Pea poolteist kuud treeninguid on seljataga ja aeg teha ülevaade vahepeal toimunust. Jooksukilomeetreid on kogunenud keskmiselt ca 50 tükki nädalas. Igale endast lugupidavale kollektsionäärile kohaselt on jooksukilomeetrite kogu väga mitmekesine. See kuu mahtusid sinna lõigud, mäkke jooksud, sprindid, taastumised, krossid, tõkked, jooksuharjutused, võistlus jne. Vigastusi pole veel koguma hakanud, sissetulek hetkel veel ei luba nii kalli hobiga tegeleda, aga eks näis, kas kunagi peaks õnnestuma ka see varaklass omale portfelli hankida – nagu investorid ütlevad.

Käisin Tartu Maastikumaratoni individuaaljooksul, ehk siis see jooks, kus aega võtsid korraldajad ja jooksma minnes sai omale kaasa kiibi, mida pidid aeg-ajalt rajal piiksutama. Ajaks õnnestus saada poolteist tundi ja kohaks vist 17. Kutsusin omale sõbra rattaga kaasa tempot tegema ja niisama seltsiks, et ei peaks päris üksi jooksma ja oleks rohkem motivatsiooni pingutada, aga see üksi võistlemine on nagu seks ilma naiseta ja finišis oli kohe aru saada, et maksimum jäi andmata. Lõpus hakkas ka pistma, mis tempot maha võttis.

Käisime saamas ka projektiga kaasnevaid hüvesid. Saime omale Pringstore’ist tutikad CEPi kompressioonsäärised ja sokid ning Ülemiste Nike’ist vehkisin sisse omale uued Pegasus tossud ja veits riidekraami ka. Üldiselt olen harjunud jooksma suht madala tallaga jalanõudega (mitu aastat vanad Nike Free-d ja Xero HFS), niiet uued Niked on nagu kontsakingad jalas ja ilmselt murran oma jalad nendega ära. Siiamaani oleme teinud kogu pundiga kaks tutvumis(ühis)trenni – fartleki ja mäkkejooksu (liiva söömise trenni, sest mägi oli liivane ja püstloodis ja sealt tuli lisaks jalgadele ja kätele ka hambad appi võtta et üles saada – aitäh Kaupo Tiislär, et tutvustasid uut jooksjate dieeti) trenni.

Kõige huvitavam kogemus oli kindlasti valges võrkmaikas jooksmine. Ei üritanud seekord konkurentsi pakkuda Lasnamäe härradele naiste lantimises, vaid käisin tegemas koormustesti Spordimeditsiini Sihtasutuses ja võrksärk üritas kinni hoida kümneid andureid, mis mu naha külge õmmeldi ja igasugu kasulikku ja vähem kasulikku jooksmisega seotud infot mu organismist sikutasid. Andmeid tuli nii palju, et tulemusi pole siiamaani näinud. Suurandmete töötlemine võtab tänapäeval ikka veel liiga palju aega. Üldjoontes oli kõik okei ja lubati maratoni joosta küll, maikat kahjuks kaasa ei antud, nii et Lasnamäe vahel mind patseerimas ei näe.

Mina võrksärgis ja anduritega.

Lubatud raamatusoovitus ka. Üks minu vaieldamatuid lemmikuid on C. McDougalli „Jooksjana sündinud“. See raamat peaks olema kohustuslik lugemine igale jooksjale ja mittejooksjale ehk siis kõigile. Peamiselt räägib raamat ultrajooksmisest, aga ka lühematest distantsidest, jooksu ajaloost, jooksmisega seotud müütidest, vigastustest, jalatsitest ja nende evolutsioonist, treenimisest jne. Kas teadsite, et inimesed pidavat olema loomariigi parimad pikamaajooksjaid, sprinteritena oleme suht mannetud, aga kogu meie kehaehitus on looduse poolt disainitud kestusjooksuks. Kombineerides jäljeajamise oskuse ja joostes pikki vahemaid läbida võimaldava kehaehituse on loodus meist teinud väga efektiivsed tapamasinad. Väidetavalt kunagi ennemuistsel ajal küttisid inimesed saakloomi surnuks joostes. Sellise morbiidse tooniga seekord lõpetan.

NB! Tellige endale kindlasti ka eesti praeguse aja kõige tutikam jooksuraamat J. Oblikas „Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks“. Ise pole veel jõudnud, aga teen seda kindlasti.

Maratonil näeme! (loodetavasti ikka päris maratonil, mitte virtuaalsel)

Risto

Fotod: Mallor Malmre ja Janek Oblikas