Olen nüüd teadlikumalt ja süsteemsemalt treeninud 4+ kuud ehk alates detsembri lõpust kui liitusin Sparta jooksugrupiga ja hakkasin treenima Toomas Tarmi kava järgi. Selle aja jooksul olen hakanud palju teadlikumalt analüüsima emotsioone, mis minus trennide vahel, vahetult enne jooksu, jooksu ajal või vahetult peale trenni, tekivad. See on üli põnev, sest niisama tunde järgi treenides ei ole ma kuidagi seda teadvustanud ega analüüsinud. Näiteks, kui trennide vahel ja vabal päeval tunnen ootusärevust ja mõtlen, kas järgmine trenn on hea minek ja pulss nii nagu peab või on raske, iga samm on pingutus ja pulss punases, siis vahetult enne trenni on alati 50/50 – on päevi, kus seon tossupaelu vastu tahtmist ja tahaks lihtsalt laiselda ja on päevi, kus ma ei pane trenni tähelegi ja liuglen suure mõnuga. Aga kõige tugevama emotsiooni sain hiljuti tegelikult üllataval kombel mitte jooksuga seoses, vaid hoopis Võhandu Maratonil. Jooksmine on kindlasti mu nr 1 lemmik sport, aga mulle meeldib mitmekülgselt treenida ja end aeg-ajalt proovile panna ka teistel aladel. Ühesõnaga Võhandul sain väga eredalt tunda, mis on tõeline trenni high!

Võhandu Maraton on siis 100 km ehk minu puhul u 14 tundi kajakiga sõitmist imeilusas Lõuna-Eesti looduses. Nädal enne Võhandut hakkas tulema väike sabin sisse – mida kaasa võtta, mida süüa, kas midagi on puudu. Olen Võhandul enne 3 korda käinud, aga mida aeg edasi, seda rohkem tahaks, et „kõik oleks paigas“ (vastupidiselt varasematele kordadele kus on minu lähenemisviis olnud „kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab“). Ehk see high hakkas vaikselt hoogu koguma. Siis võistluse päeval on nagu ikka korralik närv sees (jah, ma olen HULL stardis närveerija - süda on paha, kõrvus kumiseb, kõht on tühi, sest eelmine päev on juba söögiisu kadunud.. ei soovita!) ja võistluse ajal on rollercoaster – tuhin vaheldub tuima tööga, et see saaks lihtsalt tehtud. Ja kui lõpuks jõuan finišisse siis on selline tunne, et maailm on minu ehk see HIGH! Ning siis umbes järgmisel päeval potsatan sealt pehmelt alla ja taastun nii-öelda tavalisse rütmi.

Ehk olen kogu selle teadlikumalt treenimise jooksul õppinud juurde lisaks süsteemsemale treenimisele ka rohkem oma emotsioonide kohta, mis trenni tegemisega kaasnevad ja rohkem neid häid ja halbu kõikumisi ära tundma. Jah, ma teen trenni kindlasti selle high pärast, aga tunnen ka, et kogu see jooksu ajal emotsioonidega töötamine teeb mind ka muudes olukordades palju-palju tugevamaks.

Mari valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel.

Fotod: Mallor Malrmre