Kokkuvõtvalt treeningutest

Tänaseks on seljataga paar kuud teadlikke treeninguid. Kui aga arvestada, et regulaarselt hakkasin jooksmas käima vahetult pärast teadasaamist projekti pääsemisest, siis olen kilomeetreid kogunud küll juba 3 kuud. See aeg on aga läinud kiiresti. Mäletan, et kui projekti soovijatele korraldatud minilaagris öeldi, et treeningpäevi hakkab nädalas olema 5, tundus see ikka esmapilgul väga palju. Ei, mulle väga meeldib trenni teha ja mõned aastad tagasi võis mind samuti treeningsaalist leida 4-5 päeval nädalas, aga lihtsalt nüüd töö ja pere kõrvalt tundus selle aja leidmine üsna keeruline. Miski pole aga võimatu ning tänu sellele olengi õppinud oma aega efektiivsemalt planeerima. Kui ütlen, et esmaspäevad ja reeded on mul vabad, siis mõtlen pea alati seda, et õhtul ei ole trennikohustust vaid puhkus. Ja neid õhtuid olen kohe kindlasti õppinud hindama ja sisustama kvaliteetsemalt ning otstarbekamalt. Eks ootamatusi ja erinevaid üritusi tule ikka ka nendel nädalapäevadel ette, aga siis olen alati leidnud võimaluse päevi vahetada nii, et ühtegi treeningut ma päriselt tegemata ei olegi vist jätnud. Tõsi, täpselt nädal enne kui treener Kaupo Tiislär saatis minu postkasti esimese treeningkava, olin just olnud nädal aega viirushaiguse küüsis ning jooksmas ei käinud.

Kui täna hakkasin kokku lööma, et kui palju neid jooksukilomeetreid siis selleks aastaks kogunenud on, jõudsin selliste numbriteni:

Veebruaris – 96 kilomeetrit (lisaks korvpallitrennid 1 kord nädalas)

Märtsis – 162 kilomeetrit (seejuures 0 km ühel nädalal kui olin haige)

Aprillis – 223 kilomeetrit (sealhulgas EV100 avamatk jalgsi 20 km)

Nädalas koguneb kilomeetreid keskmiselt 40-60 ja ajaliselt kulub selleks umbes 4-5,5 tundi. Ei olegi tegelikult ju palju ja lisaks ei saa kuidagi öelda, et see minu jaoks raske oleks – pigem vastupidi, jooksmine on mõnus, sealhulgas pingutus, mida näiteks tuleb teha lõikude jooksmisel, ning aeg iseendale nende kilomeetrite läbimisel samuti vajalik ja nauditav. Muidugi tahaks teinekord rohkem kordi jõuda ka klubi ühistreeningutesse, sest heas seltskonnas hea emotsiooniga kipud ikka endast rohkem andma kui üksinda seal tõusul vastutuulega võideldes. Vahemaa ja töökohustuste tõttu see aga kahjuks liiga sageli ei õnnestu.

Minu teine poolmaraton

Peale Haapsalu maanteejooksu 10 km distantsi jooksmist otsustasin, et enne 10. juunil toimuvat Narva energiajooksu (21,1 km rada), kuhu me kõik „Eesmärgiks SEB Tallinna maraton” projektis osalejad starti läheme, võiks nii kogemuse mõttes joosta ühe poolmaratoni distantsi ka eelnevalt. 2. mail kui treener Kaupole eelneva nädala kokkuvõtet saatsin kirjutasingi, et mõte on minna 21,1 km rajale Vändra maratonil 6. mail.

Kaupo lühike vastus minu kirjale oli, et „võtame kavasse”, lisaks ka manitsus, et „väike varu peaks jääma sisse, end tühjaks joosta ei tohiks”. Mõtlesin, et muidugi saan hakkama mõistliku jooksmisega, üksinda lähen, suuri lootusi ajaliselt endale ei pane. Kuni siis paar päeva enne võistlust rääkisin oma plaanist Vändrasse minna Raimondile (eelmisel aastal projektis osaleja ja ka FB Jooksmise klubi jooksja), kes kohe väga innukalt oli veendunud, et jooksen kindlasti aja alla 1 tunni ja 40 minuti. Aitäh Raimond, kui mul sinnamaani ei olnud mingisugust ärevust, siis nüüd selle suure ootusega tekkis küll väike hirm. Õnneks olid eelnevad päevad väga kiired ning palju ma võistlusele mõelda ei jõudnud.

6. mai hommikul tõusin laupäeva kohta varakult, et korralikult süüa ja piisava ajalise varuga Vändrasse jõuda. Eelmisel õhtul teatas muuhulgas Raimond, et ta ise küll jooksma ei tule, aga tuleb kaasa elama. Äge, tuttav nägu raja ääres kulub ikka ära. Kohale jõudnud ja kõik vajalikud toimetamised, sealhulgas soojendus Raimondi valvsa pilgu all tehtud, oli aeg starti asuda. Eelnevalt oli veel olnud Raimondiga juttu kuidas ideaalis võiks joosta ehk siis distantsi esimene pool peaks olema aeglasem ja teine kiirem. Lisaks ütlesin veel, et plaanin joosta tempos 04:40-04:50 min/km, mille peale Raimond muidugi arvas, et jõukohane on ka 04:30-04:40 min/km. No hea küll, jälgin nagunii ka enesetunnet ja vaatan kuidas läheb.

Vändra maratoni auhinnatseremoonia, Katrin keskmisel astmel

Start antud ja 21,1 kilomeetrit ilusas soojas päikesepaistelises ilmas ees ootamas. Hea, et viimasel hetkel otsustasin ikka lühikeste varrukatega särgi kasuks, päike ja taganttuul tegid olemise esimestel kilomeetritel üsna palavaks. Enesetunne oli uskumatult hea ja kuni 15. kilomeetrini tempos 04:20-04:30 joosta oli liigagi lihtne. Aga kõik, mis on liiga lihtne, et olla tõsi, seda lõpuks ei olegi. Järsku läks raskeks, tuul oli nüüd vastu ning tempo langes ca 4:40-4:50 min/km ja kui Raimond 16. kilomeetril raja ääres rõõmsalt ergutas, olid minu esimesed sõnad, et „enam ei taha joosta”. Ometi seisma jäämise mõtet ei olnud kordagi.

Tagasi mõeldes kannustab sel hetkel edasi minema esiteks iseenda tahtejõud ja see mitteallaandmise mentaliteet ning teiseks see alateadvuses olev teadmine, et tegelikult on treenitus hea ja keha suudab küll. Aga ootaja aeg on pikk ja sel hetkel tundusid need küll elu kõige pikemad viimased 5 kilomeetrit. Finišis ma lõpuks siiski olin, naistest poolmaratonis esimesena ja ajaga 1:35:48 (keskmine km aeg lõpuks 04:32 min). Ja seda oma elu teisel poolmaratoni distantsil parima isikliku tulemuse parandamisega 12 minutit (eelmine aeg 2016. aasta SEB Tallinna maratonilt 1:47:46). Endalegi uskumatu. Või nagu mu hea sõber selle peale ütles „ei ole uskumatu, pigem ajuvaba”. Nõustun.

Kaks olulist õppetundi võtan oma elu teise poolmaratoni võistluse läbimisega seoses endaga kaasa. Esiteks, oma jõuvarude hindamisel olen veel algaja ja kui jooksja tugevust näitab võistlusdistantsi teise poole kiirem läbimine, siis ilmselgelt arenguruumi mul veel on. Samas, tahtejõudu jagub ja allaandja ma kindlasti ei ole. Teiseks, usk iseendasse on mul küll olemas, aga sel korral näis, et teiste, sealhulgas Raimondi, usk minusse oli veel suurem. Ja see teeb südame soojaks ning selle eest tasub siiralt tänulik olla. Kindel on ka see, et ilma sellesse maratoniprojekti pääsemiseta ei oleks ma kunagi uskunud, et ma nii kiiresti ja nii kaugele joosta suudan. Ma tänan selle võimaluse eest, minu jaoks on see hindamatu.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.