Kohalikus keeles on nimeks „Ultra trail del cinghiale“ aga cinghiale tähendabki itaalia keeles metssiga. Aasta tagasi otsis sõber Toomas sügisest pikka maastikujooksu ja sattus sellele. Naastes olid ta muljed suurepärased. Sel sügisel tekkis sama plaan meie väikeses seltskonnas ja lõpuks koos pikajooksu sõber Pärteliga end registreerisimegi pikimale, 86 kilomeetriseleja 5000 tõusumeetriga  distantsile. Lühemad on veel 44 ja 60 kilomeetrit.

Jooks toimub looduspargi (mille nimi jäigi saladuseks) matkaradadel ja teedel Apenniini mägedes. See on see mäeahelik, mis piki Itaalia „saabast“ jookseb. Mäed pole kõrged – sealkandis 800-900 m, kuid nõlvad on järsud ja tõusud-langused 400-500 m. Parasjagu pingutamist. 86 kilomeetri peale tuli mägesid neid ca 15, nagu ikka sisaldas mõni ka mitut tõusu-laskumist. Rada ise moodustas 30km pikkuse 8-kujulise kontuuri, mille keskmes oli start/finiš. Seda kontuuri läbiti 2 korda ja 86 km läbijad tegid veel ühe 26 km-se kõrvalepõike mägedesse. Sellel lisajonksul oli üks söögipunkt, muidu oli neid sagedamini – igas orus. Oma koti kallal võis ka ringi läbimise järel käia, kui selleks soovi oli. Start anti kell 6 hommikul, pimedas.

Aga alustame algusest.

Lendasime lähimasse „suurlinna“ Bolognasse ja sealt sõitsime rendiautoga kohale. Võistluspaik ise on Bolognast linnulennul ca 60 km lõunasse, mägede vahel tiirutas tee pikemalt, nii et kokku tuli 76 km. Lennukipiletid ja ööbimine olid üsna odavad – ilmselt hooajavälise aja tõttu.

Sõitsime eelmisel päeval numbrite järele et oma silmaga hinnata, kui kaugele ööbimiskohast see jääb ja millised olud on. Mulje oli aukartustäratav. Metsased mäed! Meiesugustele lauskmaalastele on need mäed ikkagi kõrged. Hiljaaegu oli ka lund sadanud, kohati olid tipud valged.

Stardipakk oli tavapärasest soliidsem: kohalikud sponsorid olid sinna poetanud lisaks temaatilisele särgile ka pudeli kohalikku veini, jupi vorsti ja kaks pakki „ökosaia“. Natuke tekitas hämmastust ajavõtukiip – see oli justkui 90ndate lõpust. Selline, mis tuleb tossupalete vahele põimida. Ainuke häda oli selles, et meil mõlemal olid sellised maastikutossud, mille paelad on üheks kokku ühendatud. Tuli siis improviseerida ja kotipaela küljest jupp lõigata, millest andis peene nööri harutada ja selle abil kiip tossule siduda. Õhtul saigi varustus valmis pandud et hommikul aega mitte raisata. Uni oli hea.

Hommik algas kiire söögiga ja tõttamisega auto juurde, mis oli meie meelehärmiks üleni härmas. Õnneks aitas hädast välja rahakotti jäänud kliendikaart, mida nüüd esimest korda kasutasin. Aitas! Kuna sõita oli üle kümmekonna kilomeetri üsna kitsast ja käänulist teed siis olime juba mures, et ega hiljaks ei jää. Kell 5:30 pidi olema „briifimine“ ja oletatavasti oli see tähtis asi. Briifingule siiski ei jõudnud ja parkima pidime üsna kaugele. Siiski jõudsime varustuskoti kenasti telki hoiule viia ja isegi pisut sooja teha. Õhk oli karge, mõni miinus, aga taevas pilvitu. Tähed ja kuu särasid kenasti. Ja muidugi sajad otsmikulambid…

Äkki hakkasid kõik liikuma ja täpselt 11 sekundit hiljem (lõin ehmatusega kellal vaheaja kinni) mürtsatas saluut. Võistlus läks käima. Algas ta kohe mäkkerühkimisega. Alguses laialt, aga juba mõne minuti pärast tõmmati kõik alul kitsale teele kahte ritta, siis juba ühele matkarajale. Kokku lakkamatut tõusu 50 minutit järjest, siis mõnekümnega joostes alla.

Nüüd lõi taevaski heledaks ja varsti sai lambid kotti pista. Maa oli mõnusalt härmas. Kui alguses sellele detailile tähelepanu ei pööranud, siis hiljem saime aru, milline õnnistus see oli. Aga varsti tõusime jälle mäkke, siis pikalt mööda mäeharju. Imelised vaated! Tasus raisata need mõned sekundid võistlusaega ja seisatada ja ümberringi vaadata. Paljud pildistasid.

Ja ennäe, oligi esimene söögipunkt – ja kulunud juba 3 tundi! Laud oli rikkalik. Soolaseid vorste, juustu ja krõpse, õliga üle valatud saia. Magusaid kooke ja küpsiseid vast kümmet sorti. Juua teed, spordijooki, koolat ja muidugi vett. Sõin vorste, saia ja krõpsu, et väljahigistatavat soola taastada. Joogiks olid kõige paremad koola ja kuum tee. Ja jälle edasi.

Ja siis oli ühe nõlva peal tekkinud „ummistus“ – inimesed ootasid tropis koos. Selgus et ühe allika juures oli maapind sulanud ja seetõttu kõik pinnas pehme. Sellest siis proovis igaüks leida kohta kus sisse ei vajuks. Näha oli palju neid kellele see EI olnud õnnestunud. Mõnel ka oli. Mõtlesin, et olen kaval ja astusin mõne sammu ülespoole. Siuh, olin kuni pahkluuni vedelas savis ja ka vasak käsi, millele toetudes lootsin koormust vähendada, vahus poole küünarvarreni sisse. Muidugi hüppasin kohe edasi ja suure raputamisega jäi jalale ja käele vaid umbes cm jagu savi. Aga see enam ära ei tulnud. Pidin jooksu pealt kepiga rapsima ja tammelehtedega hõõruma, siis sain enam vähem korda. Muidugi olin nüüd üsna rokane. Õnneks olid sarnased ka teised.

Veel mõned tunnid ja üks söögipunkt hiljem (40 km) jõudsime esimest korda tagasi starti/finišisse. Panin seljakotist ära „veepõie“, sest seda tõesti polnud vaja. Joogipudelist piisas ja seegi ei saanud päris tühjaks.

Nüüd siis jõudsime rajalõigule, millest Toomas meid hoiatanud oli – savised rajad. Härmatis oli läinud ja savi kleepus mis kole. Ligi tund aega ülesmäge ronimist nii, et kohati on libe aga kogu aeg on kleepuv ja tossud paksus savis. Sai küll neid rohu vastu kaabitud aga kohe oli jälle uus savi platsis. Laskumisel häiris see vähem, ehkki libedaga pidi aeg-ajalt kõvasti vehklema. Ja jõudsingi kena ojakeseni, vast nii poole sääre sügavune, millest oli üle pandud üks käsivarrejämedune palginiru, seegi märjaks ja saviseks tehtud ning üks köis. Kõvasti tasakaalu hoides ja kätega vehkides ületasin selle kuiva jalaga aga ise veel mõtlesin, et ilmselt teist korda tulen siit pimedas ja siis vast kuiva jalaga ei pääse.

Tasapisi vajus päike madalamale, siis kadus hoopis mägede taha. Veel oli taevas hele ja metsa vahel hämar aga pimenes kiiresti. Jõudsin veel söögipunkti ilma tuleta aga edasi pidin minema juba laubalambi valgel. Sellestsamast savisest nõlvast üles. Ja palju kehvem tunne oli – nägid vaid väikest laiku ja üldse polnud aru saada, kus on pehme ja kus kruusane. Eks väsimus kah juba jalgades – 70 km läbitud ju. Igatahes oli see palju raskem kui esimene kord. Ja siis jõudsin taas ka oja äärde. Mõtlesin ennast tugevasti köiest tõmmata ja inertsiga teisele kaldale tõmmata aga jalg oli pehme ja koordinatsioon kehva. Kukkusin pauhti üle kere sisse. Niisiis nüüd edasi juba lirtsuva sammuga. Ausalt öeldes väga ma ka ei muretsenud – lõpuni oli jäänud 8 kilomeetrit (ühe mäe ületamine) ja ma teadsin, et tehnilised riided kuivavad kiiresti. Päris miinuseid ka polnud, vast nii 0 ümber. Ja eks ta nii läinudki.

Jõudes lõpuks finišisse (14:28) märkasin muigamisi, et ülejäänud on savised aga mina kenasti puhas. Istusin sooja tuppa, kus süüa pakuti ja mõtlesin murega, kuidas ma Pärteli kätte saan – polnud nimelt mobiililevi. Aga ennäe, ta astuski siis ja tuli joones mu juurde – oligi arvanud et ma siia sooja tulen. Ta oli lõpetanud tund varem, söönud ja siis auto lähemale toonud. Tõmbasin siis märgadele riietele sooja jope ja kilepüksid peale  - milline piin! Lihased olid juba jahtunud ja igasugune painutamine tegi valu. Ja siis tulid vappekülmad. Õnneks jõudsimegi koju ja sai märjad riided ära võtta, kuuma dushi ja teki alla. Oh kui mõnus. Muljeid vahetatud ja nalja visatud aga uni ei tule. Iga liigutuse peale ärkad jälle üles. Ja ometi on nii hea tunne sees. Tehtud!

Mart Einasto