Esmaspäeva hommikul kell kaheksa istusin ehtameerikaliku kollase koolibussi tagumisel istmel ja külmetasin. Õues oli seitse-kaheksa kraadi sooja, mul olid jalas lühikesed püksid ja seljas jooksusärgi peal lilla seenepildiga pusa, kuid bussis olid kõik aknad viie sentimeetri jagu lahti. Tuul tegi bussis tiire otsekui ralliautod Le Mansi 24 tunni sõidul ning külm oli.

Buss viis meid tunnise sõiduteekonna kaugusele Hopkintoni, Bostoni maratoni starti.

Paar päeva varem olime sõitnud Peter Pani bussiga New Yorgist maratonilinna, neli ja pool tundi loksumist maanteel, mis viis kõikidest Uus-Inglismaa väikelinnadest siuhti mööda. Ei näinud mitte kui midagi. Ainult teisi sõidukeid ja pimedust.

Bostoni maratoni startipaika viisid kollased koolibussid. Ehtne Ameerika.

Mõni päev enne seda seisime JFK lennujaama passikontrollis. Kolm tundi. Ootasime ametniku kolme küsimust. Miks te tulite siia? Kaua te olete? Kui palju teil raha on?

Ameerikasse viis seitsme tunni pikkune lend Frankfurdist, millele eelnes kahe tunnine sutsakas Tallinnast Saksamaale. Lennule jõudmiseks pidi ärkama kell neli hommikul. Öösel.

Teekond Bostonisse on kõike muud kui lihtne ning paneb hindama Eesti maratonide mugavust. Tallinna maratoni stardipaika sõidan tavaliselt trammiga. Kolm peatust ja kohal.

Enne starti oli vastikult külm, Hopkintoni CVSi juhataja sai sellest väga hästi aru ning avas oma kaupluse külmetavatele jooksjatele. Aitäh!

Tegelikult algas teekond Bostonisse juba 20 aastat tagasi, 27. juulil 2004, kuid tollal ma seda veel ei teadnud. Panin Nõmme metsas oma esimesele jooksuringile minnes ühe jala teise ette lootes, et jõuan läbida viis kilomeetrit. Ei jõudnud. Võhm sai kilomeetri jagu varem otsa. Järgmisel päeval jaksasin väsinud jalgadega vaid kolm kilomeetrit joosta. Maksimumkiirusel.

Täna jooksen ma samas tempos 21 km.

Loomulikult olin ma 2004.a. kuulnud Bostoni maratonist, maailma vanim ikkagi, kuid mul polnud isegi mõtet sellisest mõttest, et kunagi võiks seal joosta. Ent sellised mõtted võtavadki aega ajades salamisi juuri sinu alateadvusse, kuni neist pole enam pääsu.  2004.a., 32aastasena ma loomulikult ei teadnud sedagi, et Bostoni maratonile pääsemiseks tuleb täita kvalifikatsiooninorm, täpselt nagu tiitlivõistlusele. Ma oleks Bostonisse saamiseks pidanud maratoni jooksma kolmest tunnist kiiremini…

Oma esimese maratoni jooksin ma 2006.a., napilt neljast ja poolest tunnist kiiremini. Esimese maratoniga sain teada, et ma olen uskumatult sitt jooksja. Ei ole üldsegi tore näha, et sa oled nii sitt. Sealt sai ilmselt alguse ka minu jooksuteekond. Ma pidin tõestama, et olen rohkemaks võimeline. Iseendale. Ka tollal polnud mul mingit soovi minna Bostonisse maratoni jooksma.

Muidugi oli Bostonis jooksjatele kaasa elamas ka jõuluvana (vasakult esimene). 14ndat aastat järjest. Täpselt samas kohas.

Tasapisi hakkas jooksmine meeldima. Järjest enam kogunes jooksusõpru ning ma ei olnud sellel teekonnal enam üksi. Põhjus, miks ma jooksmisega tegelesin, muutus.

Vaatasin eile saadet ühest oma jooksusõbrast, Jürist, kes on läbinud enam kui 50 maratoni. Saatejuht küsis temalt, miks ta maratone jookseb, et sa pead tunde ja tunde kehale piitsa andma. Ei pea. Võib olla vahel on raskem ja vahel kergem, kuid keha piitsutamise tunnet pole vähemalt mina kunagi tundnud. Kui sul on tunne, et jooksmine on suur piin ja vaev, siis oled ilmselgelt valel teel. Võib olla pole see sinu teekond.

Ent igal teekonnal näed sammhaaval edasi liikudes järjest enam. 2022.a. sain ma viiekümneseks ja täitsin ära Bostoni kvalifikatsiooninormi. Kaks korda. Täiesti plaaniväliselt. Ootamatult nägin võimalust saada stardikoht maailma vanimale jooksumaratonile.

Mul pole juba tükk aega olnud jooksmisel ühtegi ajalist eesmärki. Ma lihtsalt naudin teekonna ilu ja võlu, kurve ja käänakuid. Seetõttu oli ka Bostonisse pääsemine ootamatu.

Kostümeeritud publik on Ameerika maratonide eripära. Ka publik peab ju silma paistma.

Esimene Bostoni maraton toimus 19. aprillil 1897.a. Kohaliku kergejõustikuklubi liige John Graham koges esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel 1896.a. Ateenas samuti maratoniteekonna erakordset võlu ning otsustas samasuguse ürituse ka Bostonis korraldada.

Maailma vanima maratoni rada viib mõttetust Hopkintoni väikelinnast, kus isegi Twin Peaksi FBI agendil Dale Cooperil oleks tapvalt igav, Bostonisse. Hopkinton on selline Paide-suurune Ameerika küla, kus on paar bensiinijaama ja supermarketit ning Bostoni maratoni start. Sealt viib rada edasi Türi-suurusesse väikelinna Ashlandi, kus tõenäoliselt ei peeta isegi lillelaata mitte. Ashlandi ja Bostoni vahele jääb veel mitmeid asustatud kohti, millest geograafiatundides kunagi pole räägitud ega räägitagi.

Bostoni maratoni rajal ei ole ühtegi top10 nimekirjadesse mahtuvat vaatamisväärsust.  Õigupoolest, Bostoni maratoni rajal joostud tulemused pole isegi edetabelikõlbulikud mitte. Rada on ju langeva profiiliga ning stardi- ja finišipaikade vaheline kaugus on liiga suur.  Maailma vanima maratoni rada ei vasta rahvusvahelise kergejõustikuliidu nõuetele ent on ikkagi nii ihaldusväärne. Sest ta on maailma vanim, tänavune üritus kandis näiteks järjekorranumbrit 127.

Bostoni maratoni muudavad ihaldusväärseks kaks asja. Esiteks, tema pedigree. Kus sa olid 1897. aastal? Ei mäleta. Ent 15 meest olid samal aastal esimest Bostoni maratoni jooksmas. Teiseks, kvalifikatsiooninormid. Bostoni maratonile pääsemine on tavaliselt pikem teekond, mis paneb sind seda ka rohkem hindama.

Bostoni maratoni hindavad kõrgelt nii kohalikud elanikud kui ka maratoonarid. Võistlusnädalal jäetakse jooksuseltskonna poolt Ameerikasse 100 miljonit dollarit. See on päris suur raha. 600 000 elanikuga linna hotellid müüakse välja, linnas peetakse jumalateenistusi maratoonarite jaoks ning majad ehitakse maratoni sinikollaste värvidega. Bostoni kesklinna jooksupoodi, mil nimeks loomulikult Marathon Sports, pääsemiseks tekib ukse taha järjekord, täpselt nagu vanasti Balti jaamas maaliinide bussipeatusse. Kui ostad midagi, tuleb poes seista sama pikas järjekorras.

Seda, mis jooksja jaoks tähendab Bostoni maraton, näed linnapildis võistluse dressipluuside järgi. Bostoni maratoni kilejope on sümbol, mis ütleb, et sa oled jooksja. Tänavatel näed liikumas maratoonareid, kel on seljas 20 aasta vanune dressipluus selja peale tikitud iga aastanumber, mil Bostonis on osaletud. Esimest korda Bostoni maratonil osalevad jooksjad tunned ära tänavuse dressipluusi järgi.

Eesti vanim maraton on loomulikult Vändra maraton.

Maratonipäeval saavad need kaks seltskonda ehk kohalikud ja jooksjad kokku. Hopkintonis tõstsid kohalikud oma aiatoolid maja ette muru peale, panid grillile tule alla ning küpsetasid hamburgereid. Maraton oli kohaliku elaniku jaoks täpselt samasugune pidupäev nagu jooksja jaoks. Tullakse seltskonnaga kokku ja elatakse kaasa. Poolel maal Wellesleys olid pealtvaatajad, kohaliku college’i naistudengid, nii kõvahäälsed, et kõrvadel hakkas valus. Korraldajad soovitasid osavõtjatel mitte joosta „tunnelis“ vaid märgata ka pealtvaatajaid, kuid see soovitus oli täiesti üleliigne, sest heli oli kõvem kui kinos.

Liikudes sedasi meeter-meetri haaval katkematu kisa saatel jõuadki ühel hetkel Bostonisse. Pisar silmas ja tuju ülev. Bostoni maratoni teekond on emotsionaalne. Jooksmise teekond on emotsionaalne. Peab lihtsalt olema julgust teha need esimesed sammud.

Mine jooksma!