Aga korraks tundus, et seda ei pruugi juhtuda. 

Kui kõik eelnevad kuud suutsin püsida üsna terve ja vigastustevaba, siis augusti teises pooles paar ehmatust ikka oli. Peale ühte teisipäevast trenni koju sörkides tundsin sääre siseküljes kerget valu.  Mõtlesin,  et  ilmselt  olen  jalga põrutanud, jooksen ju tihti asfaldil. Kui neljapäeval paremaks  ei  olnud  läinud,  hakkasin muretsema. Trennis sain kaasa teha vaid üldfüüsilisi harjutusi. Treeneriga jäi kokkulepe, et paar päeva annan jalale puhkust ja kui kõik korras võib sörkida, kui mitte, siis mõtleb edasi. Õnneks nendest paarist puhkepäevast piisas ja rohkem pole jalg tunda andnud. Aga eks igasugused stsenaariumid käisid peast läbi - võibolla ei saagi 8.septembril joosta. 

Võistlusele paaril eelneval nädalal oli väike ärevus sees ka seetõttu, et võhma  oli  kuidagi  vähem.  Järsku  olid  iseseisvad  tavapärased  jooksud  pingutus.  Lasin hemoglobiini mõõta - see jäi normi alumise piiri kanti. Mõne päeva pärast tegin ikkagi täpsemad vereanalüüsid, mis näitasid, et hemoglobiin on langenud ja rauavarud alla normi. Nii et kui paljud viimastel nädalatel-päevadel enne võistlust liha tarbimist pigem vähendavad, siis minu menüüs oli seda korralikult. Enesetunne igatahes paranes. 

Päev enne võistlust oli palju tegemist, mis tähendas, et mõtted olid jooksmisest eemal - ehk ei olnud ka aega muretseda. Isegi õhtul, kui vaba aega tekkis, olin endalegi üllatuseks üsna rahulik. Võistluspäeva hommikul oli äratus pandud kella kuueks. Nautisin kohvi ja kella seitsme paiku sõin  hommikusöögi.  Kaasa  polnud  vaja  palju  võtta  sest  plaanisin joosta ilma geelide ja muusikata. 

Eelmisel aastal tundus poolmaraton nii pikk distants, et ei kujutanud ette ilma muusikata jooksmist. Nüüd aga tunduvad telefon ja klapid ebameeldiva lisaraskusena. Käe peale kirjutasin spikrikese 4.55 tempo 5, 10, 15 ja 21 kilomeetri ajaga. Ehk kui püsin alla selle, olen eesmärgi (netoaeg alla 1:43) graafikus.

Liikuma hakkasin veidi enne kella üheksat. Muretsesin veidi, et olin kodust liiga hilja väljunud aga peale paarikümne minutilist sörk-kõndi olin juba vanalinnas. Sel ajal poolmaratoni rahvas alles kogunes, nii et Harju mäel ei olnud tualeti ega pakihoiu järjekordi - kõik sujus. Asjad pakihoius, liikusin rahulikult stardikoridori poole ja tegin mõned võimlemis-venitusharjutused. Ligi pool tundi oli stardini aega, aga suurt ärevust ikka sees polnud, mis on minu puhul veider sest üldiselt olen suur muretseja. Veidi enne stardimärguannet nägin eespool 1:45 tempogruppi ja otsustasin, et mitte liialt kiiresti alustada, nendega ühineda.

Kõlas   stardipauk   ja   sai   tasapisi   liikuma.  Kuskil  teisel-kolmandal  kilomeetril  hakkasin tempomeistrist veidi eespool jooksma, sest minek tundus hea. Enne Kolde puiesteele suundumist suurendasin vahet veelgi ja läksin omas tempos. Kilomeetrid kadusid märkamatult, mõnus oli joosta. Enesetunne oli nii hea, et pidevalt tuli käel spikrit vaadata, et kas ma ehk liiga aeglaselt ei liigu:D

Ühel hetkel Stroomi ranna kandis märkasin, et minu ees jookseb üks rohelises riietuses meesterahvas. Ta tundus üsna ühtlase ja mulle sobiva tempoga minevat, nii et haakisin end talle sappa. Jooksime „koos“ umbes 16.-17. kilomeetrini, kui märkasin, et ta on maha jäänud - kahjuks, sest kõige raskem osa alles tulemas. Samm hakkaski peale Kopli tõusu töntsiks muutuma. Tundsin, kuidas tempo langeb, samas nii vähe oli ju veel minna. Tuttavate ergutused viimastel kilomeetritel ja eriti viimasel mõnesajal meetril andsid väga palju juurde. 

Lõpp oli küll pingutustnõudev aga peale finišit paar minutit end kogudes, olid rasked hetked juba ununenud. Terve jooksu kestel ei tekkinud kordagi küsimust, et miks ma seda teen. Pigem, millal uuesti!? 

See oli siiani kõige nauditavam poolmaraton ja ka tulemusega jäin rahule. Nii et parim lõpp projektile. Kõik need kuud treeninguid on end kuhjaga ära tasunud. See on olnud suurepärane kogemus ja võimalus end proovile panna ning samas kohtuda fantastiliste inimestega. Ma olen ääretult tänulik, et ma sain sellest osa. 

Mis edasi? Jätkan FB Jooksmise treeninggrupis ja püüdlen uute eesmärkide poole:) 

Suured suured tänud kõikidele kaasaelajatele! Eriti Janekule, treeneritele, fotograaf Mallorile ja muidugi sponsoritele. 

Kohtumiseni jooksuradadel:) 

Projekt Eesmärgiks Tallinna maraton 2020 alustab kohe-kohe. Jälgi Marathon100 veebi!

Fotod: Mallor Malmre