Ootasin laupäeval Poola väikelinnas Torunis veteranide EM-võistlustel maratoni starti. Vahetult minu ees ootas pauku 75aastane Raimo Soomest, tema kõrval seismas 60aastased Karl Anders ja Jerzy, mõlemal kerged ja kiired jooksujalatsid all ning rahvuskoondise särk üll. Esimesel sajal meetril võtsin ennast kahe 70aastase sappa, kuni märkasin ees liikuvat 85aastast Aleksandrat. Pean temast mööda saama! Saingi, kuigi peatselt läks minust lisaks kõikidele Krzystofidele, Czeslawidele ja Jacekitele mööda M70 vanuseklassis võistlev Bo Rootsist. Kuidas ma ka ei pingutanud, Bo jäigi minu jaoks kätte saamatuks.

Olgu täpsustuseks lisatud, et Bo ei olnud oma vanuseklassi kiireim, parim 70aastane oli ajaga 3.24.24 lõpetanud Andrzej, kes edestas oma Soome konkurenti Ekit lõpuks vaid tühise 40 sekundiga.

Veteransport kontinendi tiitlivõistlustel ongi väga kõva. Meenub mullu oktoobris Riias toimunud maanteejooksu MM, kus ühel hetkel vaatasin, kes see traadist säärelihastega vanem proua on, kes noortest meestest koosnevat tempogruppi veab. Pärast selgus, et oli olümpiavõitja ja maailmameister Rosa Mota, kes ületas lõpujoone uue vanuseklassi N65-69 maailmarekordiga 1.26.01!

Ega veteranide tiitlivõistluste korraldaminegi kerge pole. Torunis näiteks oli kavas 27 ala, jooksud, hüpped, tõuked-heited. Naised-mehed võistlesid loomulikult eraldi ehk siis alasid oli 2 korda 27. Vanuseklasse (NB! Veteransportlasteks loetakse alates vanusest 35) oli enamvähem 12-14. Teisisõnu, Torunis pandi paremusjärjestus nädala jooksul paika umbes 650 alal, nii palju jagati välja ka medalikomplekte.

Keskmiselt 100 autasustamist ühe päeva kohta. Autasustamist korraldanud Poola naine kaotas nädalal lõpuks ilmselt kümnendiku oma kehakaalust, kolmandiku närvidest ning kaks kolmandikku häälest, medaleid ootavate veteransportlaste leidmine ja ritta seadmine oli nagu täiesti eraldiseisev võistlus. Ühel hetkel võttis konferansjee lihtsalt kingad jalast ja ronis laua peale, et ennast vähegi nähtavaks-kuuldavaks teha.

Raimod, Malgorszatad ja Karl Andersid, Rosast rääkimata, on inspireerivad eeskujud. Ma ei ole kunagi võimeline endast ligi 15 aastat vanema olümpiavõitjaga jooksurajal konkureerima, kuid vähemalt ma näen, et me loome enda tuleviku ise. Kui me tahame olla vanemana terved ja liikuvad, siis tulebki hakata praegu liikuma. Varuosade poest võid saada küll uued põlved või puusad, kuid tervist ja elujõudu mitte.

Loomulikult, tiitlivõistluste veteransport ei ole klassikaline rahvasport. Kui sa tahad 60aastasena teivast hüpata, siis tuleb selleks ikka spordihalli minna. Jooksmine on rahvasport, paned oma jooksusussid jalga ning lähed täpselt sinna kuhu jalad sel korral viivad. Ent veteransportlased on inspiratsiooniks paljudele meist ning Eestiski on häid näiteid palju. Võtame või Torunis võistlenud 65aastase Valeri Kääpa, kes läks maratonirajale eesmärgiga püstitada oma vanuseklassis uus Eesti rekord. Mullu septembris sai ta sellega poole lühemal maal hakkama läbides Tallinna maratonil 21,1 km ajaga 1.29.13. Poolas jäi maratonis Valeri tulemuseks 3.27 ning uuest rekordist mõni minut vajaka, kuid küll see tippmark ka ühel hetkel ära tuleb!

Või võtame näiteks Margus Kirdi ja Indrek Tobrelutsu ehk mehed, kes veteranina jooksualadel maailma teravaimas tipus on. Loomulikult, heaks eeskujuks sobivad sisuliselt kõik 28 Torunis startinud Eesti veterani.

Eeskujud inspireerivad teisi inimesi liikuma, seetõttu on ka veteransportlastest rääkimine ja kirjutamine oluline. Tahame ju, et eestlased rohkem liiguks? Tahame ju??

Veteransportlased on üks oluline osa liikujate püramiidist, mille erinevad astmed on omavahel väga tugevalt seotud. Kui pole olümpiavõitjaid, pole harrastussportlasi, kui pole harrastajaid, pole liikujaid. Kui pole liikujaid on arstid ja apteegid.

Loomulikult, eks ka veteranide spordis on näiteid, kus iga start toob medali, sest konkreetses vanuseklassis pole lihtsalt rohkem konkurente. Kõrvaltvaatajale võib see tunduda magedana, sest näiliselt piisab ainult starti tulla ja medal ongi käes! Ent – tule siis starti! Eks kõrvalt kiiktoolist seirates võibki sport ja liikumine tunduda magedana, grillvorst ja kesvamärjuke pakuvad ju palju kiiremat rahuldust. Ent grillvorsti pealt teivast ei hüppa või maratoni jookse. Selleks peab ikka natuke rohkem ennast liigutama.

Rääkimine ja kirjutamine inspireerib ja väärtustabki. Kuid eks tuleb ka korraldada. Poolakad said Torunis korraldamisega, mõne väikese mööndusega, kenasti hakkama. Ent Eesti? Võtame või maanteejooksu? Millal peeti Eestis veteranide meistrivõistlusi 10 km jooksus, poolmaratonis või maratonis? Loomulikult, eraldiseisvate meistrikate korraldamine ei ole eestisuguses väikeriigis paslik, meid ju nii vähe. Ent koostöö võiks väikeriigis jällegi kergem olla. Koostöös mõne suure rahvajooksuga veteranide meistritiitlite välja jagamine näiteks. Miks ei võiks näiteks Peetri jooksu raames välja selgitada Eesti veteranide meistreid 10 km distantsil?

Muidugi, ega see korraldaminegi kerge pole. 12-15 vanuseklassi, mehed-naised veel eraldi, medalid-auhinnad-autasustamine võtab ju aega ja raha. Kuid täpselt nagu Torunis küsiti osavõtjatelt stardimaksu, saaks seda teha ka Eestis.

Parimate väljaselgitamine ja autasustamine tähendab ju nendele samadele eeskujudele rohkem tähelepanu pööramist, eeskujude suuremat väärtustamist, mis annab ka veteransportlastele liigutamiseks rohkem inspiratsiooni. Võimalus astuda Eesti esindajana EM-i auhinnatseremoonial riigi lipu all pjedestaalile on mäletamist väärt, allakirjutanu saab nüüdseks sellest isegi rääkida.

Otsime siis üles veteranspordi eeskujud, korraldame, räägime ja kirjutame neist ja inspireerime sellega teisi. Ent kes seda teeks? Anybody? Nobody?

Muidugi, rääkida on alati kergem, kui teha..

Fotod: Facebook, European Masters Athletics Championchips Indoor ja Aleksandr Kuleshov