Sain selle super hea uudise, et mind on valitud Eesmärgiks Tallinna Maraton projekti gruppi, vahetult enne jõule. Mõtlesin kohe, et mis siin ikka oodata (sest projekti ühistrennid pidid hakkama alles märtsis) ja haaran kohe härjal sarvist ning hakkasin täitma Toomas Tarmi poolt koostatud treeningplaani. Treeningplaan koosnes kahest Sparta jooksugrupi ühistrennist (lõigud, jooksuharjutused) ja kahest/kolmest taastavast või pikemast iseseisvast jooksutrennist ja ÜKEst.

Taustaks siis veel, et ma olen jooksmisega tegelenud alates 2019. aastast, kuid pole põhimõtteliselt kunagi teinud jooksuharjutusi või jooksnud lõike aga olin kursis, et need mind ees ootavad kuna pidid hästi n.ö vundamenti ehitama ja tegema keha üldiselt tugevamaks ja vastupidavamaks. Kilomeetreid kava täitmisega rohkem ei tulnud võrreldes mu oma varasemate trennidega, aga mäletan, et esimene nädal olin reedeks ikka täiesti läbi! Käisin siis veel lisaks 1x nädalas ujumas ka st nädalasse trennivaba  päeva ei jätnudki.

Minu jaoks olid kõik lõikude ja jooksuharjutuste trennid uued ja kehale harjumatud, aga iga nädalaga läks järjest n.ö mugavamaks ja keha hakkas harjuma. Väga äge oli! Sain igast trennist mega energialaengu ja juba ootasin järgmist trenni!

Aga peale esimest kuud, lõi välja üks vana vigastus – tagareie kõõluse ülepinge. See tekib kui suurendada järsult koormust või muuta trenni iseloomu ja annab tunda nii, et kui viid jala pikalt ja kiirelt ette (näiteks lõikude, kiirenduste, jooksuharjutuste ajal) siis lööb tuhara alaosasse terav valu. Kunagi põdesin sama asja vasaku jalaga (ja sain vist terveks ... ilmselt sain, sest muidu poleks ju läbi valu trenni edasi teinud) aga nüüd lõi valu mõlemasse jalga ☹ Hakkasin hirmasti muretsema, et kuidas ma nüüd siis niimoodi vigaselt treeningkava edasi täidan. Oli nädalaid, kus jooksin minimaalselt, aga käisin teistes Sparta rühmatrennides näiteks ÜKEs, venttis, powerballis, jõusaalis (PS. Soovitan neid kõigil proovida, eriti venttit – korralik võhmakas!) ja nädalaid, kus tegin kava järgi, aga pidin ikkagi näiteks nädalavahetuse pika jooksu asendama lühemaga kuna jalad olid liiga valusad. Hakkasin käima füsioterapeudi juures ja lööklaine teraapias, tegema üle päeva tagareie jõuharjutusi. Ja tegelikult läks paremaks. Kuni aga ühel hetkel otsustasin, et tuleb minna Sparta jooksugrupiga Portugali jooksulaagrisse.

Kaalusin tegelikult viimase hetkeni, kas see minek on ikka hea mõte kuna laagri kavas oli palju mäkkejookse, lõike, kiirendusharjutusi jne, mida füsio soovitas rangelt üldse mitte teha. Aga otsustasin siiski minna, kuulata keha ja vajadusel mõni trenn kergemalt teha või vahele jätta. Tulemuseks oli aga see, et tegin kõik trennid kaasa ja kogusin 9 päevaga 125 jooksukilomeetrit. Mäkkejooksud ja lõigud tegin rahulikumalt. Laager oli väga-väga äge, Sparta jooksugrupi inimesed mega toredad ja järgmine aasta olen kindlasti jälle minemas.

Tegin laagri trennidega endale ilmselt karuteene, sest mõne päevaga sain Tallinnas joostes aru, et olen tagasi n.ö alguses ehk seal, kus füsio juures käimist alustasin.

Olen maadlenud selle vigastusega nüüd pea 3 kuud ja emotsionaalselt on see olnud üsna raske – ma armastan jooksmist, sest see hoiab mõtted värskena ja vaimselt tervena, aga ma ei saa seda teha täie naudinguga kuna keha veel ei taha selliseid koormusi vastu võtta nagu ma tahaks talle pakkuda. Püüan mõelda nii, et ma teen seda ainult enda jaoks ja kõige tähtsam on, et see vigastus ei kujuneks krooniliseks ja ma naudiks, mitte ei jookseks valuga, hambad ristis. Ehk võtan samm-sammult. Plaan on siis järgmine:

• Jätkan füsio juures käimist
• Jätkan süsteemselt üle päeva taga reie jõuharjutuste tegemist
• Kui tunnen, et valu on 10 punktist üle 4, siis lõike ja kiirendusi ei tee, aga lihtsalt seisma ka ei jää. Jooksen-sörgin kasvõi niisama.
• Naudin jooksmist ja ei keskendu vigastusele!

Kellel on kogemusi ja soovitus sama vigastuse teemal, siis on kõik mõtted väga oodatud 😊

Mari valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel.

Fotod Mallor Malmre.