Pea ülepäeva saan küsimusi, kuidas maratoniks treenimine ja jooksutreeningud kulgevad. Eestlasele loomukohaselt vastan ikka napisõnaliselt “hästi”, sest mis siin halada, otsus on vastu võetud ja maratonil olen septembris kirjas. Kuid halamiseks tegelikult polegi põhjust. Minu üllatuseks pole maratoniks treenimine teabmis raketiteadus ega ka mitte midagi üle ootuste rasket. Tuleb vaid jooksutossud ja riided selga panna ja kõik ettekirjutatu ära teha.

Treeningkava, mille Toomas Tarm, üks Sparta jooksugrupi treeneritest, mulle kokku pani ei ole konti murdev, kuid on mitmekülgne ja nõuab järjepidevust. Lisaks tavapärastele jooksudele teen nädalas kaks korda jõutreeningu või ÜKEt. Jooksutrennide puhul on mul hetkel palju taastavat ehk kerget jooksu, kus hingamine on normaalne ja vajadusel saab ka juttu rääkida. Kergete jooksude sekka saab korra nädalas teha ka fartleki, milles rahulik jooks vaheldub kiiremaga, ja rütmijookse, kus 6-8 korda joostakse 50-100 meetriseid lõike kiirendusega ja tagasi sörgitakse. Omal kohal treeningkavas on ka jooksuharjutused ja venitused, sest kuidas muidu jooksutehnikat ja sooritusvõimet arendada. Kokku treenin 4-5 korda nädalas.

Tegelikkuses on hetkel kõige raskem minu jaoks püsimine ettenähtud pulsitsoonides ja, et ma joostes liiga palju ei kiirustaks. Kogu treeningkava on üles ehitatud ajalistele eesmärkidele (20 minutit kuni 2 tundi, olenevalt päevast) ja õiges pulsitsoonis püsimisele. Näiteks pikkade jooksude puhul, millest seni on pikim olnud 2h, peaks minu maksimaalne pulss ulatuma kuni 140 löögini minutis. Varasemalt crossfiti ja bodypumpi treeningutes olen harjunud, et kui trenni teed, peab ka raske olema ja pulss on kõrge. Saladuskatte all võin öelda, et vahel igatsen neid tõsiselt raskeid treeninguid, kuid hetkel on siiski eesmärgid teised.

Kuigi minu treeningkava pole nii emotsionaalne kui mõni seiklusfilm, on iga treening ikkagi nagu uus peatükk päevas. See on aeg, mil lülitun välja töömõtetest ja lihtsalt keskendun enda heaolule, samal ajal keha tugevdades ja vastupidavust arendades. Aga nagu ikka, pole kõik roosiline. Viimasel ajal on mind vaevanud alaseljavalu, mis teeb mõnikord trenni tegemise keeruliseks. Sellest hoolimata ei lase ma end heidutada ja pöördusin mure lahendamiseks füsioterapeudi poole, kellelt sain igapäevaseks tegemiseks seljavalu leevendavad harjutused.

Kokkuvõttes vōib öelda, et tõrgetest hoolimata on esimene kuu olnud minu jaoks ootamatult lihtne, samas ka põnev ja rahuldust pakkuv. Üle päeva treenimine annab mulle jõudu ja enesekindlust ning toob ellu tasakaalu ja rutiini. Ootan põnevusega eesolevaid kuid.

Suur tänu kõigile, kes te olete mind toetanud ja minu tegemistest huvitatud olnud- teie poolehoid annab mulle veelgi rohkem motivatsiooni ja innustust! 🙂

Heade soovidega

Kertu

Fotode autor Teele Rehe