusel aga verine. Ja tahaks jätkata. Ei oska midagi teha (kõigil on kohustus aidata) aga prantslased on juba päästjatele helistanud ja paluvad mul jätkata. Nad jäävad ise valvesse. Kümnekonna minuti pärast tulevadki mulle vastu päästjad – joostes! Sest ega muud moodi siin ilmselt ligi ei pääsegi. Köied ja medvarustus seljas rühivad nad tagasi.

Mina La Gitte kanjoni kaljudel mõned tunnid hiljem öösel

Col Joly’s pikalt ei peatu. Tavapärane supp ja mäest alla. Sest orus on juba uus söögipunkt ja see on enne viimast mäge. Üle kilomeetrine laskumine on vastik. Peksan jalgu üksjagu ära ja põlved on ka hellad. Minust läheb mööda punt jooksjaid kellele suudan sappa hoida – jõuame ilusasse linnakesse Les Contamines. Läbi linna tuleb mitu kilomeetrit minna ja jälle hakkab see punt kõndima. Mõtlen, et selles on ilmselt tarkuseiva – enne järgmist tõusu jõuvarusid koguda. Kõnnin ka, lausa paarkümmend minutit. Söön ja satun sellesama pundiga koos välja minema. Ja alles siis kui turvamees küsib „kas sa ka katkestad“ saan aru, et kogu see punt katkestas – jalutavad koos kaaslaste/-lannadega parkimisplatsi poole. Vaat sulle tarkust – heast peast kaotasin paarkümmend minutit! Söögipunktis vahetasin lambi aku tagavara vastu aga mu suureks üllatuseks pidas see vastu vaid 15 minutit (mõlemad laadisin enne hoolikalt ära). Tuligi võtta kohustuslik tagavaralamp. See enam alt ei vedanud.

Jooksjad öös

Tõus viimasele mäele on halastamatu – pikalt üles, siis veel paarsada meetrit alla ja siis väga järsult üles. See viimane tundus kõigile raske olevat. Kogu aeg varbad üles astuda on lausa kurnav. Aga ülemäära pikk see ka polnud. Selle ülemise servani olime mõned päevad tagasi tulnud. Paraku osutus olukord nüüd, öösel ja väsinuna, hoopis teiseks. Päeval tundus üsna hästi joostav ja ruttu sujuv. Nüüd ikkagi vaevu sörgitav ja lõputult kaua kestev. Üsna selle etapi keskel on üks rippsild, millest tahtsin kindlasti üksi üle minna. Ja huvitaval kombel see motivatsioon sundis just niipalju pingutama, et väga must enam mööda ei mindud. Jõudes Bellevue nimelisse asulasse olin möödunud veel 25 inimesest ja jõudnud oma parimale positsioonile. Edasi oli vaid umbes kilomeeter järske laskumismeetreid ja siis viimased tasased 8 kilomeetrit finišisse. Olin üsna kindel, et seda kohta hoida ei suuda. Nii ka läks. Just siin jõudis kätte ka koidik. Lootsin et see viimane laskumine on vähegi laugem ja joostavam aga ei – sedapuhku siis lisaks konarlikkusele ja järskusele ka kohati niiske savi tõttu libe. Lõpuks sai seegi laskumine otsa, viimased kilomeetrid olid juba Les Houches’i nimelise asula sees asfaltteena. Viimane lonks koolat viimases joogipunktis ja teele. Les Houches on vaid 30 meetrit madalamal Chamonix’st (finišikoht) – lootsin et see osa jooksust on mööda oru põhja ja tasane. Aga tühjagi – tuli koguda veel 151 tõusu-laskumismeetrit mööda orunõlvu. Tõsi, kenal kruusateel. Hommikused jooksjad ja koerajalutajad hõikusid tunnustavalt. Üle tunni hiljem jõuan Chamonix’sse – rahvast on juba üksjagu tänavatel, isegi kohvikud on avatud. Kõik ergutavad. Raske on kirjeldada lõpetamise emotsiooni – segu rõõmust, uhkustundest, väsimusest ja pingelangusest. Tehtud - 26:43 nagu plaanitud!

Jõuan Col de Julysse

Palju polegi lisada. Jalutan koju. Tahaks vaid pesta. Siiski enne tukkuma minekut jutustame veel tunnikese Pärteli, islandlaste ja Toomasega (nende start on järgmisel päeval).Pärtel ületas iseend ja kõiki ootusi – aeg alla 21 tunni! Kõik läks hästi – midagi ära ei hõõrunud, mingeid murdehetki polnud. Pidasin endale tehtud plaanist kinni. Tõsi, väikeseks rumaluseks tuleb pidada Les Contamines’is kõndimist ja mõningast ajaraiskamist söögipunktides. Aga see on köömes. Ilmselt poleks ma seda kõike suutnud ilma nende eelnevate jooksudeta, kus vahest liigagi palju läbi elasin. Aga see kõik tasus end põhivõistlusel ära. Aasta varem paika pandud plaan toimis hästi. Näis, kuidas järgmisel aastal läheb – sain selle suvega UTMB kvalifikatsioonipunktid täis ja olen juba pisut ettevalmistuse peale mõelnud. Igatahes tahtmine on olemas.

Finishis, tehtud!

Mart Einasto

PS olgu siis ära toodud ka lingid eelmistele pikkadele maastiku-/mägijooksudele, millele viidatud sai.

Cesis Ecotrail 80

NUTS Pallas 135

Mont Blanc maraton 80

Oslo Ecotrail 80