Projekti poistel Janaril ja Timol 1000 kilomeetrit täis. Enda kilomeetreid ei julge välja öeldagi, kui ei eksi siis olen jooksnud see aasta sama palju kui on Nõvalt Riiga loomaaeda ja tagasi. Keda huvitab võib googlest järgi vaadata.

Kristinal 311 kilomeetrit juulis, minul 100 kilomeetrit. Katrin teeb rekordeid ja jookseb trennis neli ringi samal ajal kui mina jõuan kaks teha (loodan, et treener Kaupo ei lugenud mu ringe, nüüd alles saab teada).

Mis tunne see on? Tunnen, et olen nõrk, teistest maha jäänud ja ei ole valmis 42 kilomeetrit aja peale jooksma. Aga võimlemise kohapealt olen küll teistest ees, ise vähemalt arvan nii. Võimlemismatt on põrandal pidevalt ja ka rull lihaste rullimiseks ning muud võimlemiskraami vedeleb igal pool. Neid kokku korjata pole mõtet, kui on vaba hetk olen hopsti mati peal.

Janeki soovitusel läksin ortopeed Mihkel Mardna jutule. Aja sain päris kiiresti, helistasin ja nädala pärast olin juba ukse taga. Pärast meeletut tralli arstide vahet tundus see ulmeliset kiire. Enne visiiti panin kirja kõik küsimused mis peas keerlesid ja sain kõigile ka vastused. Mardna vaatas ja uuris mu põlve, järsku haaras põlve pealt kinni ja tõmbas seda nii kiirelt allapoole, et karjatasin. Õnneks mitte valust, vaid ehmatusest. Jalga igapidi painutades jõudis ta järeldusele, et midagi hullu siiski pole. :) 

Kokkuvõtvalt rääkis ortopeed, et kui valutab ikka pikalt ja vesi põlvest ära ise ei lähe, ootab ta mind tagasi, et kirja panna meniski operatsiooni aeg.

Füsioteraapia

Minu raviplaani kuulub peale puhkamise ja kerge jooksu ka taastusravis käimine.
Varasemalt olen taastusravis käinud selja pärast ning teadsin umbes mida oodata. 

Esimest korda füsioteraapiasse minnes oli vasak jalg põlvest kõver, kogu keharaskus oli paremal jalal, mistõttu ka parem jalg valutas. Füsioterapeut Marta oli aga positiivne. Kuuldes, et mul on vaja septembris maratoni stardis olla, sain vastuseks, et see on tehtav kui teen etteantud harjutusi korralikult ja jooksmisega üle ei pinguta.

Teraapias sain teada, et vasak jalg on praeguseks palju nõrgem kui parem. Vasak jalg oli kaks kuud samas asendis, lihased on nüüd laisad ja kanged.

Alguses oligi jalg liikumatu põletiku, mõra ja vee pärast. Hiljem juba tugiside hoidis jalga sundasendis, et rohkem ei vigastaks. Selletõttu muutusin ka ise väga ettevaatlikuks ja ei toetanud üldse vasaku jala peale, mis tegelikult oli viga. Kes ikka tahaks ennast meelega veel vigastada kui maraton on ohus.

Praeguse hetke seisuga on ühe korra veel vaja minna põlve näitama. Loodetavasti on kõik korras ja edaspidi mul taastusravisse asja ei ole.

Tänu mitmetele teraapiatele ja kodusele harjutamisele liigub jalg juba väga hästi. Läheb peaaegu täiesti sirgeks ja seisan mõlema jala peal nagu olema peab.

Taastusravi lõppedes ei lõpe aga ravi protsess, see kestab veel pikalt edasi. Füsioterapeut Marta soovitusel hakkan käima massaažis. Spordimassaažis hakkan edaspidigi käima enne võistlusi või paar korda kuus kindlasti.

Jooksmisel õnneks põlv ise ei valuta, valutavad aga vasaku jala lihased. Põlv annab tunda pigem siis kui istuda pool tundi ja püsti tõusta. Kõndima kohe ei saa hakata, pean hetke ootama, sest vesi on ikkagi sees ja muudab põlve kangeks.

Enne maratoni on kirjas veel paar külastust ortopeedi juurde, kes ütleb oma viimase sõna. Kas võib maratoni joosta või pean jooksma hoopis poolmaratoni.

Enesetunde järgi võin öelda, et jooksen maratoni. Ajalist eesmärki mul enda jaoks ei ole. Oluline on maraton ära joosta ennast rohkem vigastamata.

Võsu jooks

Kuuldes, et FB jooksugrupist paljud lähevad Võsule jooksma, tahtsin mina ka kambas olla. Ise oleksin tahtnud joosta poolmaratoni aga õnneks olin nii tark ja küsisin enne treener Kaupo Tiisläri käest nõu. Muidugi ei lubanud Kaupo mul poolikut joosta. Pidin leppima seitsme kilomeetriga.

Enne Võsu jooksu oli just füsioteraapia aeg ja küsisin kohe profi arvamust. Arst arvas, et lihased hakkavad kindlasti valutama, kuna see ikkagi esimene võistlus pärast kahe kuulist pausi. Ise mõtlesin, et hoian ennast tagasi, küllap siis ei hakka valutama. Valesti arvasin. Kuna olen palju jooksnud muru peal ja ranna ääres liivas ja järsku asfaldi peal, siis juba kolme kilomeetri pärast hakkas vasaku jala reielihas valutama. Alla anda ka ei saanud, oleks pärast nii häbi olnud. Õnneks tuli motivatsioon tagasi kui selja tagant tuli FB Jooksugrupp kes jooksid poolikut. Pärast paari sõna olid nad juba kadunud ja mul tuju hea ning jooksin rõõmsalt lõpuni.
Aeg 36,21 7,7km.

Pildi autor Kaupo Tiislär. Mina rõõmus roosa nokatsiga, Arles FB Jooksugrupist ja esiplaanil Janar projekti poiss.

Mis astmasse puutub, siis võin julgelt öelda, see ei sega mind enam jooksmisel. Võistlusel või niisama trennis ei tuleta astma ennast meelde. Selle võib lausa ära unustada. Viimasel ajal olen isegi unustanud korralikult rohtusid võtta. Pean rohtusid võtma päeva jooksul päris palju: hommikul ärgates, lõuna ajal, enne trenni, pärast trenni, õhtul kaks erinevat veel. Kui lisada veel igapäevased magneesiumi tablakad ja mõnedel päevadel nädalas raua tablett tuleb kokku paras hunnik. Õhtul magama minnes ei ole vilistavat hingamist, mis minu puhul oli tavaline, jooksmisel hingan ilusti, hing ei jää kinni, õhk liigub. See on kuidagi nii harjumatu kui selle peale mõtlen. Igati lahe värk, üks mure vähem. Muidugi kui hommikuse doosi unustan siis lõuna ajal pean otsima koha, kus õhk liigub ja veidike aega paigal istuma.

See väide, mida palju kuulnud olen, et astmaatikud joosta ei tohiks, on vale. Kõik, kes tahavad saavad joosta ja sporti teha. 

See kuu osalen Ööjooksul 21 kilomeetris, treener Kaupo ja füsioterapeut Marta loal ja ka Peetri jooksul 10 kilomeetris.

Treeningkava näeb ette nädalas kuni 5 tundi jooksu  mille sees ka üks pikem jooks 20 km, millest see nädal juba joostud 3 tundi ja 30 minutit.

Heitti valmistub SEB Tallinna maratonil oma esimest maratoni läbima.  

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.